Nelikümmend – ühes või üheta?

Lõplike olenditena kõnnime me üürikese miski ja üüratu eimiski demarkatsioonijoonel.

MARGUS VIHALEM

Omamaiseid ja algupäraseid filosoofia­alaseid teoseid ei ilmu meil just väga sageli, ning ka filosoofilised essee- ja artikli-kogumikud ei ole ses suhtes erand. Kõik, kes filosoofiaga veidigi põhjalikumalt kokku on puutunud, teavad, et meie omakeelne traditsioon selleski valdkonnas on üsnagi õhuke. Seda enam on tervitatav, et Leo Luks, ühena vähestest, on selles osas seisnud juba mõnda aega filosoofilise kriitika eesliinil, retsenseerides kirjandusteoste kõrval järjepanu ka filosoofilisi teoseid.

Leo Luksi autorlusega ja Hasso Krulli koostatud „40 kiri“ on kogumik, mis oma pealkirja poolest võib tekitada üksjagu segadust. Selgeim assotsiatsioon on kahtlemata seotud 40 kogumikus esindatud kirjutisega, veel võiks kogumikku seostada ühest möödunud ajastust tuntud 40 kirjaga. Ning kindlasti tuleb arvestada, võib-olla isegi eelkõige, kogumiku (põhi-)autori Leo Luksi hiljuti täitunud 40 eluaastaga. Kui tinglikult jaotada inimese elukaar kaheks nõlvaks, siis nelikümmend võiks märkida ka ühest nõlvast ülesjõudmist ning selle kaare tipul turnimist. Seda mõtet järgides võiks „40 kiri“ märkida vahekokkuvõtet. Nii et ehk on selles pealkirjas veel muudki, mida siinkirjutaja ei adu.

Erinevad hääled

„40 kiri“ on paradoksaalselt kogumik, mille tähendus ja eesmärk võib esmapilgul isegi mõnevõrra nõutust tekitada. Kas on kogumiku eesmärgiks olnud panna erinevad ja eripärased hääled kõlama nii, et nende häälte kooskõlas ilmneks kui mitte mingi ühtsusprintsiip, siis vähemalt midagi, mis ei lase end vaadelda kaootilise paljususena, neljakümne eristuva, irduva ja hajuva häälena? Kusjuures need hääled on vaikimisi taandatud kirjaks: Jacques Derrida vastavateemaline arutlus mõjub selles hääle ja kirja mõnetise konfliktsuse kontekstis iseäranis tähenduslikult. Kes kõneleb kelle eest? Kas keegi üldse saab kellegi eest kõnelda? Võib-olla ongi lihtsam kellegi eest kirjutada kui kõnelda. Antud juhul ei ole suhe mitte nelikümmend ühe eest, vaid üks neljakümne eest, või üks koos neljakümnega – seega võiks argumenteerida, et see tinglik üks, antud juhul siis kogumiku autor, ilmneb ülejäänud neljakümne suhtes teatavas mõttes transtsendentsena. Siiski kipub kogumikku lugedes domineerima tunne, et Leo Luks kui autor on neis fragmentides pigem kohal immanentsena kui seesmise lugemisprintsiibina (ja vähem isikuna), mis osavalt ja samal ajal tundlikult käsitletud autorid, kirjanikud ja filosoofid üheskoos kriitiku liistule tõmbab.

Kõik aga muutub veelgi keerulisemaks, kui näha neljakümne sees mitte ühte, vaid paljusust, (üheks) taandamatut paljusust, mis sellisena hakkab oma elu elama. Kujutame endale korraks ette, et sellise kriitiku teadvus ei ole sugugi ühtne. Kriitiku teadvus, kui millestki sellisest üldse rääkida saab, on niisiis juba lõhestunud, mõranenud, killustunud ning kriitiku autoportree asemel vaatab peeglist vastu portreteeritavate mõtlejate ja kirjanike vastuoluline seltskond – grupiportree, mis peidab endas puudumise vormis ühtaegu ka portreteerijat … Nii on ka „40 kiri“ mõtteline ja fiktsionaalne tervik, mis ometi ei lakka üha ja uuesti laiali lagunemast, logisemast, lekkimast. Sellisena on see nagu masin, mis töötab katkimineku ja tõrgete vormis (käsitletud autorid tõrguvad allumast ühtsele lugemisprintsiibile: mis sobib Juhan Liivile, et tööta üldse Jack Kerouaci juures, ehkki igavesed teelolijad on mõlemad), kusjuures tõrkeid ei esine mitte detailides, nende defektsuses (need töötavad iseenesest suurepäraselt, justkui õlitatult), vaid tervikus. Tervik lihtsalt tõrgub tervikuna töötamast, viidates igasuguse ühtse masindamise võimatusele … Aga sellest pole midagi, kui masin ei tööta tervikuna, seda paremini töötab ta oma osades.

Leo Luksi kogumik sisaldab endas teatud hulga varem eri väljaannetes ilmunud kirjutisi, milles Luksi põhihuvidele vastavalt võib eristada kahte nõlva: filosoofilist ja kirjanduslikku, kusjuures ilmneb ikka ja jälle, et need kaks nõlva on põhimõtteliselt ühe ja sama asja kaks külge … Ning et mingit olemuslikku lahknemist kirjandusliku ja filosoofilise vahel ei ole. See mõte toitub ilmselt ka Friedrich Nietzschest, selle XIX sajandil elanud, aga XX sajandil iseäranis taaselustatud (seda ka äraspidiselt) mõtlejast, kelle jaoks filosoofia suubub paratamatult kunsti, sest nii kunsti kui ka filosoofiat ühendab viimase käsitluses (uute) väärtuste loomise dionüüsoslik tung, mis jätab paradigmaatiliste erinevuste äratundmise ja sõnastamise pigem uurijate-arhivaaride ülesandeks. Nietzsche on kõnesoleva kogumiku puhul nii ukseks kui võtmeks: iga uus ajastu annab justkui uue sisu tema võimutahte intuitsioonile ning esitab meile just sellele ajastule iseloomulike väärtuste konflikti.

Filosoofilisel nõlval valdavalt võõrad

Filosoofilisel nõlval või väljal (olgu täpsustavalt öeldud, et see on Leo Luksi puhul justkui loomupäraselt valdavalt kontinentaalse iseloomuga) esinevad väheste eranditega valdavalt võõra­maised mõtlejad.

Ning selles suhtes võib kogumikus täheldada siiski teatavat lineaarsust ja korrapära, isegi teatavat väljakasvamist ja transformatsiooni: filosoofiline teekond (isegi kui see on kaardistatud retro­spektiivselt) kulgeb Nietzschest Derridani, ning seda teekonda tähistavad muuseas Heidegger, Blanchot, Foucault, Deleuze ja teised mõtlejad, kes ühel või teisel põhjusel on XX sajandi mõtteloos rohkem kui tähenduslikud. Ning Luksi kui professionaalse filosoofi kohta näib, mõningate mööndustega mõistagi, kehtivat kõnealuse kogumiku valguses see, mida ta ütleb Jaan Kaplinskist rääkides: et filosoofia on „tegevus, teatud mõtlemise protsess, mitte rangelt määratletud distsipliin“ („40 kiri“, lk 233).

Kui püüda kogumikku rühmitada mingil teisel viisil kui filosoofiakirjanduse abstraktsel teljel, siis võiks selles näha mõne teema tihedamat ja sidusamat esinemist. Üheks selliseks teemaks on kahtlemata kunst ning selle staatus XX sajandi kontekstis, millele astuvad heroiliselt, ehkki vanamoodsalt, peaaegu et donquijote’likult vastu Martin Heidegger ja tema järgijad. Ning see teema tipneb postmodernismi kaaneteoreetiku Jean-François Lyotardi ülevuse esteetikaga. Rääkimata kirjanduslikest teisendustest (näiteks Henry Miller, kelle kohta lausub Luks eimise teoreetikuna muuseas järgmist: „See pole enam isegi kunst kunsti pärast. See on kunst eimillegi pärast“, „40 kiri“, lk 351). Luksi käsitus selles kogumikus on siiski pigem jaatav, empiristile omaselt kuhjab ta lugemis­kogemusi, iseennast nende kaudu ei-des.

Teiseks oluliseks teemaks võikski pidada subjektsust ning selle perspektivismist lähtuvat lammutust, mis kulgeb vahelduva eduga nietzsche’likust paljuslike tungide võimutahtest inspireeritud perspektivismist hüperboolse eneseloomeni, vahepeal Gadameri ja hiljem Vattimo hermeneutikas väljendunud ning hiljem poststrukturalistlikuks subjektikriitikaks või tihti suisa subjektieituseks muundunud alatasa paljuneva ja teiseneva subjektsuseni, kus subjekti kohalolu, olgu siis teadvuse või mis tahes muus vormis, on alati juba tühistatud, edasi lükatud, tsirkulaarne. Ning miks mitte ei võiks selle teema valguses näha arutuid eneseotsinguid kasvõi Bukowski joodikufilosoofia stiilis, kus eesmärgid ikka ja jälle eri vedelike pruukimise või vallandamise kaudu ähmastuma, aga vahel ka klaaruma kipuvad. Või siis hoopis Toomas Raudamile omased segunemised, mis räägivad sellest, et meie (ise)olemise ja (meile ühisomase) olematuse habras piir on kõike muud kui fiktiivne või teispool inimlikku tunnetust. Surma staatus elava olendi jaoks ilmneb elu ja elutuse, tähenduse ja tähendusetuse, üürikese miski ja üüratu eimiski demarkatsioonijoonel, millel me lõplike olenditena kõnnime. Seda nii kirjutades kui ka kirjutusest hoidudes.

Sealt jõuame kolmanda teemani, mis kõnealust kogumikku punase niidina läbib (ning see niit põimib enda ümber lõpuks nii filosoofilise kui ka kirjandusliku nõlva), on tähendus ja tähenduseloome, lausumise ja lausumatuse, tajutava ja tajumatu habras punktiir. Võib-olla võiks seda nimetada keeleks. Selle teema sisse liigitub nii poliitiline kui ka kirjanduslik tähendusloome. Ning olgugi et Leo Luksi ekskursid võitlevasse, ühiskonna, tegelikkuse või tajukogemuse muutmise vajalikkust deklareerivasse mõtlemisse jäävad pigem põgusaks, pole (uue) tähenduse loome, olgu see siis kirjanduslik või poliitiline, sugugi vähetähtis.

Exceli-tabelite poliitretoorika

Poliitilisel tasandil ähvardab tähendusetus meid mineviku varjude taaselustumise näol kas või rahvusluse ja identiteetide konfliktse üleküllasusena (millele võib kogumikus leida vihjeid näiteks lk 101), mis kipub integratsiooniprotsesse tasalülitama ja erinevusi välistama. Või siis nälgivate laste näol (lk 107), kelle hääl jääb tähelepanuvõimet süstemaatiliselt eksitava vaatemänguühiskonna tingimustes valdavalt Exceli-tabelite keeles väljenduva poliitretoorika jaoks üksnes arusaamatuks müraks. Kirjanduslikul tasandil ilmneb tähenduse problemaatilisus muu seas nii kultuslikkuse ja unustuse kitsal skaalal kui ka fiktsiooni ja reaalsuse lõputu ümberpööratavuse kaudu.

Leo Luksi „40 kiri“ moodustavad kirjutised on vaadeldavad nii ääremärkustena – hajusate, kuid siiski mitte juhuslike lugemis- ja mõtlemiskogemuste kõrval – kui ka filosoofia- ja kirjanduskogemuse populariseerimisena. Ning populariseerimise puhul on autoril õnnestunud vältida kergema vastupanu teed minekut: ka lühemate ja pinnapealsemate käsitluste puhul on autori hoiak reeglina nõudlik ja keskendunud. Seda vaatamata retsensioonivormi enda problemaatilisusele, isegi tänamatusele. Võime koos Luksiga küsida: kas ja kuhu retsensioonid üldse välja jõuavad? Siinkohal tasub tsiteerida Luksi ennast, kes maalib oma Michel Foucault’d käsitleva artikli lõpus üsnagi kõheda pildi kriitiku tööst: „Oleme jõudnud arvustuse lõpetuseks kõledasse paika, kus teooria ja praktika ühinevad, filosoofiast saab eluviis, eetos, ning igaühe ette kerkib Hamleti küsimus“ („40 kiri“, lk 93). Selles lauses võib näha ühte põhimõttelist vastuolu, mis seob juhuse ja saatuse – see kõle paik, kus ühinevad teooria ja praktika ning kus filosoofiast, ja miks mitte ka kirjandusest, saab eluviis, polegi ehk enam nii kõle, vaid pigem üks selline paik, kus viibides saame nõustuda Sokratesega, et üksnes mõtestatud ja tähendusi otsiv ja loov elu on elamist väärt. Ning kas pole Hamleti küsimus just see küsimus, mis pühitseb korraga nii elu mõtte kui ka igikestva tarviduse filosoofia ning laiemas plaanis kriitika järele?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming