Nekroloog luhtunud impeeriumile

David Vseviov

Pikapeale hakkab juba ununema, et vaid paarkümmend aastat tagasi elasime riigis, kus lugemisväärsed ajalooraamatud õigupoolest puudusid. Igatahes mäletan, et kui lehitsesin tol ajal kord nädalas ilmunud ajalehte „Кnižnoje Obozrenije”, mille peamine ülesanne seisneski ääretu Nõukogudemaa äsja ilmunud raamatutoodangu tutvustamises, ei hakanud loeteludes vahel kuude viisi silma ühtegi väljaannet, mis oleks tinginud pöördumise raamatutega  seotud vanemate poole palvega rakendada nende tutvusi ihaldatud teose hankimiseks. Vähemalt minu huvide vallas neid lihtsalt polnud.

Tänasel päeval ja ainuüksi pisikeses eestikeelses lugemisruumis on ajalookirjandust aga sedavõrd palju, et isegi valikuliselt vaid selle žanri raamidesse jäädes pole vähimatki lootust summaarse lehekülgede arvuga toime tulla. Seega on valik paratamatu. Millestki tuleb loobuda ja mõni teos lugemisjärjekorras  ettepoole tõsta. Seda isegi siis, kui huvideringi veelgi kitsendada ja piirduda ainult Venemaa minevikku käsitlevate teostega. Ning pole mingit kahtlust, et valikut tehes kuulub Vladislav M. Zuboki „Luhtunud impeerium” nende raamatute hulka, mille lugemist saab kindlalt soovitada. Eriti aga peaks raamatu kätte võtma juhul, kui on soov mõista sõjajärgse NSV Liidu imperialistlikest ambitsioonidest tulenevate pürgimuste tausta ning meenutada sellega  seonduvaid välispoliitilisi käike. Seda kõike isegi juhul, kui jätta kõrvale küsimus, kuivõrd toidab kaasaja Venemaa ambitsioone ja käitumismalle nõukogudeaegne juurestik. Et siis paraku vähemalt osaliselt jaatava vastuse puhul (autori pealkiri täiendavale eessõnale on ju samuti küsivas variandis „Venemaa revanš?”) leida veel üks kaalukas argument selle raamatuga tutvumiseks. Pealegi on ju ka paljud meist, või vähemalt meie vanemad,  elanud selles riigis ning külma sõja sündmused mõjutasid otseselt tolle aja inimeste elukäiku. Kusjuures enamikul meist polnud mingitki aimu, mis tegelikult toimus ja kuivõrd põhjendatud olid näiteks kas või valge laeva ootused. Juba ainuüksi sellepärast on seda raamatut huvitav lugeda. Kuigi ka oleviku seisuga on Zubok sunnitud tõdema, et kaugeltki mitte kõik käsitletava ajajärgu ja temaatikaga seotud materjalid pole uurijatele ikka veel kättesaadavad  – realistlik tõdemus ajal, kui meedias arutletakse pikalt mõne Katõni tragöödiat puudutava dokumendi elektrooniliselt kättesaadavaks tegemise tähtsuse üle.

Zuboki käsitlus hõlmab Nõukogude Liidu poliitikat Stalinist kuni Gorbatšovi ajani. Seejuures on selge, ja autor teab seda suurepäraselt, et Venemaa imperialistlikud pürgimused said alguse kaugelt enne hitlerliku Saksamaa ja tema liitlaste üle saavutatud võitu ehk 1945.  aastat, mis on raamatu algusdaatumiks. Tinglikult imperialistlikeks nimetatud ilminguid võib algkujul märgata juba Moskva vürstiriigi esiletõusmise päevilt ning ühemõttelisemalt Ivan Julma, Peeter I ning talle järgnenud valitsejate retoorikas ja tegudes. Kuid tõeliselt globaalse ulatuse saavutab Venemaa imperialistlik pürgimus ehk „sotsialistlik imperialism” alles bolševike võiduga 1917. aastal, kui sihiks seatakse kõigi maade proletaarlaste  ühendamine Moskva juhtimisel, mis sisuliselt tähendaski maailma allutamist Moskva tahtele. Nimetatud lõppeesmärgist ei loobuta ka siis, kui Lenini surmajärgses võitluses Trotskiga kuulutab Stalin permanentse revolutsiooniteooria rivaali luuluks ning maailmarevolutsiooni võiduvõimalus lükatakse kaugesse tulevikku. Kuid püha ning praktilise eesmärgina oli ta eesriide taga nähtamatuna kogu aeg olemas. Ega asjata pole ju Stalin öelnud: „Meid ei  juhi mitte emotsioonid, vaid mõistus, analüüs ja kaine arvestus”. Seejuures oli Stalin „ablas ajalookirjanduse lugeja ja ta hakkas järjest rohkem uskuma, et on pärinud samad geopoliitilised probleemid, millega tsaarid omal ajal silmitsi seisid” (lk 52).

Stalini sõjajärgsetest ambitsioonidest ja ka nende vähemalt osalisest purunemisest on kirjutanud Viktor Suvorov ning paljud teised autorid. Seega pole Vladislav M. Zuboki  käsitluses põhimõtteliselt midagi sensatsiooniliselt uut. Kuid mingis mõttes ongi see kõnealuse raamatu üks peamisi väärtusi. See ei sisalda niivõrd ennekuulmatut teavet, vaid pigem faktidel rajanevat põhjalikku analüüsi, mille tulemusel avaneb lugeja ees Nõukogude juhtkonna tegutsemise loogika. Seejuures näitab autor suurepäraselt, kuivõrd ühesed olid Stalini ja ta lähikondlaste huvid ning kuivõrd tihedalt olid omavahel põimunud valitseva  kliki sise- ja välispoliitilised eesmärgid. Zubokil on õigus, kui ta kirjutab, et külma sõtta viisid Stalini paljuski pigem sisepoliitilised põhjused. Sest tõesti, kõigile õudustele ja üleelamistele vaatamata oli sõda nõukogude inimestele mõjunud vabastavalt. Sõda, eriti oma algfaasis, oli neile demonstreerinud ilmeksimatuks kuulutatud partei ja valitsuse küündimatust, õõnestanud juhtide autoriteeti ning – ja see oli vahest peamine – sõda oli vabastanud  nõukogude inimesed hirmu kammitsatest. Võitjatena ei pidanud nad enam midagi ega kedagi kartma. Lisaks olid miljonid nõukogude inimesed näinud esmakordselt ka teisi maid, kus nad said oma silmaga veenduda, et Nõukogude Liit pole kaugeltki maapealne paradiis ning et palju kirutud kapitalistlikes riikides on inimestele tagatud tunduvalt kvaliteetsem eluolu. Sõja-aastad olid piltlikult tõmmanud kriipsu peale sellele „suurele tööle”, mida Stalin  oli kümmekonna sõjaeelse aastaga jõudnud teha. Nii pidigi ta pärast võitu fašistliku Saksamaa üle asuma võitlusse oma rahvaga, sest vastupidise variandi puhul poleks tema võim osutunud kaugeltki garanteerituks.

Kuidas ning milliste vahenditega (siin paiknebki Nõukogude Liidu välispoliitiliste sammude mõistmise võti) Stalin ja tema järglased oma siseriiklike eesmärkideni jõudsid, sellest ongi Zuboki raamatus põhjalikult juttu. Seejuures  on autoril õnnestunud saavutada oma kirjelduses tasakaal niinimetatud suursündmuste ja üksikute värvikate detailide vahel. Need annavad üksteist täiendades maksimumilähedase ning sidusa pildi külma sõja keerdkäikudest. Vladislav M. Zuboki raamat võiks olla oma õpetliku sisuga suisa kohustuslik lektüür kõigile välispoliitikast huvitatud inimestele. Seda enam, et kuigi vahel on kombeks uskuda maailma muutumisse, pole selleks tegelikult eriti  alust. Vähemalt kogu pikk inimkonna ajalugu ei kipu seda lootust oma lõpmatute kordumistega küll kuidagi kinnitama. Ja ega arengutendentsid raamatu peategelase, meie idanaabri juures (olgu selleks välise näitena kas või soov kaunistada võidu tähistamiseks pealinn Stalini piltidega) anna samuti alati alust lootusteks. Pealegi meenutavad Moskva ladvikust kostuv retoorika ning sellele järgnenud sammud sageli üksüheselt Zuboki kirjeldatut ehk seda,  et oma eesmärkide saavutamiseks kasutatakse rahvuslikku kaarti, panustatakse separatistlikele pürgimustele, blufitakse bütsantslikult jne. Tänase päeva vaatevinklist juhib Zuboki raamat meid veel ühe olulise järelduseni. Väidab ju autor oma raamatu pealkirjas, et lõpptulemusena läks Nõukogude impeeriumi plaan luhta (kuigi: miks arvata, et sellega ongi lõpp?) seega, ta on kaotanud ehk diktatuur  ja autoritaarsus jäid alla demokraatiale ja kodanikuühiskonnale. See on külma sõja üldtunnustatud tulemus. See pole aga kaugeltki nii kõigi lahingute puhul. Zubok kirjeldab arvukaid juhte, kui Nõukogude juhid Stalinist kuni Gorbatšovini olid võitluses Lääne esindajatega võidukad. Ning siin seisnebki üks suur õppetund, mida võiks suhetes Venemaaga arvestada. Näiteks Stalini aega puudutavaid peatükke lugedes võib teha selge järelduse:  kui Lääs laskus samale tasemele, mängis Stalin nad raskusteta üle. Ning, kes teab, miks tulid seda lauset kirjutades meelde igasugused Gaspromid ja Mistralid. Ja Vladimir Putini silmad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming