Nats teolt tabatud

Kaarel Tarand

Tallinna linnavalitsus paljastas filmirežissöör Arbo Tammiksaare kui seni latentse natsi. Sest miks muidu kui natsionaalsotsialistlikest sümpaatiatest tõugatuna hak­kaks inimene uurima nõukogude kommunistliku propagandafilmi lugu. Kõlab jaburalt? See ongi jaburamast jabur, et riigi pealinna abilinnapea võtab endale plakatikunsti kõrgeima hindamiskomisjoni rolli, kui ütleb: „Plakati kuju ei ole poliitiliselt korrektne!” (mis kuju – kas nelinurga kuju?). Poliitiliselt korrektne polevat ka dokumentaalfilmi „Fritsud ja blondiinid” esilinastuse kuupäev – 9. mai.

Tallinna linnavalitsejatel on kahtlemata õigus oma linna, ameteid ja kogu Eestit naeruvääristada, kuni valija otsustab teisiti. Aga ideoloogilistel alustel haldus- või finantsotsuseid teha tal õigust ei ole, veel vähem kasutada šantaaži, ähvardusi, varjatud survet. Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad, kinnitab põhiseaduse § 38. Tsensuuri ei ole, lisab § 45. Sel taustal on Tallinna linnavõimu filmikunstivastased sammud kõige otsesem eksimine põhiseaduse vastu.

On teine võimalus ja nimelt see, et linnavalitsuse töötajad on varjatult „Fritsude ja blondiinide” tootjafirma  reklaamiagendid ning Deniss Boroditši ülesanne oligi tõugata film tsensorit teeseldes meediafookusesse.

Kolmas võimalus – alateadvuse vingerpuss. Nõukogude hingega inimeste (ja neid pole pealinna võimumajades vähe) sümpaatia kaldus juba aastakümneid tagasi ja küllap tänaseni nõukogude filmide vaatamisel alati antikangelaste, natsikurjategijate ja Saksa sõjameeste poolele. Varjatult või varjamatult. Oma umbes saja kinopühapäeva jooksul 1980ndatel Moskvas, Elektrostalis ja Vorkutas sain veenduda, et just slaavi päritolu ajateenijatele punaarmees olid natsid kinolinal kõige suurem eeskuju. Nõukogude Liidu kangelane ei tahtnud aga keegi olla. Linnavõimu protest meelierutava kiivrikuju ja 9. mai vastu võib seega olla tingitud hirmust, et kuidagi ei suuda pärast valijaile ära seletada, miks sa ikkagi kinolinal Tõnu Aava või Algimantas Masiulist nähes äkki püsti kargasid ja kätt sirgeks visates „Sieg heil!” hüüdsid.

Ja et linnavalitsus ka aru saaks, millest jutt käib, siis lühidalt ja lastekeeles: „Kes teisele ütleb, see ise on!”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming