Naabri hääl minevikust

Rein Ruutsoo

Eesti turule on esimest korda tulnud enam-vähem täismahus putinlik ajalookäsitlus.   

Bruno Saul, Meie aeg. Maalehe kirjastus, 2006.  320 lk.

 

Sauli raamatu retsenseerimine on üldiselt mahtunud valetavatele endistele ärapanemise võtmesse. Vigadest saaks tõesti brošüüri jagu teksti. Kuid reeglina jäävad arvustajad Saulile alla. Sauli väite taga, et ta tahab olla vaid üks “hääl” ajaloost, on aga rohkem. Raamat on poleemika meie tänase peajoone ajalookirjutusega – seejuures on nõustajateks ajaloolased nagu raamatu toimetanud Urmas Sõgel. Selles mõttes on raamat sümptom. Asi pole selles, kas Saul eksib, vaid “kuidas ta minevikku näeb”.

Sauli raamat on esimene NSV tippjuhi oma lugu ja ka “ajalugu”. Johannes Käbini mälestused, mille kirjutamist ka Jüri Tuulik käis ärgitamas, on siiani ilmumata, Rüütel pole midagi paeluvat oma toimetamisest pajatanud ja kardetavasti võttis valimiskampaania tal soovi kirjutada neile, kel mineviku vastu huvi puudub. Toome hoiab targu varju ja Väljas on lubanud, et tema mälestusi ei kirjuta. Olen seda meelt, et nn endised tegelikult võlgnevad seletuse oma toimetamisest, juhul kui nad loodavad mõistetud saada. Mida me siis teame, millised “nad” olid, mida ja kuidas nad mõtlesid, “mida nad siis teise “meiega” kavatsesid, millised olid nende vaimsed võimed? Kes on need “meie” ja kelle aeg see siis õieti oli?

In expressis verbum lisab raamat meie teadmistesse vähe, kuid see ei tähenda, et tekst ei kõneleks! Kõneleb ka siis, kui Saul pole just suurem asi kirjamees ja Venemaa majanduskandidaadi kraadile vaatamata paistab eri- ja üldhariduse nappus kaugele. Tagantjärelegi ei suuda ta majandusprotsesse analüüsida, kõnelemata sellest, et mõistaks poliitikat või ühiskonda. Paremal juhul on möödanik intriigid ja võimuvõitlus isikliku karjääri nimel. Kas sellised nad siis olidki?

 

 

Sauli “suur narratiiv”

 

Sauli põhieesmärgiks on Eesti NSV õigustamine peaaegu et Eesti riigina, võrdväärsena esimesega 1918. – 1940. aastani ja 1991. aastal taastatuga. ENSV staatuse tõstmiseks rõhutab ta 1940. aasta anastuse seaduslikkust ja pagulasvalitsuste ebaseaduslikkust, naeruvääristades Lennart Mere poolt pagulasvalitsusega toimetamist, viidates Pätsi tegudele. Ja olgu see meile õpetuseks – mõned muudki tänase ajaloo nurgakivid on talle kerge saak. Kogu ajaloo diskrediteerimiseks on tal näiteid piisavalt.

Ameeriklased ja inglased saavad ühelt poolt sauna okupatsiooni de facto tunnustamise eest (Jaltas ja mujal), kuid samal ajal kasutatakse nende manööverdamist õigustamaks okupatsiooni – nemad olid ju nii või teisiti nõus! Eesti okupeerimine teostunuks Sauli arvates nagu sel moel, et NSV Liit oleks saatnud laiali Eesti Korpuse ehk Eesti sõjaväe ja paigutanud siia rohkem väge kui 1939. aasta lepingutega lubatud! Sinimägede kangelaslik kaitsmine saab Sauli sule all peamiseks põhjuseks, miks pommiti rusudeks Narva, Tallinn, Tartu, ja seda mitte ilma liitlaste lennuväe osaluseta! 

Sulaaeg nagu taastanuks iseolemise ja jutt eurokommunismi arendamisest peaks veelgi parandama “meie aja” pilti. Parteidiktatuuri poolt kõige kurjemaks vaenlaseks sõnatud eurokommunismiga enda kaunistamine on kas rumalus või pettus. ENSV Ülemnõukogu toimetamist ka kõige sügavamal stagnaajal nimetab Saul järjekindlalt parlamentarismiks, kahetsedes vaid, et täidesaatva ja seadusandliku võimu vahekorda vahel rikuti. “Ainult mõni Aafrika alaarenenud väikeriik võis endale lubada, et nii suur osa parlamendi liikmeist kuulus ka valitsusse” (lk 182). Eesti NSV kui riikliku subjekti õigustamiseks tsiteerib ta pikalt ENSV konstitutsiooni. Muidugi tuleb tallegi kohati jälle meelde, et otsustamise ainuõigus oli NLKP ja KGB käes, kõik muu, ka Ülemnõukogu, oli dekoratsioon, kus EKP KK poolt suunatud lüpsjad-traktoristid käisid paar päeva aastas “vorstipäeval” kätt tõstmas. Välisreise ENSV esindajana sotsialistlikes ja vähem sotsialistlikes riikides ja ka Soomes, kus olevat tutvustatud Eesti plaane, esitab Saul peaaegu diplomaatiana ja kultuurisuhtlust, spordivõistlusi diplomaatiliste suhetena. See kinnitab minu varasemat veendumust, et ENSV legitimeerimine ka rahvusvahelisel areenil, milles põhjanaabril oli eriline osa, oli eesmärgikindel poliitika

Et enamik võite Moskvaga kauplemisel (et saada kas valuutat, lisasööta või kütust) saavutatakse ikkagi mitte seaduste toel, vaid isiklike suhete abil, ei puutu nagu asjasse. Selles kontekstis jääb arusaamatuks, milleks siis ikkagi oli vaja otsust ENSV suveräänsuse kohta. Et Saul nimetab selle sõltumatuse deklaratsiooniks, on eelneva pildiga ENSV suveräänsusest juba endastmõistetav. Pea kõik ENSV tegelased olid kas kristallpuhtad või suured patrioodid, peale Karl Vaino ja ehk veel mõne. “Tõelise virumaalase jonniga kaitses Tõnspoeg alati lõpuni Eesti huve” (lk 289), “Absoluutne ausus ja heatahtlikkus saatis teda (Otto Rupskit) kogu pikal eluteel”, Rüütlil “jäi vahel vajaka otsustavusest ja palju oli sõnakuulelikkust Vaino suhtes” (lk 292). Kindlasti oleks meil mõne teise juhi puhul kehvemini läinud, Eesti iseseisvumine “Vainode” 20 aastat kestnud isevalitsemise järel oli palju vaevalisem. Aga tal on ikkagi oma mõõdupuu selle tarvis, mis asi on “ausus” parteidiktatuuri tingimustes (sm Rupski jäi ellu ka Stalini hakklihamasinas) nõukogude tüüpi riigis.

Sauli arutlustest ja konstruktsioonidest jääb mulje, et rahvusvahelise õiguse, demokraatia jms käsitlemises on ta täiesti süüdimatu. Sellise moraalse ja intellektuaalse kapitaliga pole arukat poliitikat teha lihtsalt võimalik. ENSV riigiks upitamise motiiv on suuresti ka isiklik – Saul tahaks ennast näha peaministrina ja mitte lihtsalt NSV Liidu täidesaatva koloniaaladministratsiooni käepikendusena. Kuid on veel midagi muud. Suur osa Sauli Eesti riikluse kohta käivatest konstruktsioonidest on aluseks Baltikumi käsitlemisel tänapäeva Venemaa neoimperialistlike riigiajaloolaste poolt.

Loomulikult on Sauli jutt armetult vastuoluline, esitatud versioon lihtsalt ajalooline käkk. See aga on hoopis kõrvaline. Kõrvuti äsja Venemaal ilmunud ja samasuguseid ideid esitava 1940. aasta väänamisega on nüüd Eesti turule esimest korda tulnud enam-vähem täismahus putinlik ajalookäsitlus, sillapea, mida saab sealpool piiri tsiteerida kui eestlaste nägemust ajaloost – nende, kes ei põe russofoobiat. Samas on see meile ka meeldetuletus: mõnigi Sauli väide saab jõudu ja usutavust juurde just kas must-valgest minevikuvaatest või siis II maailmasõja esitamisest Saksa kindralstaabi vaatenurgast. 

 

 

Milline oli plaan B?

 

Nimetagem seda kava, mille Gorbatšov tegelikult realiseeris, plaaniks A. Gorbatšovi käe all aset leidnu oli loomulikult improvisatsioon, kuid see, mida kavatses või peab õigeks Saul, on hoopis teiselaadne. Nende võimaluste valguses võiks ehk veidi kohendada pilti, mille kohaselt oli vaid üks ja õige tee vabadusse. Ilmselt olid veel ka plaan B ja ka C.

Sauli esituses algas tõeline perestroika juba Andropovi ajal (st vähemalt 1983). Juba haige KGB juhilt Eesti tuleviku kohta juhendite saamise asemel pidi läbi ajama Tihhonovi ja Tšernenkoga. “Midagi mõistlikku perestroika protsessi kohta ma neilt siis veel ei kuulnud” (lk 223). Mida Saul tõeliseks perestroika’ks peab selgub järgnevast tiraadist. “1984. aasta möödus Eestis perestroika esimeste majandussammude juurutamises meie kergetööstuse ministeeriumi süsteemis üleliiduliste tehaste allutamises rahvatarbekaupade tootmiseks vabariiklikule turule ja võitluses NLKP KK parteikontrolli komiteega suvilate ja aiamajade ehitamiseks eesti mallide kohaselt”. IME projekti (mida ta omal ajal blokeeris) ja selle kahe põhiautori Kallase ja Savisaare suhtes leidub tal ka nüüd vaid irooniat ja halvakspanu.

 Saul võis olla õigeusklik kommunist või n-ö Moskva-meelne, kuid loomult oli ta tehnokraat. Tema ideaal näis olevat Rõžkovi tüüpi parem plaanimajandus – poliitilises süsteemis ta probleeme ei näinud. Igatahes jõudsid Sauli identiteet ja loomulikud poliitilised instinktid piisavalt moonduda. Köörna tollast väidet, et Sauli reformid esitasid Moskva kavasid Eestimaal, peab ta enda suhtes siiski ülekohtuseks!

Heldimusega meenutab Saul, kuidas ta kavatses ENSV 50. aastapäeva hea sõbra peaminister Rõžkovi toel tähistada. Rõžkov toetanud 1986 (!) aastal hoo saanud isemajandamise kava. Eesti NSV suurjuubelit – 50 aastat nõukogude võimu – kaunistanuksid selleks ajaks valminud muusikaakadeemia, kunstimuuseum, eesti rahva muuseum, uus Estonia teater jne. Kogu selle utoopia esitab Saul reaalsuse pähe ja kui neid ehitisi nüüd ei ole, siis otsige süüdlasi nende hulgast, kes solkisid ära tõelise perestroika. “Rõžkovi ja oma plaanide mõju Eesti majandusele on Sauli arvates positiivne veel tänase päevani!” (lk 229)! “Gorbatšovi võimuletulekuga algas tants aurukatla ümber: pleenumid, nõupidamised, foorumid” (lk 223). Gorbatšov rikkus parteivõimu nõrgendamisega kõik ära!

Sauli suhtumine Gorbatšovi on jäägitult negatiivne. “Gorbatšoviga mul usaldusväärseid kontakte polnud tänu arusaamade erinevusele parteipoliitikast” (lk 293). Milline poliitika siis veel võimalik oli? Nende poliitika, kes ajasid Gorbatšovist karmimat joont, korraldasid putši või vähemalt toetasid seda – Ligatšov, Lukjanov, Krjutškov jt. Selle sisuks oli perestroika kui poliitilise liberaliseerimise lõpetamine. Teataval määral jaganud Sauli plaane algul ka Väljas, kuid kahjuks ei läinud ajalookäik nii, nagu olime kavandanud meie ja seda suuresti Väljase poliitilise joone tõttu, mis peagi viis EKP likvideerimiseni ja tema enda minekuni erru” (lk 294). Vaba Eesti läbikukkumise järel lahkus ta enda sõnul poliitikast. 

Immanuel Kantist on tõsiselt kahju, kui tema inimõigusi kõige aluseks seadvat tsitaati motona kasutav Saul tunnistab Gorbatšovi poolt Saksamaa ühendamise reetmiseks. Viimane lausunud, et “Müür võib ära kaduda, kui kaovad ära selle müüri sünnitanud eeldused. Ma ei näe siin erilist probleemi”. Saul jätkab: “Ja probleemi ei olnud Gorbatšovil isegi sellest, et müür kuulub suveräänsele Saksa Demokraatlikule Vabariigile.” Sauli sümpaatia kuulub Honeckerile, keda ta haletseb. Tegelikult kordab ta Vene imperialistide süüdistusi, et Gorba “andis meie Saksamaa ära”.  

Niisuguste vaadete ja paljude muude väidete taust saab selgemaks, kui selgub, et autoriteedid, kellele Saul NSV Liidu kokkuvarisemise seletamisel toetub, on putšist ja KBG ülem Krjutškov ja selle mõttekaaslased! Ilmselt oodanuks Eestit hoopis teine tulevik, kui Sauli taustmeeskonna plaanid õnnestunuks. Igatahes jutustab ta ümber Venemaal vägagi populaarseid Krjutškovi meeste fantaasiaid, mille kohaselt oli peretroika CIA plaan, Aleksandr Jakovlev oli CIA mõjuagent, Gorbatsov sattus viimase mõju alla ja nii nad NSV Liidu lammutasid.

 

 

Tehnokraat või mänedžer?

 

Võtame tõsiasjaks, et Eesti Vabariigis sirgunust võis kasvada tõeline nõukogude inimene. Eesti tavade kohaselt võiks piirduda Sauli austamisega lihtsalt kollaboraatori sildiga. Kuid see oleks “meie” tõlkimine “nendeks”, selle asemel et targemaks saada. Nõukogude nomenklatuuri mitmekihilisuse kaardistamine võiks olla üks uurimisülesandeid ja Saul on sellele tublisti kaasa aidanud. Tema vigadegi tunnistamine meenutab suuresti nõukogude aja parteilist rituaali kui arutlemist mineviku üle (oleks pidanud minema loominguliste liitude pleenumile!).

Sauli raamat tutvustab teda kui loomult vankumatut nõukogude tüüpi juhti. Tema näol võib jälgida, kuidas vähemalt osalt teevad seda tüüpi võimuri võimalikuks üdini tehnokraatlik mõtlemisstiil, truudus oma võimugrupeeringule, tihe seotus nn eristruktuuridega, moraalne süüdimatus (kas või nn fosforiidisõjas manipuleerimine), humanitaarne harimatus ja ehk alles viimsena kommunistlikud veendumused. Need eri vahekorras leiduvad komponendid on üldisemaks alusstruktuuriks nõukogude aparatšik’u tüüpi võimurile. “Aparatšik” ei ole sõimusõna. Mõningal määral asendus see valitseja/haldaja tüüp ka Eestis 1980. aastail mänedžeri tüüpi juhiga. Leidus selliseid, arenenud reaalsustajuga ja õppimisvõimelisi juhte ka Eesti nomenklatuuris. Saul nende hulka ei kuulunud. Karjääri nimel ei pidanud Saul just palju arenema ja oma omadustest maha salgama. Vaino paremaks käeks saamine polnuks võimalik, kui mingis mõttes polnuks ta olnud samas suurusjärgus tegelane. Saul on pettunud, kuid ajalugu oli õiglane. Selliste võimetega valitsusjuhiga ENSV-l lihtsalt polnud edulootust, temal endal aga kohta demokratiseeruvas Eestis.

Sauli tänase õukonna järgi otsustades räägib ta väga kitsa “meie” nimel. Teda enda hulka võtjaid pole vanas nomenklatuuris kuigi palju. Rüütel ei taha teda enam tunda ja Väljaski ei tegevat välja. Sauli vaimseks koduks on saanud Moskva eriaparaati kuulunud Peeter Varese juhitud Euroinstituut. Venemaal deržaava’t taastavad kultuuriühendused on valinud akrediteeringuta ülikooli professoriks saamise üle uhke Sauli oma liikmeks. Ära kuulatud hääl on hääl sügavast minevikust, millel on tihe seos suure naabri olevikuga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming