Närvid ja väärtused

Kaarel Tarand

Turud olla ikka närvilised, kinnitas ükspäev üle ka rahandusminister Ligi. Tõelisest närvilisusest on asi siiski kaugel, kui meenutada võrdluseks kas või 1999. aasta sügist Tallinna keskturul. Teoreetiliselt saab liblika tiivalöögist alguse orkaan ja viimane tilk paneb karika üle ääre ajama. Meil võiks siiski olla silma, närvi ja aega selleks, et tiivalöökide ja orkaanide vahel vahet teha ning mõista, et viimasel tilgal pole ilma sellele eelnenuteta šanssi uputuse tekitamiseks. Ja eeskätt – mis paraku paistab olevat avaliku kommunikatsiooni nõrk külg Euroopa praegusel arenguetapil – peab hoolega vaatama, kes mida räägib. Ja miks. Eurost kui maailmarahast ja iseendast igati korralikust vääringust on eksitavalt saanud lausetes võrdväärne subjekt Euroopa alusväärtustega, mis sest, et tegu on pelgalt mõõtühikuga. Eurol on kurss, hind mingite muude vääringute suhtes. Euroopa põhiväärtustel nagu õigusriik, demokraatia, inimõigused jne ei ole kurssi. Me ei saa rääkida, et näiteks Poola inimõigused on läinud liiga tugevaks võrreldes Somaaliaga nii, et see hakkab takistama riikidevahelisi suhteid. Rahakursi ilu on vaataja silmades. Importööri ja eksportööri arusaam heast või õigest, täpsemalt kasulikust kursist on vastupidine, valuutavahetaja teenib iga liikumise pealt, suunast sõltumata. Varem, vääringulise mitmekesisuse ajajärgul Euroopas mõtlesid ka riigid, nende keskpangad ja valitsused nagu kaupmehed ja püüdsid kursiga mängides oma ettevõtjatele (sageli lihtsamate kodanike arvelt) edu tagada. Euroopa ühisraha loomise üks mõtteid oligi see veider ja moraalitu omavaheline konkurents ära lõpetada.

Eurol on koos esimese, arvestusliku elulõiguga turjal ligi 13 eluaastat, mis sest, et auväärne Milton Friedman isiklikult lubas selle maksimaalseks elueaks kolm aastat. Kui Euroopa (eriti eurotsooni) majandusega oleks midagi väga halvasti võrdluses muu maailmaga, peaks see raha kursis kas või natukenegi peegelduma. Aga ei, euro suhe dollarisse näitab jätkuvalt ja kindlalt euro, s.t siinse majanduse tugevust, jagatagu ookeani tagant Euroopale mis tahes õpetussõnu õigemaks elamiseks. Muidugi ei saa seda väidet laiendada kogu USA elanikkonnale, kuid küllap nii võimu- kui finantsringkondades on piisavalt neid, kellele teise maailmaraha sünd ja elujõud hinge ei mahu. Oli ju juba harjutud sellega, et ainus maailmaraha on dollar. Euro on kümne aastaga dollari eluruumi vähendanud peaaegu kõigil kontinentidel ja eks see tähenda ju dollarivõimule äri rajanud rahakaupmeestele suuri kahjumeid.

Kui tuletada veel kord meelde juba öeldut (et tuleb hoolega vaadata, kes räägib), siis ehk ei tundugi üllatuslik tõdeda, et kõige usutavamat ja usaldusväärsemat juttu me ühisrahast räägivad praegu ühisrahariikide poliitikud. Nemad esindavad avalikku huvi, milleks on finantsstabiilsus – ja see ei ole omakasupüüdlik huvi. Kõik ülejäänud manulised aga juhinduvad tihti vastandlikust omakasupüüust, olgu need siis eurotsooni mitte kuuluvad Euroopa riigid nagu Ühendkuningriik ja Šveits, olgu tootjad ja kaupmehed, aga kõige hullemini ikka pankurid, finantsanalüütikud ja reitingumüüjad. Iga uudisnupu tootmine, kus rääkija taust avamata jääb ja tema info lastakse erapooletuna näida, on õigupoolest soovitud eesmärgile (rahu ja stabiilsus) vastutöötamine, sellest endale ise aru andmata.

Pika sissejuhatuse mõte oli jõuda kurva tõdemuseni, et Eesti elanike teadmised uues koduloos on kahetsusväärselt puudulikud. Kui Euroopa Liiduga ühinemise eel osalesime aktiivselt kõigis järeleaitamistundides ja vähemasti ühiskonda juhtivad jõud endale Euroopa olemuse enam-vähem selgeks tegid, siis nüüd suure ühiskodu arengu ja mõtte alast avalikku arutelu enam endise vilkusega ei toimu. Seetõttu leidsime Sirbi toimetuses, et on mõistlik alusväärtustele taas üks ring peale teha, tuletada meelde kogu taustsüsteem, millele siis igaüks saab paigutada värskeid uudiseid. Kõrvalküljel teebki Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid sellega algust, kuid see on tänane päev. Lüngad vajavad täitmist ka tagasivaates. Nagu president Ilves oma mõneski viimaste nädalate sõnavõtus on osutanud, on euroopa tsivilisatsiooni, kuhu kuulume, mõistmiseks hädasti vaja, et me oma kultuuri alguseks ei peaks ainult regivärssi, vaid eurooplastena samaväärselt omaks tunnistaksime selle, mida on omal ajal kirjutanud John Locke Inglismaal, Immanuel Kant Preisimaal, aga miks mitte ka James Madison ja Thomas Jefferson USA rajamise raames.

Lähimineviku klišeede vangidena on raske olevikku mõistlikult hinnata. Üks II maailmasõja tagajärgi oli, et mitte ainult võitjariigid, vaid igaüks hakkas arvama, et tal on mingi sõnaõigus selle üle, kui suur ja tugev või üldse missugune peab välja nägema Euroopa suurim riik Saksamaa. Sakslased leppisid sellega esialgu üsna alandlikult, kuid miks nad lõpmatuseni peaksidki? Kas see, et Saksamaa on töökuse ja tarkusega väga rikkaks saanud, on kuidagi vastuolus Euroopa alusväärtustega? Kas Eestil näiteks on mingid muud väärtused, kas me ei tahagi vähemasti majanduslikult (tõsi, väiksema ümberjaotamisega) Saksamaaga sarnased olla? Ikka tahame.

Praegusega võrreldes teistsugune ümberjaotamise kord saab aga muutuva Euroopa majanduse põhiküsimuseks. Nagu seda seletab ja põhjendab Cornelli ülikooli professor Robert H. Frank oma viimases raamatus „Darwini majandus”, on Adam Smithi iseendast ilus teooria turgudest mõnevõrra puudulik ning see maksab ainult siis, kui sellele lisada kogu darvinistlik valgus, mis 150 aasta jooksul kogutud. Darwin vaatas Smithi idealiseeritud võistlusprotsessi hoopis teise pilguga ja järeldas, et üksikisiku kasu ei pruugi tingimata olla samasuunaline liigi või populatsiooni või grupi kasuga. Sellest järeldub kogu ühiskondlike reeglite ja piirangute süsteem, mis peatab igas valdkonnas võidurelvastumise. Rohkem ühisreegleid ja vähem soleerimist ning moraalitut isetegevust on suund, millega meil oleks kasulik mõttes leppida kui ainumõeldava lähiperspektiiviga Euroopa arengus. Kui sõlmitakse kokkuleppeid, pole usutav, et seda tehakse 100% Eesti lähtesoovi järgi. Seetõttu on ka asjakohane arutelu, mida, kui palju ja millises järjekorras oleme kokkuleppe nimel valmis ära andma. Põhiväärtustest muidugi loobuma ei pea, need on juba kokku lepitud ja kõigile meeltmööda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming