Näotu ühiskond

Tarmo Seliste

Tallinnas ja Toompeal lahvatanud võimutülid on kärpinud demokraatia legitiimsust ning on ohtlikud tervele riigile. Juba slogan?iks muutunud poliitilise võõrandumise kõrval jäävad tagaplaanile olulisemad protsessid,  mis on riigi arengule ohtlikumad kui kiiresti muutuvad erakondade toetuspunktid.  Paljud poliitikud armastavad võrdsustada riigi stabiilsust valitsuste stabiilsusega. Valitsuskoalitsiooni pikk eluiga ei ole aga võrdelises seoses valitsemise efektiivsusega. Rahva võõrandumist ei süvenda mitte valitsuste kiire vaheldumine, vaid hoopis teostatava poliitika kiire muutus, mistõttu on Toompeal toimuvat raske mõista. Tänaste poliitiliste konfliktide taga peitub erakondade ideoloogiline distantseeritus, mida võimendavad isikutest lähtuvad vastuolud. Iga valitsus on praeguses poliitilises olukorras leppimatute ideoloogiliste arusaamade kompromiss, mille  tulemiks on Eesti arengu pidurdumine.  Riigil puudub arengusuund. Lahendamata on tervishoiusüsteemi rahastamise küsimused. Puudub selgus maksusüsteemi reformimise osas. Euroopa Liidu ja NATOga liitumise kõrval on puudunud põhimõttelised küsimused, mille osas oleks parteide vahel saavutatud konsensus.  Erakondade vaimne kapital ehk ideed on kaotanud poliitilises võitluses oma näo. Paradoksaalselt on turul valitsev konkurents  toonud kaasa tootearenduse hääbumise.

Poliitilistes tõmbetuultes ühiskonnal puudub arusaamine, kuhu minna. Tulevikust rääkides on unustatud läbi rääkida, kas soovime sotsiaaldemokraatia või neoliberalismi põhimõtete järgi üles ehitatud riiki. Ideoloogilise märgita riigil puudub tulevikku suunatud poliitika.

Pidurdavat poliitikat ei lõpeta valitsuse ametist lahkumine ega ennetähtaegsed valimised. Efektiivse valitsemise eelduseks on jõujoonte ümberkujunemine poliitikas. Olukorras, kus koalitsioonidesse astuvad vastandlike ideoloogiliste seisukohtadega Rahvaliit ja Reformierakond, on ainukeseks võimuliidu kooshoidmise võimaluseks hoidumine suurte otsuste vastuvõtmisest ning keskendumine pisiprobleemide lahendamisele. Suurte küsimuste päevakorda kerkides tõuseb kiiresti kokkuklopsitud koalitsioonide sees tüli. Meenutagem konflikte, mida on valitsustes põhjustanud riigiettevõtete erastamine või maksureformi läbiviimine. Põhimõttelistes küsimustes puudub konsensus.

Valitsuse lahkumise põhjustanud vastuolud peegeldavad Eesti poliitika killustatust. Selgelt ennast määratlenud vasak- ning parempoolsete erakondade nõrkus on toonud kaasa kompromissidel põhinevad valitsused, millel on puudunud ideoloogiline nägu. Valitsused, kes ei kanna valijatele arusaadavat ideoloogilist märki, ei suuda toota poliitikat, mida suunaksid eesmärgid. Poliitiline kaos süvendab usaldamatust riiklike institutsioonide vastu ning tavainimese kaugenemist võimust. Poliitilise kaose suudaks lõpetada vaid sarnase maailmavaatega parteide koondumine. Tugevate parteide sünd annaks meie valitsusele tagasi ideoloogilise näo ja selguse valijale, kes oskaks paremini valida erinevate maailmavaadete vahel. Erakondade liitmine tundub lühikeses perspektiivis paljudele poliitikutele hirmutav. Soov näidata oma püsivust on tugevam ratsionaalsetest kaalutlustest, mis räägivad ühinemise kasuks.

 Kas meil jätkub vastutust anda riigile vajalik nägu?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming