Neljanda päralejõudja rõõm

Aino Pervik

Mida peaks lastekultuur lapsele pakkuma?

Mis puutub lastekultuuri, siis muusika või teatri või eriti ehk kirjandusega võrreldes on kunstis asjalood teisiti. Lastele suunatud kunstist saab esile tõsta ehk vaid raamatu­illustratsioone ning mõnd performance’i-laadset teatraalset tükki, aga enamasti on kunst selline meedium, mida ei loo mitte professionaalid lastele, vaid lapsed ise juhendajate toel – enese leidmise ja väljendamise eesmärgil. Pildil Sally Stuudio rühmatöö (juh Jane Remm) Tartu vanas kaubamajas 5. II 2006. annely köster

 

Iga päev seatakse inimesele silma ette tohutult mitmesuguseid ohtusid. Silma ette seadmisest saavad osa ka lapsed, kuivõrd kodudes on avatud üks aken, kust voolavad ilma julgustava kommentaarita sisse kogu maailmas juhtuvad õnnetused, maailma sõjad, näljad, katastroofid, haigused. Otse praegu see linnugripp. Kui maailmapildi ainumaks loojaks oleks uudistetelevisoon, tuleks sealt kokku õige hirmus pusle, mis igasuguse eluisu ära võtaks.

Televisioonis on muudki. Õnneks püütakse sinna ära mahutada ka killukest lastekultuuri, igatahes ETVs seda tehakse. Lastekultuuriga on nii, et see jõuab lasteni ikka täiskasvanute vahendusel. Lapsel endal on ahtake silmaring ja puuduvad vahendid. Lapsele tuleb raamat, heliplaat, video või DVD osta, ta tuleb viia teatrisse või kinno. See on kõigepealt vanemate hool, kuid muidugi on siin oluline roll lasteaial ja koolil.

Lastekultuur nagu kultuur üldse sisaldab nii professionaalset, kitsamas mõttes  kultuuri oma kaunite kunstidega kui ka ülepea kõige muu vaimse ja asise suhet sellisel kombel nagu ümbruses omaks võetud. Inimhakatise maailmapildi kujundamisel ja värvitoonide määramisel on professionaalsel lastekultuuril oluline osa. Eripära täiskasvanute kultuuriga võrreldes seisab selles, et tegemist on nähtusega, kus loov isik on küpsem ja kogenum kui see, kellele ta oma loomingut pakub. Tal tuleb arvestada lapse vastuvõtuvõimega, samuti peaks tal olema eetika ja moraali koha pealt korras mõtlemine. Laps üldiselt ei analüüsi seda, mida talle pakutakse, vaid võtab hoiakud kergesti omaks. Omaksvõtu kaudu laps ju oma rahva, oma ümbruse, oma sotsiaalse grupi kultuuri sisse kasvabki. Vargad varasteks, elevandiluutorniinimesed elevandiluutorniinimesteks, looduse hoidjad tähelepanelikeks looduses liikujateks.

 

Norskav päkapikk ja Eurovisioon

 

Professionaalne lastekultuur oma parimas mõttes, see headuse, hariduse ja muu üllameelse kontrolli all seisev nähtus on Eestis päris heal järjel. Lastekirjandus on taas õitsele puhkenud, tõmmates lasteraamatu loomisse kaasa hea illustratsioonikunsti. Lasteteater tegutseb kord paremini, kord juhuslikumalt. Valmivad lastefilmid, mis mujalgi tähelepanu äratavad. Televisioonis (ETV) tehakse häid originaalsaateid, nagu olid näiteks Buratino lood. Lastemuusika kõlab üritustel, raadios, televisioonis, plaatidel, laste laulu- ja tantsupidudel. On imeline mänguasjamuuseum, kuid peaaegu puuduvad oma tänapäevased mänguasjad.

Ent lastekultuuri sisse tuleks arvata ju ka (litsentseerimata?) komejantide etendused lasteaedades, isetegevuslike kunstnike külaskäigud ikka lasteaeda, kus joonistatakse laste portreid, millest lapsevanemal on võimatu loobuda, sest sellega oleks lapse enesetundele ja in-oleku püüdlustele kaaslaste ringis antud hävitav hoop. Ja muidugi kogu jõuluvanade ja päkapikkude melu aasta lõpukuudel, alates kauplustes norskavatest punase mantli ja laia habemega ättnukkudest ja linnaväljakul komme jagavatest taatidest ning lõpetades lasteaedades ringi kollitavate haltuuranäitlejatega, kes mu isikliku kogemuse järgi võivad laskuda lausa lapse mõnitamiseni. Need vist ongi need, kellel taheti laste süllevõtmine ära keelata? Ja lõputud sussid, mis igaks hommikuks täidetud peavad saama, sest muidu ei ole võimalik eluga edasi minna ja jõuda õigeks kellaajaks sinna, kuhu vaja.

Igasugused müügiüritused. Ja veel palju muudki on libisemas lastekultuuri hulka.

Isegi selline ettevõtmine nagu Eurovisiooni lauluvõistlus on muutumas mingiks äraspidiseks lastekultuuriks, koguperevaatemänguks lapsemeelsetele ja lastele, eredaks lapsepõlvemälestuseks järeltulevatele põlvkondadele. Publikuhääletustest võtavad suurima innuga osa just lapsed. Seda lapspublikut on saanud näha sellistes saadetes nagu “Eesti muusika karikas”. Nõnda, et saates võistlevad karmid mehed silmitsesid oma fänne ka ise kerge kohmetusega.

 

Osavõtt või võit?

 

Kultuur peegeldab ikka ajastu nägu. Parasjagu käsil oleva ajastu käsk on olla edukas. Tuleb mobiliseerida kõik jõud ja olla selline, nagu ümbruse ootused ette kirjutavad. Võimust on võtnud tappev võidujooks esikoha poole. Neljas päralejõudja on luuser. Luuser on perekonna häbiplekk.

Võidujooks on tõusnud ka laste elus olulisele kohale: joonistusvõistlused, kirjandivõistlused ja mis kõik veel. Kooli sissesaamisvõistlused ehk kõige pingelisemad. Inimesed on paraku oma ajastu vangid ja vangla reegleid tuleb kinni istudes tahtmatagi silmas pidada.

Ei tea, kuidas mahendada ajastu kohutavat esikohaiha, mida sai just äsja olümpiat vaadates kaasa elatud. Tore ju, kui keegi oskab ja suudab, määrates tegelikult kogu oma elukäigu üheainsa põgusa julma eesmärgi teenistusse. Igasugused profid ümberringi ihumas ikka seda ühtainumat teravikku, et see tabaks õigel hetkel õige varustusega lendu lastult esimesena sihtmärki.

Istusin minagi innukalt tugitoolis ja elasin armsale neiule ja mehisele mehele ikka väga kaasa. Loomulikult rõõmustasin ma nende edu üle. Olen juba ammustest aegadest peale jälginud suusatamisvõistlusi. Neist ammustest aegadest, kui veel dopingutest ei räägitud. Kui tundus, et käibki osavate inimeste jõukatsumine, mitte inimorganismi menetlusviiside ja mille kõige veel võidujooks. Kui ehk oligi tähtis just osavõtt.

Ometi võiks ju ka elus olla tähtis osavõtt, mitte võit?

Raamatukauplus Apollo Tallinnas Viru tänaval korraldab juba aastaid lastele laupäevahommikusi kirjanduselugemisi, kus näitleja loeb ette uut lasteraamatut ja see lõpeb raamatu teemal joonistamisega. Auhinnaks ikka seesama raamat. Kuid joonistused ei võistle omavahel. Auhinnatöö tõmmatakse joonistustepakist välja täiesti õiglaselt ja erapooletult. Ja pärast tehakse joonistustest näitus, mis nädal aega lasteraamatuosakonnas kõigile vaatamiseks väljas. Minu meelest küll üks lahe lastekultuurialane ettevõtmine, kuigi on natuke silmas peetud ka kaupluse huve. Mõni raamat ikka ostetakse ja lisaks saab kinnitust see, et Apollos on mõnus olla.

Ma ei tea, kas ongi kõigil ühine pilt silma ees, kui mõtleb, et milline üks õnnelik lapsepõlv välja näeb. Ega ikka vist ei ole küll. Edujumal on suur, ta prohvetid on kõikjal, kuld ja glamuur tõmbavad inimest ligi kui tuli ööliblikaid.

Hea lastekultuur võiks eluhoiakuid tasakaalustada ja pingeid maandada, nii et selle kultuuri mõjuväljas valitseks õnnelik olek. Lastekultuur peaks aitama lapsel luua üllameelset sisemist sõltumatust ja vaimset ning hingelist vastupidavust, sisaldades seega mingit sooja vaimsust ja tuge võimalikult pingevabade inimhakatiste kasvamisel. Kes on igal juhul oma lähedastele armsad, nõnda et neljas päralejõudja võiks ehk olla rõõmsamgi kui näiteks teine, kellel jäi esikoht ju ikkagi kätte saamata. Rääkimata nendest, kes kvalifikatsioonivõistlusest läbi ei tulegi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht