Narva – olematu linn: Maailma kauneim linn tuleb taastada

Lauri Vahtre

Foto:piia ruber  

“Ma sündisin maailma kõige ilusamas linnas,” alustab kireva elukäiguga Kaljo Alaküla oma põnevat mälestusteraamatut “III eskadrill”. Mis linnast on jutt? Uskuge või mitte, aga Narvast.

Sõjajärgsed põlvkonnad ei tea, kui kaunis oli Narva. Kui teavad, pole seda ise läbi elanud. See oli tõepoolest pärl. XVII sajandil oma kuldaja üle elanud ja samal sajandil ka põhjalikult välja ehitatud. Rootsi suurriigi idapiir, ühtlasi Euroopa idapiir – võimas kindlus ja jõukas linn. Rootslased pidasid plaani teha Narvast koguni oma riigi teine pealinn. Neid valdab Narvaga seoses nostalgia tänini. Narva on ka rootslaste kuldaja sümbol.

Läks teatavasti teisiti ja XX sajandi teisel poolel kujunes Narvast Venemaa, mitte Rootsi vägevuse mälestusmärk. Et asi hästi selge oleks, hävitas nõukogude võim vana Narva kõigepealt ära. Tõsi, varemed püsisid veel 1950ndateni, kuid siis lükati need Ivan Käbini käsu peale maatasa ja tehti asemele kole nõukogude linn, kus pidi sirguma kuulekas nõukogude inimene, peas nõukogude nägu ja suus vene keel. Vanadel narvalastel (isegi venelastel) keelati Narva tagasiminek. See oli jõhker kolonialismiakt.

Sestpeale oli vana Narva vaid mälestus. Hermanni kindlus ja raekoda ei muutnud asja – Narvat enam polnud. Ja minu põlvkond sirgus teadmisega, et “maailma kõige ilusam linn” on igaveseks kadunud.

Kuid ka Eesti Vabariik tundus tollal igaveseks kadunud olevat. Kummatigi tuli see tagasi. Mistõttu ühel ilusal päeval esitasin ma endale küsimuse, miks ei võiks Narva tagasi tulla. Vundamendid on maa sees ju olemas. Kogu vanalinn on napilt enne ärahävitamist põhjalikult üles mõõdetud, pildistatud ja joonistatud. Milles probleem? Mida suudeti teha XVII sajandil, peaks olema jõukohane praegugi.

Konkretiseerigem seda visiooni.

Narva vanalinna rajatud hruštšovkad lammutatakse. Nende elanike jaoks on juba varem vanalinna vahetusse lähedusse rajatud uued, moodsad ja kvaliteetsed korterelamud. Soovitavalt tihehoonestuse ja mitte vabaplaneeringu printsiipide järgi, et linn kompaktsem saaks.

Seejärel lammutamine ja vanalinna vundamentide väljakaevamine. Siis hoonete ehitamine vanadele vundamentidele, st taastamine. Taastada tuleks majade välisilme ja katusejooned, sees võib teha mööndusi tänaste nõuete ja soovide kohaselt.

Hea oleks, kui saaks kasutada originaalset ehitusmaterjali, st paekivi. Kuid kuna see on kallis, pole sugugi mõeldamatu kasutada ka moodsaid materjale, kas või tuhaplokke. Pole põhjust karta, et välja tuleb makett. Selliseid “makette” on tehtud näiteks Varssavis (terve vanalinn) ja tulemus on täiesti võluv. Sama kehtib Riias taastatud Mustpeade hoone ja teiste oluliste keskaegsete ehitiste kohta. Ortodokssed arhitektid ja arhitektuuriloolased võivad palju tahes korrutada oma mantrat, et “atmosfääri ei ole võimalik taastada” – see on vale. On võimalik küll. Minge Varssavisse ja veenduge selles ise.

Probleem, kas teha koopia või püüda taastatud ehitistesse põimida ka midagi oma ajastust, on pseudoprobleem. Meie ajastut jääb taastatud hoonetesse nagunii, ükskõik, kui väga seda peita ei püüaks. Nii et võib rahulikult seada eesmärgiks võimalikult originaalilähedase taastamise – meist, meie tahtmistest, meie mõtetest ja tunnetest jääb tulemus jutustama ikkagi. Mida vähem, seda parem.

See ei ole utoopia. Tahtmist on vaja. Raha muidugi ka, aga pigem näen ma probleemi tahtmise puuduses. Raha ei pea ju tulema ainult riigilt. Riigile võiks siin jääda vahendaja, riski maandaja ja puhvri roll. Näiteks võiks riik finantseerida nende hoonete rajamist, kuhu kolida hruštšovkade elanikud, ja maksta kinni lammutamise. Edasi aga hakkab toimima turumehhanism. Kui taastatakse “maailma kõige ilusam linn”, siis on sinna elama tahtjaid küllalt, selles võib päris kindel olla. Järelikult saab majad valmis ehitada ja maha müüa. Võib ka kindel olla, et sellise grandioosse projekti jaoks avaneb mõni Euroopa Liidu rahakraan (see on ju ometi Euroopa piir!) ja samuti mõni Rootsi oma. Ei maksa alahinnata rootslaste salasoovi Põhjasõja eest omamoodi revanš võtta.

Narva vanalinnast kujuneks prestiižne elukeskkond, ülesehitamise käigus voolaks Narvasse kokku hulk raha, mis pärast ehitustööde vähenemist jääks sinna tsirkuleerima, rajades uusi töökohti ja hoides ehitustegevust hoos. On ka täiesti põhjendatud loota, et Narva kujuneks sel juhul kui mitte eesti linnaks, siis vähemalt paljurahvuseliseks linnaks, mis tema ajalugu arvestades poleks üldsegi paha ega vale. Ühesõnaga, Narvast ei pea saama mitte ainult majanduslikult atraktiivne (nagu Sillamäe), vaid ka esteetiliselt kaunis elu- ja töökeskkond, kus liigub nii ideid, raha kui inimesi.

Aga vaat see tahtmine. Kõigepealt muidugi post-post-põlvkond, kelle liikmetest suur hulk on endale pähe võtnud, et vundamendini hävinud hoonet taastada ei ole võimalik. Me teame, et on võimalik, sest seda võib oma silmaga näha ja käega katsuda, aga kinnismõtte küüsis vaevleja ütleb ikka, et ei ole. Taastamise asemel mõeldakse juuksed pähe halliks, kuidas teha midagi enneolematut, kunsti suure algustähega, dekonstrueerida diskursust jne – ning projekteeritaksegi vanalinna niisugune imeloom nagu too eputav kolledžihoone, mille valmimist ma õudusega ootan. Lootes viimse hetkeni, et ehk seda siiski ei tule.

Teiseks leidub hulgaliselt neid, keda Narva lihtsalt ei huvita. Nende arust on see üks sovetlik linn ja selleks jääbki ning iga sinna kulutatud sent on raisatud sent.

Kust küll võtta vajalik tahe? Meie ees on kordumatu šanss, võimalus teha midagi enneolematut, vaata et ülemaailmselt rabavat. Taasluua ilu, anda inimestele tagasi inimväärne, kaunis elukeskkond. Kõik eeldused on olemas, edasine sõltub meist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming