Nelja aasta pärast märtsis

Anvar Samost

Kuidas ka ei pinguta, vasakpoolsetena ei näi Urve Palo, Andres Anvelt, Ivari Padar ega ka Sven Mikser.        Tänaseks on riigikogu valimiste tulemust ilmselt nii palju analüüsitud, et numbrikombinatsioon 33, 26, 23, 19 ajab mõistliku inimese juba peale vaadates lehte pöörama. Siiski on need kuni 2015. aasta märtsini väga olulised arvud. Kõige keerulisem küsimus järgmiste valimisteni jääva nelja aasta lõikes on sotsiaaldemokraatide käekäik. Kas tugevale tulemusele neil  valimistel järgneb erakonna küpsemine, tugevnemine tasemeni, mis laseb nelja aasta pärast võtta mitte 19, vaid 29 kohta parlamendis?          Minu meelest on mitmed stampselgitused ja -järeldused sotside valimisedu teemal ekslikud. Esiteks väide, nagu oleksid sotsid võtnud Keskerakonnalt  hääli ära. Ühtegi exit poll’i Eesti valimissüsteemi eripära tõttu ei tehtud ja seetõttu saame vaid vaadata valimiskomisjoni pakutud arve ringkondade ja erakondade kaupa ning oletada.       

Oletan, et tegelikult said sotsid suure osa neist häältest, mis jäid saamata rohelistel ja rahvaliidul. Keskerakonnalt võtsid eelkõige eesti hääli ära Reformierakond (võimuerakonna kuldse trooni võlu ja lubadus pensioni tõsta) ning ehk ka Isamaa ja Res Publica Liit (emapension ja muu ootamatu populism). Teiseks väide, nagu oleksid valijad teinud sotse valides vasakpoolse valiku. Jälle, lõplikku tõde on võimatu teada, kuid kaudsed viited  räägivad selle vastu. Sotsid ei kasutanud kampaanias vasakpoolset retoorikat ning enim hääli saanute seas jätab usutava maailmavaatelise sotsiaaldemokraadi mulje ainult Eiki Nestor. Kuidas ka ei pinguta, vasakpoolsetena ei näi Urve Palo, Andres Anvelt, Ivari Padar ega ka Sven Mikser. Pigem valisid sotse, eriti Rahvaliidu taustata sotse need, kes soovisid Reformierakonna ja IRLi koalitsioonile sõnumi saata või vastukaalu seada, vältides seejuures  Keskerakonna toetamist. Seega, protestihääled. Need protestihääled, mida seekord mõnede kommentaaride järgi justkui tavalisest vähem oli. Ei olnud vähem, vaid need jaotusid üksikkandidaatide, sotside ja roheliste vahel.   

Hoolimata sellest, kas jäädakse neljaks aastaks opositsiooni või ei, sobivad sotsiaaldemokraatidele hoiatavaks paralleeliks Res Publica ja rohelised. Küsimus on võimes ootamatult saadud toetus erakonna ülesehitamiseks ära kasutada. Sotsiaaldemokraatide seas on vastandlike huvidega fraktsioone, mis  paistsid hästi välja Sven Mikseri erakonnajuhiks valimise eel ning on näha nende üleriigilist valimisnimekirja analüüsides. 

Pakun, et Reformierakond ja IRL on 2015. aasta kevadeks neli aastat järjest koos võimul olnud ning sellest kogemusest loomulikult kulunud. Mitmed ministrid on vahetunud, kuid riigikogu uus koosseis lihtsalt ei võimalda neile  kahele erakonnale valikuid, mis oleksid ka jätkusuutlikud. Ei saa välistada, et mõni Keskerakonna fraktsiooni liige liitub Reformierakonnaga, kuid üldpilti see ei muuda.         

Otsustav on kahe valitsuspartei võime uueneda või, kui teistpidi vaadata, poliitilise ambitsiooniga inimeste soov just nende kaudu oma eesmärkide teostamist üritada. Kui Reformierakond ja IR L suudavad olla avatud, dünaamilised ning oma uuenemist ka tegudega tõestada, siis on neil nelja aasta pärast „elavate klassikute” kõrval võimalus  valijatele pakkuda uusi poliitikuid ja poliitilisi suundi ning saavutada sellega hea tulemus, hoolimata valitsusväsimusest. Loomulikult eeldab see, et valitsuse tegevus vastab valijate ootustele. Millised on need ootused? Kuidas neid valimistulemustest välja lugeda? Pakun, et  valdav osa valijatest hääletas Eesti edu ja ausa riigivalitsemise poolt. Eesti edu all pean silmas läbi mitmete valitsuste üldjoontes jätkunud konservatiivset eelarvepoliitikat, suunatust majanduskasvule, eesti keele ja kultuuri püsimise kindlustamist ning tahet teha elu Eestis paremaks. See oli kirjas valimisplatvormides ning kõlas eelnenud valimistest selgemalt koalitsioonipoliitikute (ja mitte ainult nende) suu  läbi ka paljudes debattides.   

Soov ausa riigivalitsemise järele peegeldus Keskerakonna toetuse vähenemises Eesti inforuumis elavate valijate seas. Eestis on korruptsiooni viimase nelja aastaga märgatavalt  vähemaks jäänud ja inimeste väärtushinnangud on vastavalt muutunud. Keskerakond on võimeline ka 2015. aastal koguma ligikaudu viiendiku valijate häältest. Tõsi, juba praegu on suur osa nendest venekeelsed ning seda näeme eriti selgelt, kui vaatame, millistes ringkondades Keskerakond massiivselt teistest parema tulemuse saavutas ning millised kandidaadid tõid valdava osa häältest. Peaaegu poole saadud 134 000 häälest sai Keskerakond  Lasnamäelt, Ida-Virumaalt ja Põhja-Tallinnast. Kui Jüri Ratas kõrvale jätta, siis tõid personaalselt enim hääli Edgar Savisaar, Mihhail Stalnuhhin, Deniss Boroditš ja Yana Toom. 

Mitmed Keskerakonna-vaatlejad (kes, vabandage mind palun, meenutavad omaaegseid lääne sovetolooge) arutavad, kas Edgar Savisaar võiks langenud esindatuse tõttu parlamendis erakonnajuhi kohalt lahkuda ning kas tema  kohale võiksid pürgida Jüri Ratas ja Kadri Simson. Emori erakondade toetuse uuringu rahvuspõhist aegrida ning valimistulemusi vaadates oleks märksa õigustatum küsimus, kas Keskerakonna juhiks ei võiks saada Mihhail Stalnuhhin. Aga ka see küsimus on eksitav. Keskerakond ilma Edgar Savisaareta oleks väga selgelt hoopis teistsugune organisatsioon, mis ei võimaldaks praegust stabiilset  äraolemist ei Simsonile ega Stalnuhhinile. Võimalik, et Savisaare lahkumine annaks tulemuseks puhtalt vene erakonna, võimalik, et Rahvaliidu stsenaariumi korduse. Võimalik on ka, et need kaks asja juhtuvad koos. Savisaar ei lähe loomulikult kuhugi. Mõnda teise erakonda lähevad – ehk – Kalle Laanet ning mõned vallajuhid, mis ei muuda suures plaanis midagi. Dramaatilisemaid pöördeid oleks oodata, kui Keskerakond 2013. aasta  kohalikel valimistel Tallinnas täisenamust ei saa. Seda on aga riigikogu valimiste tulemuste põhjalt raske ennustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming