Naistes peitub suur jõud: Royal, Clinton, Gandhi

Marianne Mikko, Euroopa Parlamendi liige (sotsiaaldemokraat)

  Ségolène Royali esiletõus Prantsusmaal on pälvinud laialdast tähelepanu kogu maailma ajakirjanduses. Laitmatu välimus, nauditavad sõnavõtud, julged väljaütlemised annavad tunnistust, et tegemist on professionaalse poliitikuga. Inimesega, kes teab, mille nimel tegutseb. Avaliku arvamuse järgi on Poitou-Charentes’i regiooni juhtival Royalil tõesti võimalus presidendiks ka saada. See oleks tõeliselt revolutsiooniline sündmus Prantsuse ning võib-olla ka maailma poliitikas.

Prantsusmaa dünastiline printsiip on alati jäigalt välistanud naissoost troonipärijad. Ja alates Suure Prantsuse revolutsiooni aegsetest pamflettidest, mis kujutasid Marie-Antoinette’i tulehargina, on vastumeelsus “tuhvli all” meeste vastu ka hästi dokumenteeritud. Nii on Prantsuse poliitikutel olnud väga raske naist juhirollis aktsepteerida. Prantsuse poliitiline retoorika, kohati ka tegutsemine, on olnud väga maskuliinne: jäigad seisukohad ning patriarhaalsus koos show-elementide ja võõrleegioni kui vaieldamatu viriilsuse väljendusega, macho-teod nagu pommikatsetus 1990ndatel või alatasa Euroopa Liidu huvidele vilistamine.

Nicholas Sarkozy, Ségolène Royali vastaskandidaat paremalt tiivalt, esindab kahtlemata maskuliinset joont. Ka tema väljaütlemised on julged ning vaated provokatiivsed. Paljud prantslased on oodanud sellist poliitikut. Meest, kes ei teeskle. Oluline vahe on selles, et Royali senine tugevus on olnud igapäevaelu inimlikud küsimused, Sarkozy aga tegeleb “suurte” teemadega. Royal viis pereministrina sisse isapuhkuse ning võitles televägivalla, prostitutsiooni ja homoabielude vastu. Sarkozy aga panustab maskuliinsetele teemadele, võistlusmomendile sisemajanduse kogutoodangu ja suurriikliku au ning hiilguse osas. Ta tahab minna lahingusse bürokraatide hiiglaslike hüvedega. Ja ta ootab, et niigi vähem kindlustatud elanikkonnakihid kannaksid eesseisva lahingu põhiraskust. Isamaa au nimel.

Kuni keskmist prantslast ei ähvardanud Seine’i silla alla kolimine, läks rahvuslik au talle vägagi korda. Nüüd aga näib Royali poolt ette pandud kõrgem alampalk ning parem sotsiaalne kaitse lühiajaliste lepingutega töötajaile olulisem kui majanduskasvu abstraktsed numbrid. Sotsioloogid liigitavad Prantsusmaa feminiinsete kultuuride hulka hoolivuse tõttu, mis sisaldus sealses institutsionaalses patriarhaalsuses. Kui Sarkozy jätab alles perepea absoluutse võimu, kuid võtab tagasi vaikiva kokkuleppe, et ükski pereliige ei jää abita, kaotab prantsuse poliitiline süsteem oma senise mõtte. Sarkozy platvorm on niisiis enesega vastuolus. Kindlasti tajuvad seda mingil tasandil ka valijad.

Kui Ségolène Royal ja tema kaaskond suudavad suuremaid apse vältida, on väga tõenäoline, et Prantsusmaa saab mais oma esimese naispresidendi. Loodetavasti saab see olema väga õpetlik hetk paljudele praeguses eliidis. Kuigi Royal õppis samas koolis ja klassis, kus tänane Prantsuse peaminister de Villepin, ning töötas vastutusrikastel kohtadel valitsuses, ei tahtnud Mitterrand’i troonipärijad nagu Laurent Fabius või Jack Lang talle lubada rohkem kui kuberneri kohta provintsis.

Kuuldes, et nelja lapse ema seab üles oma kandidatuuri, küsis esimene: “Kes siis laste eest hoolitseb?” Teine torkas mürgiselt: “Presidendivalimised ei ole iludusvõistlus.” Need rünnakud tõid kaasa aga bumerangi-efekti: Ségolène Royali poolehoidjate hulk hoopis suurenes.

Royali tegutsemine kampaania eel ja alguses lubab oletada, et murranguline hetk Prantsusmaa valimistel võib saada murranguliseks ka maailmas. Aasta tagasi tekitas Royal tormi veeklaasis, loobudes osalemast François Mitterrand’i surma 10. aastapäevale pühendatud tseremoonial. Kuigi Mitterrand oli talle andnud tema esimese tõsise poliitilise töökoha oma kabinetis, panustas Royal surnud suure tähtsa isa kultuse asemel tulevikule. Ta lendas toetama sotsialistide presidendikandidaadi Michelle Bachelet’ valimiskampaaniat Tšiilis. Lisaks prantsuse verele ühendab neid kahte küllaltki sarnane poliitiline platvorm, kus nn pehmetel väärtustel on keskne roll.

Kindlameelsus naiste võrdõiguslikkuse toetamisel ei ole Ladina-Ameerika poliitilises traditsioonis veel kaugeltki igapäevane, samuti on sügavalt katoliiklikus riigis lahutatud abielu poliitikule probleemiks. Bachelet isiksus ja programm suutsid Tšiili valijaid veenda, nüüd seob teda Royaliga n-ö rindesõprus, mis jääb tõenäoliselt kestma. Royal on püüdnud oma sidemeid teisel pool Atlandi ookeani järjekindlalt laiendada. Ta on selgelt andnud märku soovist teha koostööd Hillary Clintoniga, kes on tõsine kandidaat USA presidendivalimistel aastal 2008.

Olulisem veelgi oleks aga alustada juba praegu töiste suhete sisseseadmist esindajatekoja demokraadist spiikri Nancy Pelosiga. Formaalselt on tema ju kolmandal positsioonil USA võimuhierarhias. Ka sisuliselt on Pelosi väga võimas poliitik. Kuigi naisi on juba jõudnud võimsatele positsioonidele ühiskonnas, ei ole ühiskond seda eriti meelsasti aktsepteerinud. Tippu pürginud naispoliitikuid süüdistatakse võimuahnuses, inimestest ülesõitmises ning väheses suhtlemisoskuses. Mõnigi kommentaator märgib ära ka oraatorivõimete nõrkuse. Harjumuspärase nurga alt lähenejad lihtsalt ei adu, et tõsised teod ei vaja suuri sõnu. Cicero või Caesari ilukõne innustas Rooma leegione lahinguks või kaheks, kaasaja probleemide lahendamine aga nõuab järjekindlat ning pikaajalist tööd.

Naispoliitikutele rämedat stiili ette heites kritiseerivad kolumnistid tegelikult meeste maailma. Etteheited kerkivad iga kord, kui mõni naispoliitik on saanud hakkama teo või väljaütlemisega, mis oli tavaline de Gaulle’i või Mitterrand’i puhul. Ebatavalisena tundub see ainult naiste tavapärase hooliva ja malbe stiiliga võrreldes. Nii näitavad sellised kommentaatorid tegelikult, kui väga kaasaja poliitika naisi vajab.

Naispoliitikud on ikka veel haavatavamad kui nende meesoost kolleegid. See eeldab naistelt ühtehoidmist. Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei Naisühendus (PES Women) näitab üles solidaarsust Ségolène Royaliga, suundudes 7. märtsil Prantsusmaale toetama tema valimiskampaaniat, allakirjutanu teiste hulgas. Prantsusmaal toimub poliitiliselt aktiivsete naiste jaoks käesoleva aasta otsustavaim heitlus. Sellest ei tohi eemale jääda. Kui me ei teeks kõike enesest sõltuvat, läheks võib-olla veel tosin aastat, enne kui meil tekiks võimalus tegelikkuses kogeda, kuidas naised liidritena maailma muudavad. Eeldused, et naised, ja eriti vasaktsentristid, saavutavad murrangu poliitilises kultuuris, on igatahes märkimisväärsed. Kõik naissoost presidendid ja presidendikandidaadid on näidanud üles paremat arusaamist maailma tegelikest probleemidest kui nende meessoost konkurendid.

Ei SKT väiksus ega selle tõrkuv tõus ole suurimad probleemid, mis juba lähitulevikus otsustavat tegutsemist nõuavad. Samuti ei ole sõjalise jõu näitamine esmavajadus. Naispoliitikud tahavad otsustavalt tegutseda hoopis keskkonnareostuse vähendamisel, sotsiaalse kindluse loomisel, ebavõrdsuse vähendamisel haridus- ja tööelus. Meis tekitab ohutunnet ja tegutsemisvajadust see, et pool inimkonna potentsiaalist, s.o naised, on mängust väljas ja see olukord ähvardab edasi kesta. Samuti ei taha me, et jätkub energiapoliitika, mis tekitab vajaduse relvaga maailma püssirohutünni otsa vehkima ronida või sõbrustada türanniga, kes oma rahvast armutult maha surub. Iseloomulikul moel nimetab poliitikat kajastav ajakirjandus neid “kodukolde” teemadeks. Traditsiooniliselt on poliitikas ju keskendutud ideoloogiale, demonstratiivsele piikide murdmisele, mitte tegelike probleemide lahendamisele.

Nii Bachelet kui Royal on end ümbritsenud distsiplineeritud, lojaalsete ja diskreetsete inimestega, kes on suutelised asjaga hakkama saada. Clintoni töörühma kokkupanek ei ole veel lõppenud. Ent, tundes mõnda neist, võib loota parimat. Ükski poliitik pole imetegija ning ma ei oota, et naistest riigijuhid kõik meie probleemid kohe ära lahendaksid. Kuid, mida nad kindlasti teeksid, nad annaksid naistele eneseusku ning tooksid lähemale selle aja, kus mehed ja naised on võrdselt kaasatud kõikidesse ühiskondliku tegevuse sfääridesse.

Sugude võrdsus on vasaktsentristlikule poliitikale muidugi omasem kui konservatiivsele. Viimase suuna naissoost esindajate jõudmine tippu (näiteks Thatcher) ei ole seetõttu eriti parandanud naiste üldist seisundit äris ja poliitikas. Pigem on see kinnitanud vajadust tippu jõudmiseks meeste käitumist matkida. Ségolène Royal on selles osas nagu sõõm värsket õhku umbses ruumis. Ta sarnaneb politoloog Rejane Senac-Slawinski sõnul veidike Prantsuse vabariigi sümbolkuju Marianne’iga. “Ta on tugev poliitik, hea ema ning naine, kellega iga mees tahaks abielluda,” ütles poliitikauurija.

Võib-olla kehastab Ségolène Royal kolmandat teed võrdsete võimaluste poliitikas. Ma usun, et ta on võimeline tegema poliitikat, mis oleks inimlik ja intelligentne. Ma loodan, et ta tõstab poliitilise diskursuse tasemele, kus sugu ei ole enam esmatähtis faktor inimese ja tema poliitika hindamisel. Võib-olla näeme otsustavat läbimurret, mis toob naise veel kahe suurriigi etteotsa juba selle aasta mais ja järgmise novembris. See oleks samm uue ja parema poliitika poole.

Oleks muidugi ülipõnev jälgida muutusi, mille vallandaks Venemaa ohjade haaramine mõne Katariina Suure suguse naise poolt. Muide, XVIII sajandit peetakse Venemaal naiste sajandiks, sest troonil valitses tsaarinnasid rohkem kui üks. India kujunes lõplikult Venemaa strateegiliseks partneriks Indira Gandhi ametiajal. Praegu on India riigitüür aga sisuliselt India Rahvuskongressi liidri Sonia Gandhi käes. Mäletan hästi seda hetke, kui ta loobus riigi ja partei üldistes huvides peaministri ametist. Üldsuse huvide seadmine esiplaanile isikliku ambitsiooni arvel iseloomustab naisi märksa rohkem kui mehi. Isiklikul kohtumisel Sonia Gandhiga süvenes mu usk, et naised on suutelised silmitsi seisma meeste tekitatud globaalsete probleemidega ning neid lahendama. India naiste üldiselt nõrka positsiooni võib seletada keskmisest madalama haridustasemega. Kirjutada ja lugeda oskab vaid iga teine India naine. Kuid meil Eestis on naiste keskmine haridustase meeste omast hoopiski kõrgem. Tahes-tahtmata tekib küsimus, miks meid siiski poliitikas nii vähe on.

Missugune oleks Eesti siis, kui naiste osakaal nii parlamendis kui valitsuses oleks Põhjala moodi? Elu Maarjamaal oleks ausam ja väärikam. Eestlane tunneks, et riik võib olla kodu, kust võõrsile lahkuda ei taha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming