Natsimaatriks

Tapmist sissejuhatavas kõnes meenutas major Trapp, kuidas „juudid ässitasid Ameerikat kehtestama Saksamaad kahjustanud boikotti“.

Hent Kalmo

„Nad nimetavad meid Saksa sigadeks. Meie hulgast pärinevad niisugused suurmehed nagu Wagner, Liszt, Goethe, Schiller – ja nad nimetavad meid Saksa sigadeks. Ma ei saa tõesti aru.“

„Tead, millest see tuleb? Kuna sakslased on liiga humaansed, kasutavad nad seda humaansust ära ja laimavad meid.“

See vestlus pärineb Teise maailmasõja ajal liitlaste kätte vangi langenud Saksa sõdurite salaja pealt kuulatud vestlusest.¹ Protokollid avaldanud ajaloolased esitasid seda näitena väärastunud mõttemaailmast, mille suletus tuleb kõige paremini esile siiras üllatuses, et teised võivad näha asju teistmoodi. Saksa sõjavangid küsisid: kuidas ei mahu liitlastele ometi pähe, et me täitsime idas juute ja teisi tsiviilelanikke hävitades rasket, kuid vajalikku ülesannet? Tõsi, paljud möönsid, et korraldus jättis soovida. „Füüreri lähenemine juudi küsimusele tegi välismaal asja palju halvemaks. See on ka taktitus. Küll sa näed, et kui hakatakse ajalugu kirjutatama, tehakse füürerile etteheiteid, ehkki ta on palju korda saatnud.“²

Tänapäeva lugejale paistavad niisugused heietused täiesti absurdsena. Kuid just sellesama absurdsuse tõttu ei tasu protokollide avaldajate arvates otsida Saksa sõdurite seosetute juhuõigustuste tagant mingit sügavat süsteemi. Näiteks ütles üks pealtkuulatu: „Ma olen Lääne-Saksa meister pingpongis. Nüüdseks on paljugi mu oskustest kaduma läinud. Ma jätsin mängimise pooleli pärast seda, kui kaotasin tüüpilisele 16aastasele juudi­poisile. Mõtlesin siis: „See pole mingi õige sport!“ Vestlusi kommenteerinud ajaloolased järeldasid, et Hitleri sõjaväe tegude uurimisel on ideoloogiat üle tähtsustatud. Maailmavaatest olulisem olevat olnud sõjakeskkonnast tingitud mõttemalli muutus. „Niisuguses olukorras tapavad sõdurid juute, olemata antisemiidid, ja kaitsevad „fanaatiliselt“ oma maad, olemata natsionaalsotsialistid.“³

Küsimuse üle, kumb oli tähtsam, kas maailmavaade või sõjaolukord, on holokausti uurijad omajagu piike murdnud. Raamatus „Tavalised mehed“ väidab Christopher Browning, et – nii õõvastav, kui see ka ei tundu – külmavereliseks massitapmiseks pole tingimata tarvis aastatepikkust ajupesu. Browning jutustab, kuidas 1942. aasta juulihommikul sõidutati vastselt idarinde tagalasse saabunud Hamburgi politseinikud unesegasena ühte Poola väikelinna, kus üksuse juht teatas neile kahvatu ja närvilise näoga, et ees ootab äärmiselt ebameeldiv ülesanne: töö­võimelised meessoost juudid tuleb kokku koguda, naised, lapsed ja vanurid aga kohapeal maha lasta. Keskea ületanud major („papa“) Trapp seletas pisarsilmil, et tema seda kõike heaks ei kiida, kuid käsk on käsk. See oli Hamburgi reservpolitseinikele raske päev. Paljud oksendasid, redutasid metsaserval või ootasid mõnes läbi otsitud majas õhtut. Paar julget keeldus mahalaskmises osalemisest – hoolimata sellest, et kamraadid sõimasid neid argpüksideks ja äraandjateks. Sellises olukorras mõjub ideoloogiline kate muidugi rahustavalt. Tapmist sissejuhatavas kõnes meenutas major Trapp, kuidas „juudid ässitasid Ameerikat kehtestama Saksamaad kahjustanud boikotti“.⁴ Browningu arvates oli see aga kõrvaltegur. Käsutäitmiseks piisas grupisurvest ja, mõni aeg hiljem, pikkamisi kalestumisest. Kuni nautimiseni välja. Üks Saksa sõjavang teadis rääkida SS-lasest, kes oli oma sõnul tapmisega nõnda harjunud, et ei oskavat juutide puudumisel enam midagi peale hakata.

Vaevalt üllatab kedagi, et Browningu teooria „tavalistest meestest“ on üles keerutanud rohkelt poleemikat. Daniel Goldhagen, raamatu „Hitleri vabatahtlikud täideviijad“ autor, küsis retooriliselt, kas jutt on tavalistest meestest või tavalistest Saksa meestest. Viimaseid eristavat sajanditepikkuse ideoloogilise mürgitamisega sisseimbunud „hävituslik antisemitism“, vihkamine, mille väljaelamine ootas vaid asjaolude soodsat kokkulangemist. Sakslasi ei sunnitud tapma, nad tegid seda suuresti vabatahtlikult, väidab Goldhagen, vaevumata tõmbama selgemaid eraldusjooni „halbade“ ja „heade“, kalestunud ja nõrganärviliste sakslaste vahele – õigupoolest leiab ta, et neid eraldusjooni ei olegi vaja tõmmata. Siiski, kriitikast hoolimata nõustuvad paljud ajaloolased, et Browningu teooria on parim seletus lugematutele õudustele, mis idaaladel aset leidsid.

Nüüd on Browning saanud Johann Chapoutot’ näol terasema vastase. Raamat „Vereseadus. Mõelda ja käituda natsina“ algab tõdemusest, et Browning eksib, kui paneb ideoloogia ja pealesunnitud ajupesu vahele võrdusmärgi. Max Weberi sõnastatud reegli järgi peab ühiskonnateadlane (ja Chapoutot’ arvates ajaloolane) pärima esmalt, mis tähendus oli toimepandud tegudel täideviijate endi vaatevinklist. Selle küsimusega polevat piisavalt tegelnud ka 1990. aastatel avanenud idaarhiivides töötanud Saksa ajaloolased. Kuigi on erandeid, olevat viimased valdavalt asetanud ebameeldiva uurimiseseme veidi talutavamasse kaugusse, eelistanud kirjeldada pigem alluvus- ja ametkondadevahelisi suhteid, dokumenteerida kuritegusid, kui võtta tõsiselt seda tohutut tekstimassi (brošüürid, kõned, erialaartiklid, seaduste seletuskirjad ja kommentaarid, politsei koolitusmaterjalid, sõjaväejuhendid jne), mille eesmärk oli tuua natside suur narratiiv vahetusse kontakti praktikaga.

Ometi ilmneb just siin Chapoutot’ sõnul natside „vaimne universum“. Just siin, igapäevase diskursuse tasandil, põimusid kõikjal Euroopas juba hargnenud, kuid seni harali olnud rassistlikud mõttelõngad kaasakiskuvalt ühtseks tervikuks. Chapoutot’l võttis selle materjaliga tutvumine aega ligi kümme aastat. Ilmselt on meeldivamat lugemist. Tuleb tõdeda, et töö oli siiski aega väärt. Mõndagi, mis enne paistis lihtsalt sõnulseletamatult julm ja mõistusevastane, saab lugejale korraga selgemaks.

Muu hulgas paneb Chapoutot’ raamat meid tõsiselt mõtlema ideoloogia, igasuguse, mitte ainult natsiideoloogia iseloomu üle. Kuna natside vaimne universum on pärast sõda üles kasvanud inimestele nõnda võõras, kaldume me seda tõlgendama filmi „Maatriks“ võtmes. Meil on tunne, et meie elame tões, näeme asju nii, nagu nad on tegelikult, ja kui saaksime tuua mõne veendunud natsi tema ideoloogilisest mullist välja, tutvustada teda tõelise teadusega, panna tema ette ridamisi ümberlükkamatuid fakte, siis oleks ta sunnitud üsna pea meelt muutma. Selle naiivse nurga alt on kõige hämmastavam Chapoutot’ raamatus leiduv kirjeldus 1949. aastal Hamburgis peetud kohtuprotsessist, kus mõisteti õigeks kaheksateist arsti, keda süüdistati viiekümne viie haige lapse mõrvamises. Neli aastat pärast sõda nõustusid kohtunikud endiselt argumendiga, et elamist mitte väärivate elude kõrvaldamine pole kuritegu. Mõrvahaigla (arstina edasi tegutsenud) direktor Wilhelm Bayer selgitas 1964. aastal Spiegeli ajakirjanikule: „Kas te siis ei näe, et vandekohtunikud langetavad alati otsuse inimeste kohta, isegi kui tegemist on kurjategijatega? Siin aga pole jutt inimolenditest, vaid olenditest, kelle on sigitanud inimesed, ehkki neist endist ei saa kunagi mõistuse või hingega inimesi.“ See on eriti drastiline näide. Kuid see meenutab, et väga suur osa sakslastest ei tulnud oma maatriksist kunagi välja – isegi pärast seda, kui oldi kohustuslikus korras külastanud laibamägesid, ideoloogiline mull oli justkui lõhkenud ja maksvusele pääsenud hoopis teised hinnangud. Samad faktid paigutusid kahte täiesti erinevasse tõlgendusskeemi. Moraalsel tasandil on need kaks skeemi võrreldamatud. Ühendab neid aga see, et mõlemad paistavad iseenesestmõistetavana, kõigi tõsiasjade kiuste.

Teiselt poolt on natside vaimse maailma võõrus üsna tinglik. Me eksiksime, kui peaksime toonaseid viiteid sakslaste „humaansusele“ paljaks sõnavahuks. Samamoodi lihtsustame liialt pilti, kui ütleme, et natsidel olid teised „väärtused“. Jah, humaansus, hoolitsus, kogu heatahtlik tähelepanu oli suunatud sakslastele või laiemalt põhjarassile. Chapoutot tsiteerib SSi käsiraamatut julgeolekupolitseile: „käitu alati nõnda, et sinu tahte maksiim võiks kehtida põhjarassi seadusandluse alusmaksiimina“. Kantiaanliku universalismi koomaletõmbamine ei tähendanud selles pseudobioloogilises maailmavaates lihtsalt mõõdukamat suhtumist eesmärkidesse – enne meie ja siis teised, – vaid kõigi teiste alamrassiks (või juutide puhul batsilliks) tembeldamist ja hävitamisele määramist. Kõige selle juures torkab ometi silma, kui konventsionaalne on paljudes natside kirjutistes esile tulev eetiline grammatika. Jääb mulje, nagu oleks tahetud ehitada olemasolevale pinnale – õigustada radikaalseid uusi samme sügavale juurdunud moraalsete põhimõtetega. Nõrgad peavad niikuinii kaduma, sündigu see siis vähimate kannatustega! Mitte ainult võõrastele tõugudele, vaid ka väheväärtuslikele sakslastele on kasulik, kui nad lõputa unne suigutatakse. Juutidel pole enam maailmas kohta, vältigem siis vähemalt barbaarset mahalaskmist ja viigem töö humaanse lõpuni erilaagrites! Nii mõtles end mõõdukaks, korralikuks (anständig) pidav nats, kes uskus, et on välise kriitikaga vajalikul määral arvestanud. „Karmus on leebe,“ võtab Chapoutot selle hoiaku toonase loosungiga kokku.

Mõnigi lugeja võib küsida: mis on meil sellest kõigest õppida? Miks pühendada paks raamat ühe õõvastava diskursuse lahtirullimisele, seda enam, et analüüsi osa on raamatus, märkigem kahetsusega, üsna tagasihoidlik? Chapoutot’l on õigus, kui ta keeldub võtmast tõsiselt rumalat väidet, mille järgi on mõistmine alati andeksandmise algus. Mõistmine, weberlik sissevaade, on ühiskonnateaduste vältimatu meetod. Aga ikkagi: mida selle avardunud teadmisega peale hakata? Alustame mõtlemapanevast tähelepanekust, et natside ideoloogia oli palju tihedamalt seotud toonase etableerunud teadusega, kui tänapäeval on kombeks tunnistada. Väga paljudel meetmetel, mis uus režiim sisepoliitikas ellu viis, oli mujal Euroopas, ka nt Skandinaavias, ametlik toetus. Teatavasti oli Eestiski eugeenika ja genealoogia selts, mis tõttas kohe pärast riigipööret, 1934. aasta mais, esitama riigivanemale tõuparanduslikke ettepanekuid. Vaimuhaigetel keelatagu abielluda, päritavad haiged ja raskemad kurjategijad tehtagu sigimisvõimetuks. Kuigi steriliseerimine pidi üldjuhul olema vabatahtlik, soovitati sellest keeldunud inimesi „mitte võtta riigi või omavalitsuse hoolekandele, hoida määramata aeg vanglas või paigutada määramatuks ajaks kinnistesse asutistesse või töömajadesse“.⁵ Tõuparandajad leidsid mõistmist ja 1936. aastal võetigi Eestis vastu steriliseerimise seadus.

Sigimisvõimetuks tegemise asjade arutamiseks moodustati Eestis kaks ringkonnakomisjoni, kus istusid kohalik linnaarst, maavalitsuse esindaja ja kaks „arsti-eriteadlast“. Saksamaal loodi samasugused komisjonid, kuid seal hakkas nende pädevus järk-järgult laienema. Niigi segased kriteeriumid hägustusid veelgi. Õige pea lubati juba steriliseerida kõiki „kogukonnale võõraid elemente“. Uue, laiema ulatusega Saksa steriliseerimisseaduse seletuskirjas arvustati varasemaid liberaalseid valitsusi, kes olevat eiranud „pärilikkusteaduse ja kriminaalbioloogia tulemusi“. Eriti kriminaalpoliitikas ei leiutanud natsid väga midagi, vaid pigem tõid esiplaanile siin-seal juba ammu tärganud „teaduslikud“ mõtted ja kavandid, tehes neist n–ö paratamatud järeldused. Chapoutot kirjutab, et sümptomaatilisel kombel oli Himmleri sõnavõttudes pidevalt rõhk vajadusel olla järjekindel (konsequent).

Kummatigi pole just selle ajakohasuse, toonases, nüüdseks iganenud teaduses juurdumise tõttu põhjust karta, et natsism täpselt samal kujul kunagi naaseb. See ei ole üks neist ideoloogilistest vooludest, mis, nagu liberalism või sotsiaaldemokraatia, jätkuvalt kohanevad ja saadavad meie poliitilist elu. Kui meid miski ähvardab, siis on see pigem natsismile iseloomulik suhtumine teadusesse, ehkki nüüd juba uut laadi teadusesse. Seda võiks nimetada igaks-juhuks-ideoloogiaks. Kas on põhjust kahelda, et kuriteo toime pannud inimene on statistika järgi keskmisega võrreldes kuriteoaltim? Miks siis lasta tal pärast vanglast vabanemist lihtsalt minema jalutada? 1930. aastate Saksamaal ootas mitte üksnes paljusid karistuse kandnud kurjategijad, vaid ka kohtus õigeks mõistetud inimesi vangla värava või kohtu ukse ees auto, mis viis nad, eesti eugeenikute sõnu kasutades, „määramatuks ajaks kinnistesse asutistesse või töömajadesse“. Õigupoolest, kui me tahame olla tõeliselt järjekindlad, miks üldse oodata, kuni keegi kuriteo toime paneb? Tänapäeva teadus võimaldab hoopis varasemat diagnoosi.

Meie ajal ei tunnista end peaaegu keegi natsiks, ent võib kihla vedada, et väga suur osa nende meetmetest pälviks suure avaliku poolehoiu, eriti uude sõnavarasse rüütatuna. „Keemiline kastratsioon – tõhus ravi vägistajatele ja pedofiilidele“ lugesime mõned aastad tagasi Delfi naistekast. Artikli autor tunnistas, et „muidugi ei tule tänapäeva „inimõiguslaste“-rikkal ajajärgul keegi avalikult välja lõpliku, sunniviisilise kirurgilise kastratsiooni ideega“.⁶ Aga kui arvestada, et see oleks „vaid vabatahtlikele“ ja tagajärg oleks „tohutu kokkuhoid“, miks mitte tõsisemalt mõelda?

Chapoutot’ pika ja mitmekülgse kirjelduse negatiivis visandub midagi põhimõttelist liberaalse – või lihtsalt inimväärse – ühiskonna kohta: valmisolek võtta riske ja sügavamatest eetilistest kaalutlustest sündiv otsus mitte rajada kogu ühiskondlikku elu ettevaatuspõhimõttele. Koos teadlikkusega mõnd laadi poliitika varjatud ohtudest, isegi kui esimesed kompavad üksikmeetmed paistavad leebed ja igati põhjendatud. Neil, kes väidavad, et isegi ühe pagulase Eestisse toomine suurendab kuritegude ohtu, on puhtstatistilises mõttes õigus. Seda ohtu suurendab ka iga uue eestlase sünd. Kui teisele kaalukausile ei jätku grammigi usku ja inimlikku kaastunnet, siis piisab kõige väiksemastki ohust, et avardada repressiivmeetmeid suurema „järjekindluse“ suunas ja lükata tagasi erandita kõik pagulased. Sama suure õhinaga, millega oodatakse osavõttu ja mõistmist, kui mälestatakse 1944. aasta hilissuvel ja sügisel merre kadunud eestlasi. Loodetavasti ei saa sellest meie versiooni Kanti kategoorilisest imperatiivist. Silmakirjalikkuses oleks meid siis isegi rohkem põhjust süüdistada kui natse – neil oli vähemalt julgust oma kitsarinnaline maksiim välja öelda.

1 Sönke Neitzel, Harald Welzer, Soldaten. Protokolle vom Kämpfen, Töten und Sterben. S. Fischer Verlag, Frankfurt am Main 2011, lk 167.

2 Samas, lk 145.

3 Samas, lk 394.

4 Christopher R. Browning, Ordinary Men. Reserve Police Battalion 101 and the Final Solution in Poland. Penguin Books, 2001, lk 2.

5 Kaja 4. V 1934, lk 5.

6 Delfi naistekas, 12. III 2004.