Nähtamatud ohvrid

Õiguskaitseasutuste statistika järgi läheb menetlemisele ainult iga kümnes eaka vastu suunatud vägivallajuhtum.

PILLE TSOPP-PAGAN

Eakatevastane vägivald on ülemaailmne probleem, mis on seotud nii inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse, perevägivalla kui ka elanikkonna vananemisega. Vananemise feminiseerumine ja selle tagajärjed on tekitavad muret peaasjalikult seetõttu, et eakate naiste puhul on tegemist sihtrühmaga, kes on ohtudele eriti vastuvõtlik, kuna eakad naised kuuluvad samaaegselt kolme marginaalsesse gruppi – nad on vanemaealised, vägivalla ohvrid ning naised. Rahvusvahelistes uuringutes loetakse eakaks üle kuuekümneaastast inimest. Kaks kolmandikku sellest vanuserühmast moodustavad naised.

Kuna tööeas naised on enamasti olnud tööjõuturul halvemas majanduslikus seisus, võib öelda, et ka vaesus on vana naise nägu. Selle taga peitub elu jooksul tekkinud põhjusi: laste sünniga kaasnev kodusolek, sooline diskrimineerimine palgaturul ja tööjõuturult eemalolek ka seetõttu, et enamasti hooldavad abivajavaid vanemaid sugulasi naised. Seetõttu on naiste pension meeste pensionist märgatavalt väiksem.

Vägivallakogemus

Ohvristaatus on niisuguste juhtumite puhul enamasti kumulatiivne, olles olnud elu osaks kogu elu vältel alates lapseea hooletussejätmisest kuni hilisemates suhetes avalduva vägivallani. Paljud pikaaegsed ohvrid kirjeldavad oma olukorda kui normaalset elu osa, nad on aja jooksul vägivalla suhtes tuimemaks muutunud ja olukorraga leppinud. Meie sotsiaaltöötajatele on näiteks öeldud: ega peks enam haiget teegi, alguses oli rohkem valus. Või siis, et naise saatus on peksa saada. Samuti on tõenäoline, et eakad naised järgivad traditsioonilisi soorolle ja peavad vägivalda ühiskonnas laialt levinud väärtushinnangute järgi pere siseasjaks. Seetõttu võtavad nad ohvrirolli kui oma ellu püsivalt kuuluvat seisundit ning alistuvad olukorrale, uskumata, et selle vastu saab midagi ette võtta.

Peale selle esineb neil terviseprobleeme ning nad on majanduslikult teistest sõltuvamad. Eaka vägivallaohvri eripära on see, et tema terviseprobleemid võivad olla psühhosomaatilised. Selleks et aru saada, kas tegemist on (pika­ajalisest) vägivallast tuleneva tervisemurega, on vaja tunda vägivalla avaldumise vorme. Peamiselt on somaatiliste probleemidena välja toodud seedekulgla haigusi, kroonilist valu ja PTSDd (post­traumaatiline stressihäire). Kui sellise tervisemurega eakas pöördub arsti või kiirabi poole, peaks meedikul olema aega, oskusi ja võimalusi analüüsida terviseprobleemi võimalikke algpõhjusi ja aidata sellest vaatenurgast lähtuvalt. Tõenäoliselt ei tule alustada haiguse ravimisest, vaid inimese eemaldamisest teda halvasti mõjutavast keskkonnast.

Armastus- ja sõltuvussuhe

Elu näitab, et kui ka õnnestub eakad vägivallaohvrid tuvastada, jäävad nad sageli vajalikust abist ilma. Peamiselt seetõttu, et neid mõjutab mitu eespool kirjeldatud pikaajalist sõltuvussuhet. Eakad tunnetavad, et on kaua investeerinud perekonda ja kogukonda ega taha „väljateenitud staatusest“ loobuda.

Vägivallatsejateks on enamasti vanemaealiste vägivallaohvrite puhul pereliikmed – elukaaslane, lapsed või laste kaaslased. Keeruliseks teebki olukorra see, kui vägivallatsejaks on järeltulija. Üldjuhul ei ole siis võimalik eakat veenda abi otsimise vajalikkuses.

Õiguskaitseasutuste statistika järgi läheb menetlemisele ainult iga kümnes eaka vastu suunatud vägivallajuhtum. Kurb on see, et enamikul juhtudest ei soovi eakas politseile vägivallateo kohta avaldust teha või loobub ütlustest põhjendusega, et „nüüd on kõik korras“. Tegelikku abi tullakse otsima siis, kui on tajutud otsest ohtu elule. Kui tõsine oht on möödas, ei soovita enam asja edasi ajada ja palutakse menetlus lõpetada. Paraku on vägivald korduv ning enamasti spiraalina kasvav, teisisõnu, fataalse lõpu võimalus on üpriski suur.

Mitmekordne hoolduskoormus

Eakatevastane majanduslik vägivald ei pruugigi alati olla tahtlik. Eestis on põhiseaduslik kohustus toetada abivajavat pereliiget. Abivajavaks pereliikmeks defineeritakse kaks põlvkonda alanejaid ja ülenejaid sugulasi ehk siis lapsi ja lapselapsi ning vanemaid ja vanavanemaid. Keskealisi nimetatakse sotsiaalteaduslikus kirjanduses võileivapõlvkonnaks, kellel lasub mitmekordne hoolduskohustus, sest nad hoolitsevad nii oma laste kui ka eakate vanemate eest. Majanduslik kitsikus ning keskealiste rabelemine töö ja kodu vahel võib väga lihtsalt viia olukorrani, kus eakas pereliige tunnetab hoolimatust, üksindust või märkab oma raha väära kasutamist.

Eesti ühiskonnas on levinud traditsioonilised laiendatud pere suhted. Johanna Hollo on oma magistritöös uurinud võileivapõlvkonna argipäevakogemusi mitmekordse hoolduskohustuse kandmisel. Intervjueeritavad pidasid vanemate ja vanavanemate ning laste ja lapselaste eest hoolitsemise kohustust üheks elukaare osaks. Eakate vanemate hooldamist käsitati loomulikuna, kuna vanemad olid kogu elu oma laste eest hoolitsenud. Samuti oli laste ja lapselaste eest hoolitsemine ning nende toetamine intervjueeritavate meelest enesestmõistetav. Hollo tõdeb, et võileivapõlvkonna mitmekordse hoolduskohustuse kandjatel on tekkinud märkimisväärne vajadus leida probleemidele lahendus, kuid institutsionaalsel ja ühiskondlikul tasandil ei peeta mitmekordset hoolduskohustust topeltkoormuseks. Võileivapõlvkonna esindajad leiavad, et mitteformaalsetele hooldajatele ette nähtud sotsiaalteenuste ja -toetuste valik on väike, kuna eelkõige määratakse toetusi ja teenuseid lastele ja eakatele eraldi.

Eakatevastase vägivalla uuringud Euroopas

Nii Euroopas tervikuna kui ka Eestis on eakatevastast vägivalda vähe uuritud. On riike, kus sellealaseid uuringuid on tehtud, kuid andmeid on suhteliselt vähe. Seetõttu on raske saada üleeuroopalisi andmeid, aduda selle sotsiaalse probleemi ulatust ning tegeleda eakatevastase vägivalla tõkestamisega. Andmepuuduse tõttu ei ole meil ülevaadet, kus Eesti antud skaalal asub.

2010. aastal korraldati viies riigis Euroopa Komisjoni Daphne projekti raames „Vägivalla levimuse ja väärkohtlemise vormide uuring eakate naiste vastu“ („Prevalence Study of Abuse and Violence against Older Women”, AVOW).1 Küsitluses osales 2880 naist Austriast, Belgiast, Leedust, Portugalist ja Soomest vanuses 60–97. Üleuuringuline keskmine näitas, et 28% eakatest on eelneva 12 kuu jooksul kannatanud vägivalla all. Kõige rohkem märkisid vastajad enda vastu suunatud psühholoogilist vägivalda (24%), seejärel majanduslikku (9%), aga ka eaka õiguste piiramist (6%) ning hooletussejätmist (5%). Seksuaalset vägivalda oli kogenud 3% ja füüsilist vägivalda 2% eakatest naistest. Kahjuks koges kuus protsenti eakatest naistest mitut neist vägivallavormidest väga sageli.

Vägivalda kogenud eakatel naistel on peale üldise madala elukvaliteedi rohkem esinenud probleeme nii vaimse kui ka füüsilise tervisega, nad hoiduvad sotsiaalsest suhtlusest ja tunnevad end üksikuna. Üksindus vaevab vägivaldsust kogenud eakat ka juhul, kui ta elab koos elukaaslase või lastega. Need eakad on pidevas pingeseisundis, tunnevad kurbust, jõuetust, viha. Kogetud vägivallast ei saada teada ja see jääb sageli koduseinte vahele. Ligi pool uuringus vastanud naistest on mõnest tõsisest vägivallajuhtumist küll kellelegi rääkinud, kuid harvem mõnele ametnikule. Leedus ja Portugalis räägib tõsisest vägivallakogemusest ainult neljandik naistest.

Eakate meeste vastane vägivald

2009. aastal uuriti eakate meeste vastast vägivalda Hispaanias, Itaalias, Kreekas, Leedus, Portugalis, Rootsis, ja Saksamaal. Selgus, et eakate meeste vastu suunatud vägivald on samuti tõsine probleem, kuid veelgi varjatum. Mehed teatavad oma probleemidest harva. Sellele aitavad kaasa nii soorollid kui ka ühiskonna üldine mehelikkuse arusaam, mille puhul mehi peetakse tugevaks ja otsustava käitumisega inimesteks. Samuti ei taha mehed ise end näidata abitu ja nõrgana. Meeste uuringu tulemused on huvitavad ka selle poolest, et näitavad, kuidas vägivalda tarvitatakse enamasti nõrgenenud tervisega meeste vastu, kes on kõrgema haridustasemega ja elavad üüripinnal, mitte nende vastu, kes on madalama haridustasemega ja eluaseme omanikud. Meeste puhul on laiemalt levinud majanduslik vägivald. Ka antud uuring kinnitab, et eakate meeste sissetulek on kõrgem eakate naiste sissetulekust. Võib ekslikult arvata, et meeste kõrgem pension on vägivalla üks põhjusi, kuid tuleb silmas pidada, et paljudel meestel on siiski probleeme eluaseme ja majandusliku toimetulekuga.

Eakatevastane vägivald Eestis

Greten Sööl on oma magistritöös „Eakate vastu suunatud vägivald politseinike tõlgendustes Lõuna Prefektuuri näitel“2 uurinud politseitöötajate kokkupuudet eakatevastase vägivallaga. Politseitöötajad on avaldanud, et nende tööd lihtsustaks see, kui nad saaksid algusest peale teha koostööd KOVi sotsiaaltöötajate ja teiste abipakkujatega. Politseitöötajate arvates ei tohi eakat hätta jätta ka siis, kui ta probleemi olemasolust ise väga täpselt aru ei saa. Eakad on võrdsed teiste sihtrühmadega, nad ei tohi kannatada ega abist kõrvale jääda. Tähelepanu eakatele peab olema samaväärne tähelepanuga lastekasvatusalase tegevusele. Sööli uuring näitas, et vägivallavormidest tunti ära nii vaimne kui ka füüsiline vägivald.

Greten Sööl rõhutab, et spetsialistid vajavad rohkem teadmisi majandusliku vägivalla äratundmiseks ning oskusi vägivalda kogenud eakatega tegelemiseks ning nende käitumise eripära tundma õppimiseks. Samuti peab uuringu autor vajalikuks eakate seas tehtavat teavitustööd selgitamaks, et mis tahes halb kohtlemine on vale, see ei ole eraasi ning sellest tuleb rääkida kas oma perearstile, sotsiaaltöötajale või politseinikule. Üheks olulisemaks tugisüsteemiks eakatevastase vägivalla tõkestamisel on tervishoiutöötajad, pakkudes võimalusi vägivallaohvrite tuvastamiseks ning nende edaspidiseks abistamiseks. Sotsiaaltöötajatel on tähtis osa vägivallajuhtumite märkamisel ja ennetamisel, kuid ühtlasi ka vajadus suurema ressursi ja tõhusama võrgustikukoostöö järele.

Pille Tsopp-Pagan on MTÜ Naiste Tugi-ja Teabekeskus juhataja, naistevastase vägivalla teema eestvedaja ja soolise võrdõiguslikkuse edendaja.

1 AVOW uuring https://www.thl.fi/en/web/thlfi-en/research-and-expertwork/projects-and-programmes/avow-study/outcomes-and-reports/summary-of-key-points

2 Greten Sööl: http://dspace.ut.ee/handle/10062/51982


Märka ja aita

Koostöö tervishoiuorganisatsioonidega, selleks et toetada eakaid naisi, vägivalla­ohvreid“ („Working with Healthcare Organizations to Support Elderly Female Victims of Abuse, WHOSEFVA“)

Eelnevalt kirjeldatud probleemidele tuginedes kirjutati koos viie riigi – Läti, Kreeka, Ühendkuningriigi, Austria ja Soome – organisatsioonidega Daphne programmi raames koostööprojekt, mida rahastab Euroopa Komisjon. Selle põhjal töötatakse meedikutele välja reageerimis- ja koolitusmaterjalid, kus käsitletakse eakate vastu toime pandud vägivalda.

Projekti vältel korraldavad kogenud eksperdid treeninguid vägivallaohvritega kokkupuutuvatele organisatsioonidele, tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatele haiglates, kiirabis ja muudes meditsiiniasutustes. Ka koolitatakse välja kohapealseid treenereid, kes saavad edaspidi koolitustega jätkata ning seeläbi laiendatakse märkimisväärselt pädevat meditsiinipersonali ja ohvritega kokkupuutuvate spetsialistide ringi.

Kogu projekti eesmärk on tulemuslikumalt tuvastada eakaid vägivallaohvreid ja neid siis kõige paremini aidata. Aluseks on võetud Sirkka Perttu varem meedikutele välja töötatud treeninguprogramm, kuid projekti käigus kohaldatakse see eakate vägivallaohvrite spetsiifikale ja vajadustele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming