Naiste vandenõu Eesti hüvanguks

Kaarel Tarand

  Pärast seda, kui Angela Merkel vahetas Saksamaa liidukantsleri kohal välja Moskva nõiatempudest segadusse sattunud Gerhard Schröderi, on Saksamaa ja Venemaa suhted liikunud Eesti seisukohalt paremuse poole, see tähendab rangemaks, sirgjoonelisemaks ja jahedamaks. Küsimus pole kindlasti ainult Gazpromi ülesostuvõimes, võimalikus luuretaustaga šantaažis, mida FSB veteran Vladimir Putin võiks harrastada, ega ka lihtsalt isikuomadustes, lapsepõlves. Usutavasti mängib oma rolli ka üldtuntud sooküsimus, erinev naisekäsitlus uuema aja lääne ja vene kultuuris.

Ametlikult maailma kõige võrdõiguslikumas ühiskonnas N Liidus alandasid parteilised mehed, võrdsuse retoorika huulil, naisi igal seni mõeldamatul moel. Jaa, naine kõlbas näidisena (võrdsustatuna koeraga) kosmosesse saatmiseks, kõlbas näidistraktoristiks-tankistiks ja üldse igaks näidiseks. Päris võim oli aga ikka puhtalt meeste mängumaa. Kremli vanamehed ei lasknud ju otsustavatesse kogudesse iial ühtki naist, ka postkommunistlikul Venemaal on traditsioon jätkunud. Eide koht on vene kultuuris ikka mujal kui võimu juures. Kodune võim võib küll naise käes olla, mehepeks ja muud tähtsad tööd. Aga deržaava on teine asi kui kodu. Viimati tegid naised Venemaal keisrinnadena ilma XVIII sajandil ja needki olid pigem välismaist tõugu. Ühesõnaga, Venemaa ei ole võimeline naisjuhtimist taluma ega suuteline naistega asju ajama, puudub traditsioon ja kogemus.

Läänemaailm seisab praegu võimaluse ees, et aastal 2009 juhib naine lisaks Saksamaale ka Ameerika Ühendriike ja Prantsusmaad. Mida usinamini George W. Bush Iraagis ja mujal tekkinud vanu auke uute ja suurematega paigata püüab, seda tõenäolisem on, et järgmine USA president on demokraat, mitte vabariiklane. Seega on Hillary Rodham Clintonil vaja korraldada vaid enda valimine demokraatide presidendikandidaadiks ja ka üldvõit on sama hästi kui käes. Välja arvatud ehk praeguseks veel ebatõenäolisel juhul, kui vabariiklased peaksid oma kandidaadiks välja panema Condoleezza Rice’i. Aga kui “Condi vs Hillary”, nagu kõlab Dick Morrise 2005. aastal ilmunud raamatu pealkiri, siis on 100% kindel, et järgmine USA president on naine.

Prantsusmaal, kus presidendivalimiste esimene voor tuleb juba aprillis, on lood pisut keerulisemad. Esmakordselt riigi ajaloos on võidulootusega suur erakond naispoliitiku kandidaadina üles seadnud. Sotsialistide Ségolène Royalil on täiesti arvestatavad võimalused ametisse pääsedagi, erinevalt trotskistide Arlette Yvonne Laguillerist või kommunistide Marie-George Buffet’st. Royal kui selle õige, Prantsusmaal nii hinnatud ja hoitud seisusliku taustata president oleks tervislik nii tagurliku ja USA-vastase välispoliitikaga üksi nurka jäänud Prantsusmaale endale, aga sama palju tervele NATO-le ja ELile. Värskeid tuuli vähemasti, aga Royali saatus sõltub suurel määral sellest, millised trikid Royali pearivaali Nicolas Sarkozy vastu on enne esimest valimisvooru varuks praegusel presidendil Jacques Chiracil. Saame näha!

Nn valimised seisavad ees ka Venemaal, kus pole kahtlust, et järgmiseks tsaariks nimetatakse mees. Milline, pole tähtis, sest kui süsteem teda juba edutab, kehastab ta süsteemi järjepidevuse tungi. Selles järjepidevuses ei ole naistele kohta ega ka kohta mõtteviisi muutusteks läänesuunal. Kujutlegem nüüd pilti, kus G 8 laua taga on korraga vähemasti kolm võimsat naist, kellega G 8sse juhuse tõttu pääsenud majanduslik väikevend Venemaa kuidagi suhelda ei suuda. Naised võivad seada tingimusi, mida ei saa kuidagi ühekordsete tehingute vastu vahetada. Võib koguni juhtuda, et tekib kriitiline hulk välissurvet Venemaal uute ühiskonna demokratiseerimise katsete läbiviimiseks. Mu meelest on aga ette üsna selge, et Venemaal pole nimetatud naistrioga malemänguks mingit korralikku strateegiat. Ja mis veel hullem, ei saa ju välistada, et 2009. aastal moodustuv Euroopa parlament Euroopa komisjoni juhiks samuti naispoliitiku nimetab. Täiuslik, ajaloos enneolematu plinder Venemaale!

Nagu ikka, on iga globaalse asja osa ka väike Eesti asi. Poleks paha riigikogu valimistel silmas pidada potentsiaalse peaministri suutlikkust rahvusvaheliste naistega läbi saada. Kui aeg küps, küllap saab Eestigi oma naispeaministri, aga kuna kehtib tava, et peaministriks saab mõne erakonna esimees, siis seekord pole veel naispeaministrit loota. Järelikult – ta on mees. Hillary Clintoni meheideaal on ülemaailmselt tuntud. Sellise šnitiga saksofonisti meie poliitikas ka ei tiirle. Vähem on teada Prantsusmaa sotsialistide partei juhist François Hollande’ist, kes ühtlasi on Royali nelja lapse isa. USA-suhted katab president niikuinii ära. Prantslast tasub uurida. Arvestades saabuvat naiste võimu ajajärku läänes, ei tohiks Eesti järgmist valitsust juhtida seksistliku mõtteilmaga mees.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming