Nelja-kuninga-koalitsioon

Valimised on läbi ja nüüd käib üks suuremat sorti ennustamine ja panuste tegemine, et kes siis ikkagi koalitsiooni moodustavad, kuidas ministrikohad jagatakse ning need mehitatakse (loodetavasti on uues valitsuses ka senisest enam naisi). Kui iga meedias, sotsiaalvõrgustikes ja kodudes peetava totalisaatori pealt peaks hasartmängumaksu tasuma, teeniks kulka lähinädalail kenakest lisa.

Reformierakond on kutsunud konsultatsioonile nii sotsid, IRLi kui ka Vabaerakonna. Kas sellest nelja-kuninga-koalitsioonist ka asja saab, selgub ehk järgneva kuu jooksul, kuid üks on juba selge: Reformierakond jätkab valimiskampaanias alustatud vastandumisega ning tahab tõmmata riigikogus selge piiri „euroopalikke väärtusi“ esindavate erakondade ja teiste – „venemeelse“ Keskerakonna ja äärmuskonservatiivse EKRE – vahele. Rahvatarkus ütleb küll, et kaks pead on ikka kaks pead, aga neljapealine esinduskogu ei ole meile ajaloos alati edu toonud.

Kõige tugevam positsioon on läbirääkimistel muidugi valimised võitnud Reformierakonnal. Tegelikult on isegi üllatav, et nad on valmis olulisi ametikohti käest andma, sest neljaliikmelise koalitsiooni iga osapool tahab juhtida võimalikult silmapaistvat kuningriiki ning lõputult ametikohti (sealhulgas ministri-) juurde luua pole mõttekas.

Kultuuriministri koht pole muidugi eriline valuuta (väga emotsionaalsed ja mässualtid hallatavad), aga ennustagem ikka. Alates 1999. aastast ei ole kultuuriministri portfell Reformierakonna käes olnud vaid kaks aastat, seega on nad saanud järjepidevalt oma poliitikat ajada. Iseküsimus, kas peale kultuuri tulemuslikkuse hindamise loomemajanduse loogika abil on selgelt eristuvast reformierakondlikust kultuuripoliitikast üldse võimalik rääkida. Ka nende nüüdses valimisprogrammis on kultuurile üksjagu ruumi pühendatud, kuid ilmselt pakutakse koalitsioonipartneritele sellegipoolest just seda pehmet portfelli (seda enam et Reformierakonda kuuluv kultuuriministeeriumi kantsler saab kõigel vaikselt silma peal hoida).

Kõige vähem põhjust kultuuriministri kohta vastu võtta on Vabaerakonnal, kelle valimisedu taga on mitu kultuuritegelast. Ja seda just seetõttu, et kuigi nii Krista Arul, Artur Talvikul kui ka Ain Lutsepal on küllaga ametiks vajalikku sümboolset kapitali, on Vabaerakonnal oht muutuda (jääda?) nišiparteiks, kelle kompetents ainult pehmete valdkondadega justkui piirdubki.

Sotsidel on see-eest valitsuskogemus olemas ja ka nende senistel ministritel õnnestus rahvalt uus mandaat saada, seega ei pea nad Vabaerakonna-sarnaselt nišistumist niiväga kartma ja võivad võtta kultuuriministri portfelli vastu eesmärgiga anda uutele tulijatele esimesed ristsed. Kuidagi võiks ju Mihkel Rauda või Tanel Talvet premeerida. Ka Indrek Saar tahab ehk peasekretäri ameti välja vahetada ja „vana armastuse“ juurde naasta, kuigi sotside üldise kesise valimistulemuse taustal tundub tema selline edutamine põhjendamatu (kui erakond seda just kuldse langevarjuna ei näe).

IRLi seis on kultuuriministri kontekstis ehk isegi kõige halvem. Maire Aunaste mitte ainult ei jätnud toomata soovitud häälesaaki, vaid oskas end mõni tund pärast valimistulemuste teatavaks saamist täielikult diskrediteerida. Kultuuriministeeriumis ametnikuna töötanud ja laiemalt tuntud Yoko Alender aga põgenes enne valimisi Reformierakonda.

Kuna erakondade kultuuriprogrammid väga ei eristu, loeb kultuuriministri puhul parteilisest kuuluvusest ehk enamgi tema võime leida usutav tasakaal reinlangiliku otsustusjulguse ja urvetiiduseliku alalhoidlikkuse vahel. Vaja läheb mõlemat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming