Närvirahustuse retsept

Kaarel Tarand

Ellen Niidul oli ikka tuline õigus, kui ta „Suures maalritöös” ainsa mõjuva jahutusena ühiskondlikule erutusele kirjeldas kogu maa valgeks võõpamist. Tänavu pidime peaaegu kõikjal Eestis lumeta läbi ajama, närvid jäid rahumeelse valgega rahustamata ja nii paistavadki aeg ja olud ärevad. Seisaksime justkui kahe riigi väraval, millest üks pimedus ja teine valgus. Oma panuse ärevuse kasvatamisse andis ka riigi sünnipäeva suurejooneline tähistamine, mis tõi meie ajaloo alguspunkti sümboolselt tänapäevale väga lähedale. Sünnipäeva valguses hakkas aeg enne omariikluse sündi tunduma eelajaloolisena. Sünnipäeva puhul jutustasid ajaloolased meile kõnes ja kirjas hiigelsuureks meie riigi sünnihetkede sündmused ja kangelased. See oli isegi pikk samm tagasi minevikku, sest enne tänavust talve klaaris ühiskond ikka II maailmasõja aegseid ja järgseid asju. Ajaloolaste keskendumises lähiminevikule, XX sajandile, pole ju midagi halba, eks need nn valged laigud, mille okupatsioon jättis, tuleb täita. Halb on aga see, kui XX sajandi sündmused avaliku inforuumi täielikult monopoliseerivad, luues eksimulje, justkui valitsenuks enne seda Eestis ainult mõisnike kurjus ja regivärss. Jaan Jung kirjutab „Halliste ja Karksi kirikute ja kihelkondade ajaloos” (Tartu 1893) eestlaste raskest elust XIX sajandi lõpukümnenditel:

„Jaan Laur, Abia mees, on kaua aega Tartu maal suure Kassinurme mõisa rentnikuks. Ka oli Abia mõis mõne aja Abia meeste Jaan Sarri ja Peeter Ermase ja Hendrik Lauri käes üksteise järel rendi peal. /—/ Jaak Koger, Abia mees, üks talu poiss, rentis esite Pöögle suure kõrtsi, ostis siis Tartu maalt paar talu, müüs need jälle ära ja ostis Valga juurest Seeli mõisa ja Pinta karjamõisa. Peeter Mõrd, Abia peremehe poeg, läks esiti Pihkva kubermangu mõisa rentnikuks; nüüd on tal seal isi päris mõis ostetud. Tema vend, Juhan Mõrd, on ka Pihkva kubermangus mõisa pidaja. /—/ Johann Lüdig, endine Abia tisler, kellel Penujas paar talu oli, müüs need ära ja läks Pernumaale Enge ja Udavere mõisate peale rentnikuks. Selle järele ostis ta Lääne maalt Vigala kihelkonnast suure rüütli mõisa, Päärdu (Kosch). Hans Lõik, Kaarli vallast, sulane, oli esiti Viljandi kihelkonnas ühe Uusna karjamõisa peal rentnikuks, siis oli Põltsamaa kihelkonnas Adavere mõis tema rendi peal. Selle järele ostis ta Viljandi kihelkonnas suure Rüütli mõisa, Uusna, ja pärast seda veel ühe mõisa Tartu maal.”

Kokku reastab Jung üle 20 mõisaostja ja lisab, et loetelu pole täielik ning peale selle on veel „lugemata palju mehi välja läinud, küll Läti maale, Võru maale, Tartu maale, Viljandi maale, Pernu maale ja Tallinna maale, kus nemad päris kohad enestele on ostnud ja tubliste elavad.” Kirjelduse kiretus viitab sellele, et midagi erandlikku mõisaostus (sh rüütlimõisa) 1880ndatel polnud. Oli hoopis põnev, vaba ja kiiret rikastumist võimaldav elu, kus edu saavutamiseks ei pidanud tingimata kergelt kohtlane olema, nagu „Vigaste pruutide” kõverpeegli järgi võiks arvata. Põnev oli igal pool, üle Eesti, mitte ainult Mulgimaal. Ning põnevus ei seisnenud laulupidude korraldamises või ajalehtede poliitilises kemplemises, vaid argielus.

Tänu infotehnoloogia võimalustele on see maailm nüüd igaühele hõlpsasti kättesaadav. Ajalooarhiivi suure perekonnaloo digiteeritud andmekogu „Saaga” registreeritud kasutajaid oli kolmapäevase seisuga 30 390. Need inimesed eeldatavasti teavad täpselt oma vanavanavanemate nimesid ja sünnikohti. Aga ülejäänud? Iseendast kolm põlve ettepoole lugedes peaksid ka praegused noored kenasti tsaariaega välja jõudma. Lihtne on ennast kontrollida küsimusega: kas tean kõigi oma kaheksa vanavanaema ja -isa ees- ja perekonnanimesid. Kui ei tea, siis tasub uurima asuda. Vanade hingeloendite ja kirikuraamatute lehitsemine on igal juhul märksa sisukamalt arvutivõrgus veedetud aeg kui praeguste päevasündmuste meeleheitlik kommenteerimine ja loetud infokildude järgi vandenõuteooriate konstrueerimine.

Muidugi võib oma esivanemate nimekirja raha eest ka osta. Aga ise uurimata ei teki seda õiget kontakti minevikuga, esivanematega, kes vanavanavanematest (keda paljud ju oma ihusilmaga näinudki) kaugemad, näiteks nende kaheksa vanavanemad, igaühel on 32. Keskmise arvestuse järgi on kõik need 32 juba ka perekonnanimedega (mille panemisest on möödas 170-180 aastat), seetõttu suuremate probleemideta tuvastatavad.

Miks ma seda soovitan? Sest see rahustab. Õpetab nägema, et meil ei ole praegu käes mingid eriti dramaatilised hetked. Et meie püsisuhe siinse paigaga ei koosne ainult võitluse tundidest või kannatustest. Et hoopis varem kui omariikluse algpäevil, siis, kui kolm talve külakooli tähistas kõva haridust, olid meie esivanemad juba üsna samasugused kui meie praegu, rääkisid sama keelt ja mõtlesid ligilähedaselt samu mõtteid mis meiegi. Ega kadunud kuskile ka rasketel aegadel. Eriti ohutud eestlaste eksistentsile olid aga siis ja on ka nüüd meie enda loodud täiesti eluta ja hingeta asjad.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht