Naabrist rohkem pappi

Valle-Sten Maiste

  Meie riiklikud, rahvuslikud ja isiklikud sihiseaded on kindlakskujunenud ja selged.

 

Kolme aasta eest Euroopa Liidu teemaliste arut­elude kõrgpunktis armastati toonitada, et ELi poolt otsustamine on põhimõtte küsimus. Ida ja lääne vahel tehtava otsustava valiku fraseoloogia asendas aga vaid sügavamate, sisuliselt asjalike põhimõtete puudumist. Oli selge, et halekoomiliste visioonide à la Siim Kallase “Lõpp nõukogudele” (PM 23. VIII 2003) esitajad ei uskunud ka ise tuha all hõõguvasse otsustavasse võitlusse kunagiste kolhoosiesimeeste ja rajoonikomiteede tegelaste nõukaihaga. On ju viimased nii enne kui pärast eurohääletust just Kallase kompanii toel ja Kallase enda erakonna ridades pildil püsinud. Heitlus Bütsantsiga oli moraalne rüü, mis pidi viisakalt looritama üldrahvalikku ihalust eurokatuse alt loodetud turvalisema ja rasvasema elustandardi järele. Katma pidi see ka Euroopa tuumriikide mõningate visionääride peas keerlevat ketserlikku ja naiivset idealismi, mille kohaselt elu ja riikluse juhtmõtteks ei olegi enam püüelda üha rasvasemate aineliste suutäite poole. 

Kolme aasta eest vastati neile, kes kritiseerisid Eesti liitumisleppe arglikkust ja osutasid potentsiaalile Euroopast palju rohkem saada, et põhimõtetega ei kaubelda. Praegu ei häbene enam keegi otsesõnu välja öelda, et kui meil üleeuroopaliselt üldse on mingit strateegiat, siis on selleks Euroopast võimalikult palju raha kätte saada. Ka välja pakutud uued sihiseaded nagu jõudmine ELi viie jõukama riigi hulka on rajatud väikese fleksibiilse nähvitsa taktikale, millega uimane ja idealistlik tuum-Euroopa raha liikumise nimel manipuleerides labaselt lohku tuleb tõmmata.

Kui Anders Härm tõstatas mõne aja eest kapitali vastutuse teema (PM 8. IX 2006), millest tänase ühiskonna hea tava kohaselt ei ole kombekas rääkida, leidsid netikommentaatorid üsna konsensuslikult, et sellised mõtted saavad tekkida vaid külapoe taga turbodiislit rüübates. Võimalik, et Härmil ei olnud õigus, arvates, et “inimesed, kellel pole mitte miskit pistmist majanduskasvust saadava “hüvega”, usuvad siiralt, et neil on põhjust selle üle head meelt tunda”.  Näib, et inimestel, kes juba ajalehest arvamus- ja ühiskonnaelu külgi loevad,  läheb piisavalt hästi ja igasuguse sotsiaalsõnumiga võib nende arvates puu taha minna. Tõepoolest, ümberringi vaadates ei tohiks ka paljud keskmise ja madalamagi palgaga inimesed enam söandada toimetuleku üle nuriseda. Mullivanni ja Mercedest ei ole, kuid hädapärasest hakkamasaamisest oleks  alatu rääkida. Tundub, et iseseisvuse taastamise aegsete riigijuhtide majanduspoliitika on ennast õigustanud. Tehtule tuleb õigusega au anda. Keskmine Eesti inimene on pikaldase okupatsiooni koledustele vaatamata saavutanud heaolu, mida enamik inimkonda ajaloo varasematel ajajärkudel ja suur osa tänagi nautida ei saa.

Pole võimatu, et Teine Eesti on psühholoogiline, mitte ainelise toimetuleku ja ellujäämisega seonduv probleem. Et tunda oma uuemast automudelist ja kasvavast elustandardist mõnu, peab olema neid, kellel sama hästi ei lähe, ja ka neid, kes on üldse rajalt kõrvale tõrjutud. Burgerimüüja identiteeti turgutab tänavalolija viletsus, müügijuht kujundab eneseteadvust jälle burgerimüüjat silmas pidades jne. Küsimus ei ole mitte selles, et kõigile ei jaguks, vaid nõrgemaid või teistsuguste huvidega inimesi vajatakse ja hoitaksegi tõrjutud Teisena, kelle najal ehitada üles edukujutlus, oma positiivne identiteet.

Märt Väljataga on Briti leiboristide nõunikust Richard Layardist tõukudes kirjutanud, et staatuste süsteem moodustab nullsumma mängu: kui ühe staatus tõuseb, siis teise oma langeb. Seega on rikastumiskonkurents ühiskonna seisukohalt destruktiivne. Me minetame meelerahu, pere- ja kogukonnale tähelepanu pööramise ja solidaarsuse, lõputult rabades millegi sellise (staatuse) nimel, mille üldsummat ei saa tõsta. Tänast heaolustandardit silmas pidades käsitleb Väljataga jõukuse progresseeruvat maksustamist kui teatavat saastemaksu keskkonna mürgitamise eest. Teenides rohkem ja püüeldes suurema luksuse suunas, tõstetakse tarbimisnormi ja sunnitakse ka teisi enesega sammu pidama, suurendades sellega ühiskonna üldist rahulolematust (Sirp 8. IV 2005). 

Pean viidatud mõtteid ühtedeks kõige olulisemateks, mida toimetajatöös on olnud õnn avaldada. Muidugi kaasneb siin hulk probleeme. Omaette küsimus on, kuivõrd identiteet saabki rajaneda millelegi muule kui teatavale hierarhiseerivale vastandusele, kuigi selle keskmes ei pea tingimata olema aineline heaolu. Idealistlike siduvate aluste otsimine ei ole tänases maailmas  lihtne ega küllap ka otstarbekas. Kuidas idealismi toel müügiagendid kergelt KGB-agentidega asenduvad, on veel hästi hoiatavalt meeles. Robin Blackburni visiooniga kaasnevad veel lisaprobleemid. Blackburn on rõhutanud, et ELi edu saab põhineda vaid USA militaarpoliitikast ja kulutustest eemalehoidmisel. Blackburn näib uskuvat nagu Richard Rorty ja Jürgen Habermas, et peagi leiab aset mingi “ühiseuroopa identiteedi uus teadvustamine Euroopa avalikkuse sünni näol” ja selline uue idealistliku enesemääratluse õitselelöömine haarab positiivselt kaasa nii Hiina kui Venemaa (PM 11. VI 2003). Loodetavasti on lähiaeg ka teistele peale kauaaegse okupatsioonikogemusega piiririikide selgemaks teinud selliste arvamuste lapsikuse. Üksnes maailma ebaturvalisus sunnib demokraatlikke riike justkui majandusmootorit kõrgvõimsusel hoidma. Teisele probleemile juhtis siinkirjutaja tähelepanu Heido Vitsur. Olevat illusioon, et ELil üksi jagub majanduslikku kaalu globaliseerumisjõudude ja globaalse kapitali survele vastu seista, isegi kui Euroopas selline eesmärk püstitataks.  

Siiski ühendab Väljataga, Härmi ja Blackburni seisukohti arusaam, et keskmise õhtumaalase materiaalse heaolu tase on sealmaal, et tema õnnetunne, hea- ja rahulolu ainelise rikkuse kasvust vaevalt enam paranevad. Ümberringi vaadates näeb tavalisi inimesi, kes teenivad keskmise palga ümber või ka alla selle. Mingit pärandust ei ole nad saanud. Neil on õnnestunud soetada eluase ja ka püüdlused nihutada seda looduskaunimasse keskkonda näivad vilja kandvat. Aastate eest soetatud auto sõidab. Tahtmise korral võinuks juba ammu päevapealt moekama soetada, aga seda pole oluliseks peetud. Igapäevast kitsikust ei ole. Lapsed kasvavad. Sõbrad tunduvad elavat veel paremini. Kõik tänu kapitalismile kümmekonna või vähemagi aasta palgatööst. Ainelise jõukuse kasv ei peaks enam küllap olema eesmärgiks iseenesest ei tänases Eestis ega ammugi õhtumaa kapitalistlikes juhtriikides.

Muidugi ei õnnestu prioriteete kunagi nii seada, et keerata elukorralduse puudused jäädavalt ja lõplikult voorusteks. Elukorraldust reformides on alati oht kaotada ka selle voorused. Ometi on inimesi, keda huvitab uuemast autost, topelt suuremast palgast, peenematest veinidest, kortsude ja tselluliidita vanaduspõlvest, kunstmaterjalist rindadest jne rohkem näiteks see, miks ei ole töönädal 40 tunnilt edasi enam lühenenud? Miks pürgitakse pigem kosmosesse lendama kui tunnistatakse, et laste ja perega veedetud aeg on elus primaarse, mitte teisese tähtsusega? Miks ollakse täiesti enesestmõistetavalt nõus nihutama pensioniiga elueast kõrgemale selle asemel, et teha ainelise külluse standardisse mõningaid korrektiive? Miks on vaja jätkuvaid maksuvabastusi, selle asemel et tõhustada solidaarsusprintsiibil haridust, meditsiini, sisejulgeolekut, muuta surmalaagrid hooldekodudeks, ülikoolid teadmistepõhise majanduse kasvulavaks jne? On inimesi, kes näevad viidatud küsimusi ka uue Euroopa põhimõttelise alusena.  

Nimetatud küsimusi peetakse meil heas seltskonnas liikuva inimese puhul täiesti sobimatuks. ELi identiteeti ja arenguteid puudutavas niigi napis kohalikus arutelus on see infantiilne marginaalsus. Euroopa humanistlike traditsioonidega paistavad need küsimused ometi enam kokku kõlavat kui meil populaarsed arutelud selle üle, kuidas USAga võistelda, talle järele jõuda ja tema standardid kätte saada. Alvar Loog küsis eelmises Sirbis, kas me oleme ikka veel eestlased? Pole me eurooplasedki kuigivõrd. Milliseks me vormume, see on ehk põhimõtte küsimus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming