Neli aastat pärast Fukushimat

Mida me oleme õppinud?

ERIK PUURA

Iga päev puhastavad töölised purunenud Fukushima tuumajaama lähistel Tomiokas veega teid, küürivad maju, lõiguvad oksi ning eemaldavad saastunud pinnast, mis plastkottidesse pakitult ümbruskonda jäetakse. Kohalikud on vihased, sest valitsus kavatseb 30 miljonit tonni radioaktiivselt saastatud jäätmeid sel viisil mahajäetud põldudele ja parklatesse paigutada.

Iga päev puhastavad töölised purunenud Fukushima tuumajaama lähistel Tomiokas veega teid, küürivad maju, lõiguvad oksi ning eemaldavad saastunud pinnast, mis plastkottidesse pakitult ümbruskonda jäetakse. Kohalikud on vihased, sest valitsus kavatseb 30 miljonit tonni radioaktiivselt saastatud jäätmeid sel viisil mahajäetud põldudele ja parklatesse paigutada.

Toru Hanai/ REUTERS / Scanpix

2011. aasta märtsis jälgisid kümned miljonid inimesed üle kogu maailma otse-eetris Fukushima Daiichi tuumajaama plahvatusi. Täide läks tuumajaamade arendajate ja operaatorite õudusunenägu: turvaliseks nimetatud tööstusharu, kus peamiseks ohuks oli peetud üliharvu ja järjest vähenevaid inimlikke eksitusi tehnilistes lahendustes ja opereerimisel, alistus inimesest sõltumatutele loodusjõududele, mille esinemine ja ohupiirkonnad olid kõigile teada.

Nüüd, neli aastat hiljem, on Fukushima tuumajaama ümbrus 20 kilomeetri raadiuses endiselt saastunud, pakkudes enim huvi teaduslikele ekspeditsioonidele ja ekstreemturistidele.

Kummituslinnad ja koristustöölised – kõik kordub …

Los Angelese California ülikooli (UCLA) teadlaste hiljuti tehtud fotod ja videod* kuvavad peale Tšornobõli tuumajaama ümbrusega sarnanevate kummituslinnade ka tsunami lömastatud autosid ja rannikule paisatud laevu, mis saastatuse tõttu on endiselt koristamata. Pinnast püütakse pindmise kihi eemaldamisega järk-järgult puhastada. Suurtesse kilekottidesse paigutatud radioaktiivne materjal vajab radiatsiooni vähenemiseks aastakümneid. Teadlastel oli ekspeditsiooni ajal keelatud bussist väljuda, samuti olid kohustuslikud mask ja kindad ning pidev kiiritusdoosi kontrollimine. Alal töötab pidevalt 6000–7000 kaitsekombinesoonide ja gaasimaskidega ehitustöölist. Suur osa ehitustöölistest aga ei tegele puhastus- ja korrastustöödega, sest kõigepealt tuleb takistada kõrgradioaktiivse vee jätkuvat lekkimist Vaiksesse ookeani. Vett kogutakse suurtesse tsisternidesse, samal ajal käib aukude kaevamine, mille abiga tahetakse põhjavett külmutada ja tekitada jääsein.

Enne Fukushimat olid paljud tööstusriigid pidanud tuumajaamu lahenduseks järjest kasvavale energiavajadusele ja kasvuhoonegaaside emissiooni piiramisele ja pikendanud ka vanade tuumareaktorite ekspluatatsiooniiga. Räägiti tuumaenergia renessansist kogu maailmas, Tšornobõl oli hakanud ununema … Jaapanis oli enne katastroofi tuumaelektri osakaal 30% ja plaanis oli seda suurendada 40 protsendini.

Tohoku ehk Suur Ida-Jaapani maavärin äratas jaapanlased tundest, et nende tehnoloogiline arengutase ja rannikurajatised suudavad pakkuda kaitset niivõrd tsunamiohtlikus piirkonnas. Jaapan on suutnud kohastuda tugevatest maavärinatest põhjustatud tsunamitega, mis ründavad nende rannaalasid keskmiselt 200–300 aasta järel, kuid ei olnud valmis katastroofiks, mis toimub Jaapani rannikul keskmiselt kord 1000 aasta jooksul. Maavärina magnituud 9 paigutub oma võimsuselt maailmas 5. kohale perioodil alates 1900. aastast.

Ametlik info septembrist 2012 kinnitas, et tsunami tagajärjel oli 15 878 hukkunut, 2713 teadmata kadunut ning 6126 vigastatut, kahjustada sai 1 075 915 hoonet, neist 129 225 purunes täielikult. Majanduslik kahju paigutub inimkonna ajaloos esikohale.

Tuumajaama ümbritsevalt 800 km2 suuruselt radioaktiivse tseesiumiga tugevalt saastunud alalt evakueeriti 159 128 inimest. Tuumakatastroofi põhipõhjused on kokku võtnud Johns Hopkinsi ülikooli teadlane Jungmin Kang tuumateadlaste bülletäänis (mai 2011). Otseseks põhjuseks oli see, et tuumajaamale endale ei jätkunud elektrienergiat. Elektrivarustuse katkemisel ei ole võimalik tuumajaama momentaanselt seisata, vaja on jätkata tuumkütuse jahutamist, samuti tagada kasutatud tuumkütuse jahutusbasseinide toimimine. Maavärin ja tsunami lõikasid läbi välise elektriühenduse, tsunami viis diiselgeneraatorid rivist välja ja akud tühjenesid tundidega. Ohutusvallid olid 10 meetri kõrgused, kuid tsunamilaine kasvas 14 meetri kõrguseks. Ilma elektrienergiata ei olnud võimalik reaktoreid jahutada. Jahutusvesi aurustus, tuumkütus kuumenes üle ja moodustus plahvatusohtlik vesinik. Plahvatused ja reaktorite ülessulamine oleksid võinud jääda toimumata, kui oleks olnud lisaühendusi väliste elektrivõrkudega ja need oleksid jäänud terveks, kui diiselgeneraatorid oleksid olnud paigutatud väljapoole tsunami mõjuala või oleks olnud piisavalt võimsaid mobiilseid varugeneraatoreid.

Hilisemad analüüsid on näidanud, et varugeneraatorid olid tuumajaama lähistel olemas, puudus aga plaan nende kiireks komplekteerimiseks, kohaletoimetamiseks ja ühendamiseks. Võimust võttis täielik nõutus ja hämmeldus: kuidas on see võimalik niivõrd reguleeritud, isegi ülereguleeritud valdkonnas nagu tuumaenergeetika ning nii arenenud riigis nagu Jaapan?

Vastuseisu peapõhjus on usalduse kaotus

2011. aasta juuniks oli üle 80% jaapanlastest muutunud tuumaenergeetika vastasteks ega usaldanud enam valitsuse radiatsioonialast informatsiooni.

David Ropeik on Scientific Americani blogis juba 21. märtsil 2011 toonud välja viletsa riskikommunikatsiooni põhjused ja Fukushima katastroofiga seotud vead. Põhjusteks on arrogants ja institutsionaalne enesekaitse, kartus avalikkust hirmutada (kuigi inimesed on alati hirmul ning info kinnihoidmine teeb olukorda vaid halvemaks) ning võitlev hoiak uudistemeedia suhtes.

Kõige suurem viga aga on arusaama puudumine, et riskikommunikatsioon on üldise riskide haldamise lahutamatu osa. Ohuks ei ole üksnes radiatsioon, ohuks on ka inimeste hirmud radiatsiooni ees. Need hirmud ei hakka kunagi täpselt vastama otsestele radiatsioonist tulenevatele terviseriskidele. Hirm on alati olemas, see on tõeline ja põhjustab tõelisi kahjusid. Ajalugu on seda korduvalt näidanud, kuid sellest ei ole õpitud. Nii tõigi Ropeik välja, et jaapanlaste tervis ei ole ohus mitte ainult otsese radiatsiooni, vaid ka hirmu tõttu.

2011. aastal tehtud uuring näitas, et Jaapani tuumaelektriettevõtted olid pikka aega manipuleerinud rahva arvamusega, näiteks olid saatnud rahvakogunemistele oma töötajaid kui tavakodanikke rääkima tuumajaamade eelistest. Selgus ka, et Jaapani tuumajaamade ohutusreeglistik oli nõrgem ülemaailmsest standardist, eriti mis puudutab kaitset tsunamite vastu. Hakati peatama tuumajaamade tööd, 27. märtsil 2012 töötas vaid üks riigi 54 reaktorist (Tomari-3) ning 5. mail suleti ka see hoolduseks.

Esimest korda pärast 1970. aastat jäi Jaapan ilma tuumaelektrita.

Jaapani elektrienergiavarustuse sõltuvuse kasv imporditud fossiilsetest kütustest on järsult kasvanud – 62 protsendilt 2010. eelarveaastal 88 protsendini 2013. eelarveaastal. Samal perioodil kasvas elektri hind kodutarbijatele 19,4% ja tööstustarbijatele 28,4%.

Majandusolukorra parandamiseks kiitis Jaapani uus liberaaldemokraatlik valitsuskabinet 2014. aasta aprillis heaks arengukava, kus tuumaenergiat nimetatakse riigi tähtsaimaks energiaallikaks. Ometi tekkis Ōi tuumaelektrijaama reaktorite taaskäivitamisel konflikt, kui Fukui piirkonnakohus oli mais 2014 käivitamise otsuse blokeerinud. Fukui prefektuuris aga paikneb 14 tuumareaktorit.

Ka taastuvenergeetika, millest 96% on päikeseenergial, areneb Jaapanis kiiresti. Plaanis on mõne aastaga rajada 11 GW uusi tootmisvõimsusi, samal ajal kui tuumajaamade töö peatamine oli vähendanud installeeritud koguvõimust 282 GWlt 243 GWni. Taastuvenergeetika areng ei suuda tootmisvõimsuste vähenemist kiiresti kompenseerida, otsustavaks muutub energia kokkuhoiuvõime.

Tuumaenergeetika arengu dilemma on BBCle antud intervjuus kokku võtnud Jaapani tuumaenergia komisjoni asejuht Tatsujiro Suzuki: „Me peame valmis olema halvimaks. Aga kui me sellest räägime, ütleb avalikkus: siia ei tohi reaktoreid ehitada. Järelikult, selleks et ehitada tuumajaamu, tuleb veenda avalikkust, et reaktorid on ohutud. Paraku on Fukushima katastroofi tõttu see müüt kadunud.“

Reaktsioonid Euroopas

Kõige kiiremini reageeris Saksamaa valitsus, kes teatas juba 15. märtsil 2011, et üle 30 aasta vanad reaktorid – kaheksa Saksamaa 17 reaktorist – suletakse ajutiselt. 2011. aasta augustis suleti need lõplikult. 2011. aasta mais teatas Saksamaa valitsus, et 2022. aastaks suletakse kõik reaktorid vastavuses varasema koalitsiooni plaaniga, mida algul 12 aasta võrra oli edasi lükatud. Lahendusena näeb Saksamaa energiasäästlikkust ning taastuvenergia laialdast kasutuselevõttu.

Eestisse jõudis Fukushima katastroofi põhjuste ja tagajärgede tunnetus mõningase viivitusega. 2011. aasta aprillis sõlmitud Reformierakonna ja IRLi koalitsioonilepe nägi veel ette tuumaenergia kasutuselevõtu eelduseks olevate seaduste ettevalmistamist, erapooletuid tasuvusuuringuid ja keskkonnamõju hinnanguid Eestisse tuumajaama rajamise otstarbekuse hindamiseks. Jätkuvalt oli päevakorral ka võimalik osalus Leedu tuumajaamas.

Oletatavalt ei pidanud uue tuumajaama rajamisel Leedusse olema probleemiks leedulaste vastuseis. Ignalina tuumajaam töötas aastail 1983–2009 ning suleti Euroopa Liidu nõudmisel, kuna tegu oli grafiitaeglustiga RBMK ehk rahvakeeles Tšornobõli tüüpi tuumajaamaga. Leedu oli Prantsusmaa kõrval teine riik, kus valdav osa elektrienergia vajadusest oli tagatud tuumaenergiaga, seega oli energiajulgeoleku kindlustamise vajadus ülisuur. Raskusi ei olnud asukoha leidmisega, sest uus Visaginase tuumajaam oli plaanitud rajada varasema Ignalina jaama asukohta. Täieliku üllatusena paljudele aga hääletas 62,7% valijaid 2012. aasta oktoobris parlamendivalimistega üheaegselt toimunud mittesiduval rahvahääletusel uue Visaginase tuumajaama vastu. Fukushima katastroof oli inimeste mõttemaailma muutnud.

2011–2012 vaibus järk-järgult nii Eesti Energia kui ka MTÜ Eesti Tuumajaam aastatel 2008–2010 käivitatud aktiivsus – tuumaenergeetikat tutvustavad üritused, analüüsid, võimaliku asukoha otsingud – tuumajaama rajamiseks Eestisse.

Enamik Euroopa riike ei ole oma üldist arvamust tuumaenergeetikast siiski oluliselt muutnud. Prantsusmaal ja Belgias tehakse täiendavaid vanemate reaktorite ohutuskontrolle, Belgias suletakse sel aastal kaks vanemat reaktorit. Rootsi ei muutnud oma 2009. aastal tehtud otsust rajada ka uusi tuumajaamu, ära muudeti varasem plaan lõpetada 2010. aastaks tuumaenergia tootmine. Soome vaevleb endiselt Olkiluoto 3. reaktori käivitamise probleemistikus, mis on esialgu plaanitud 2010. aastast edasi lükkunud juba 2018. aastasse.

Teisalt on Taani parlament 1985. aastal vastu võtnud tuumaenergia tootmist keelustava seaduse. Austrias toimus 1978. aastal referendum, kus 50,5% osalejatest hääletas vastvalminud Zwentendorfi tuumajaama avamise vastu ning Austria on samuti tuumaenergiavaba riik. Itaalia sai tuumariigiks juba 1960ndate alguses, kuid otsustas 1990. aastaks sulgeda kõik reaktorid. Itaalia valitsus on ikka ja jälle uute reaktorite rajamist arutanud, kuid pärast Fukushimat juunis 2011 toimunud rahvahääletusel oli koguni 94% hääletanutest ehitamise vastu.

Seega puudub Euroopas ühtne seisukoht, rahvusvahelistel kokkusaamistel on prantslased sageli suurimad tuumaenergeetika pooldajad ja austerlased suurimad vastased.

Küll on ka Eestis ikka ja jälle küsitud, kuidas saab Fukushima katastroof olla üldse seotud võimalike arendusplaanidega. Ainuke tsunami tekkevõimalus oleks asteroidi kukkumine Läänemerre ning uued tuumajaamad on kindlasti ohutumad. Samuti olevat Fukushima katastroofi mõjusid tunduvalt ülehinnatud, sest Tohoku maavärina inimohvrid olid põhjustatud ikkagi tsunamist, mitte plahvatustest, reaktorite ülessulamisest ja radiatsioonist.

Probleem, mida tuleb silmas pidada, on riskihinnangute paikapidavus ja riskikommunikatsioon. Fukushima Daiichi operaatori TEPCO juhid tunnistasid poolteist aastat hiljem, 2012. aasta oktoobris esimest korda, et nad ei suutnud rakendada tugevamaid ohutusabinõusid, kuna kartsid avalikke proteste ja kohtuasju, mis kaasnevad tõesema riskikommunikatsiooniga. Seega oli katastroofi peapõhjustaja ikkagi inimfaktor. Samuti tunnistas TEPCO alles 2013. aasta juulis, et tugevalt radioaktiivne vesi lekib Vaiksesse ookeani. Tuumakatastroofi tagajärjeks ei olnud küll otsesed inimohvrid, kuid laialdane reostatud ala ning kummituslinnad, mis vajavad puhastumiseks ning taasasustamiseks aastakümneid, ning kõrgradioaktiivse vee jätkuv lekkimine. Fukushima juhtum on liigitatud rahvusvahelisel tuumaintsidentide skaalal (International Nuclear Event Scale, INES) kõige kõrgemale 7. astmele, kuhu seni küündis vaid Tšornobõli juhtum.

Kas ja millal minnakse uuele ringile?

Suurem huvi Eesti tuumajaama rajamise vastu tundub olevat pärast Fukushima katastroofi hääbunud. Kui aga meenutada aastaid 2008–2010, siis võib tõdeda, et osati näis huvi suur, aga riigi huvi tekkis alles 2011. aasta alguseks. Kindlasti ei jõutud avalikkust teavitada, missugused sammud peab riik kõigepealt astuma, et tuumajaama rajamise plaanideni jõuda, nt vastavas seadused ja pädev ohutusasutus. Sellele omakorda oleks pidanud eelnema laiaulatuslik rahva teadmiste taseme tõstmine tuumaenergeetika küsimustes.

Informatsiooni küll oli, ka kvaliteetset, kuid avalikkuseni jõudvas infoväljas domineeris sageli vastasseis, kus esitatud teave ja selle tõlgendused ei olnud erapooletud ega teaduslikult kvaliteetsed. Tuldi välja ka ideedega rajada tuumajaam merepõhja või maa alla ning sellised teated jõudsid ka rahvusvahelistesse uudistekanalitesse …

Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2020 nägi ette meetme 3.3 raames kaheksa ministeeriumi ühisel vastutusel tuumaenergeetikaalase teadmuse loomist, sellekohaste seaduste ettevalmistamist ja jõustamist sõltumata tuumajaama rajamise otsusest. Uue arengukava eelnõu aastani 2030 aga ei sisalda enam sõnu „tuumaenergia“ ega „tuumajaam“. Kas see on selge pikaajaline otsus või möödub aeg ning näiteks aastail 2020–2025 koostatavas uues arengukavas arutatakse taas tuumajaama rajamise stsenaariumi? Või on aeg kuulutada Eesti Taani- ja Austria-sarnaselt tuumaenergiavabaks riigiks ning kasutada seda Eesti rahvusvahelise kuvandi loomisel? Samal ajal mitte unustades, et Narvast 70 kilomeetri kaugusel Sosnovõi Boris paiknevad ikka veel RBMK tüüpi tuumareaktorid.

* http://newsroom.ucla.edu/stories/fukushima-2015

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming