Nendest mustadest munkadest

Juhan Kreem

Ajaloolise lähenemise poolest jääb Tiina Kala raamat pikaks ajaks ületamatuks. Tiina Kala, Jutlustajad ja hingede päästjad. Dominiiklaste ordu ja Tallinna püha Katariina konvent. Kujundanud Sirje Ratso. TLÜ kirjastus, 2013. 476 lk.

Mitme teise Eesti vanema kirikuloo teemaga võrreldes, on Tallinna dominiiklaste kohta käiv historiograafia päris ulatuslik ja pika traditsiooniga. Juba 1873. aastal avaldas Gotthard von Hansen oma Tallinna kirikute ja endiste kloostrite ajaloos ülevaate ka dominiiklastest. Tallinna konvendi saatust on kajastatud ka Läänemere piirkonna dominiiklastest kirjutatud Gertrud von Walther-Wittenheimi (1938) ja Jarl Galléni (1946) ülevaateteostes. Eesti autorid Elfriede Tool-Marran (1971), Anneli Randla (1995) ja Anu Mänd (2000) on tundnud huvi peamiselt kloostri arhitektuurilise külje ja/või sisustuse vastu. Seni on aga puudunud Tallinna konvendi ajaloo terviklik käsitlus. Seda lünka ongi asunud täitma Tiina Kala oma raamatuga.
Et just Tiina Kala ja just dominiiklastest raamatu on kirjutanud, ei ole üllatav. Autori huvi jutlustajate vendade vastu reedavad juba esimesed publikatsioonid enam kui 20 aasta tagant, näitus Tallinna linnaarhiivis 1993. aastal ning sellega kaasnenud kataloog. Ka Tiina Kala 2001. aastal kaitstud doktoritöö teema oli seotud dominiiklasega: Tallinna konvendi viimase prokuraatori David Sliperi märkmete raamat kui jutlustajavenna hariduse kajastus. Kas otse või äärtpidi esinevad dominiiklased mitmes teiseski Tiina Kala publikatsioonis. Tagantjärele targana võib öelda, et tee pidi uurija varem või hiljem viima suurema kokkuvõtteni, mis nüüd ongi meie ees.
Raamatus on neli eri pikkusega osa: esimene räägib dominiiklaste ordu asutamisest ja Tallinna jõudmisest, teine Tallinna konvendi siseelust, kolmas dominiiklaste suhetest ümbritseva maailmaga ning neljas Tallinna konvendi ja kloostri langusest. Autori eesmärgiks on paigutada Tallinna konvendi paratamatult vaid fragmentidena rekonstrueeritav ajalugu dominiiklaste ordu üldajaloo konteksti, et meieni jõudnud üksikud faktid omandaksid oma tegelikud mõõtmed. Konteksti loob Tiina Kala ulatuslik lugemus dominiiklaste kohta kirjutatust, töö sisu kannab autori pretsedenditu pädevus säilinud arhiivimaterjali tundmisel.
Peatükkide fookusele vastavalt erineb ka nende perspektiiv. Esimeses osas tutvustatakse meile dominiiklaste ordu varast ajalugu ordu kui terviku vaatevinklist. Ka ordu tegevuse algus Läänemere maadel, ristisõjatandril ja misjonipõllul, samuti Tallinna konvendi lõplik loomine 1246. aastal kuuluvad sellesse varajasse orduajalukku. Teise osa keskmes on juba selgemalt Tallinna klooster, selle ehitised, kloostrielanikud, nende argipäev, liturgia ja vaimuelu. Tihti on siin peamine võrdlusalus dominiiklaste ordu normatiivsetes allikates, mille abil saab teada, kuidas oleks asjad pidanud olema. Niipalju kui on võimalik, näitab Tiina Kala seda, kuidas Tallinna puhul ka tegelikult oli. Kolmas osa, Tallinna konvendi suhted teiste tallinlas­tega, nii ilmalike kui vaimulikega, on vahest kõige lokaalajaloolisem, konkreetsest kohalikust suhtevõrgustikust ära määratud. Põhimaht selles peatükis kuulub dominiiklaste ja teiste vaimulike omavaheliste konfliktide käsitlemisele, omajagu materjali on ka linna gildide ja vennaskondade suhetest kloostriga. Lühemalt on olnud võimalik käsitleda dominiiklaste suhteid maa­inimestega, aadelkonna ja talupoegadega. Neljandas, kõige lühemas osas on käsitletud detailselt reformatsioonisündmusi, ruumi on eraldatud aga ka uute kloostrite ebaõnnestunud asutamiskatsetele otse reformatsiooni eel ja kloostrikompleksi saatusele pärast vendade lahkumist.
Autorile on olnud ülioluline Tallinna konvendist säilinud kirjaliku pärandi detailne läbitöötamine. Tähtsaima kollektsiooni sellest moodustab tänapäeval Tallinna linnaarhiivis signatuuri B.k. 3 alla koondatud vaevalt poole vaksa paksune säilik, lisaks mõned dominiiklastele kuulunud käsikirjad ja inkunaablid. Ülejäänud informatsioon on juba üksikult laiali mujal rae, gildide või vennaskondade paberites. Kirjalikud tõendid millegi olemasolust, heas mõttes positivistlik paatos on Tiina Kala tagant kihutanud loetlema hoolega vendadele kuulunud hõbelusikaid (lk 104) ja kloostri abipersonali palkasid (lk 144-145). Vaid harva lubab autor endale mõne spekulatsioonihõngulise mõttearenduse
(lk 53 ja 79). Väga juhuslikult säilinud materjali surve käsitluse proportsioonidele on tuntav. Sinna on ka raske midagi parata, sest kahjuks saame me dokumentidest rohkem teada tülide klaarimisest kui argipäevast, hoolikamalt on arvet peetud kloostrile tehtud annetuste kui vendade hingehoiutöö üle.
Tiina Kala ei ole siiski leppinud allikate ühekülgsusega, vaid püüdnud katta kõiki kloostri tegevuse aspekte. Peamiselt on see olnud võimalik dominiiklaste ordu üldajaloo kohta kirjutatu abil, kuid uusi vaateid pakuvad ka Tallinna konvendile kuulunud käsikirjad. Kui üldajaloolised  osad raamatus on ladusamad ja küllap nauditavad ka eelteadmisteta, siis leiab teosest ka kohti, näiteks kalendri ja liturgia käsitlus, mida tuleb nimetada nõudlikuks lektüüriks, mille puhul eeldatakse ka erialainimeselt kannatlikkust ja keskendumist.
Kuigi autori jutustamislaadi iseloomustab tugev empaatia kunagi Tallinnas tegutsenud vendade vastu, ei lange ta siiski dominiiklaste apoloogiasse. Pigem armastab ta rõhutada Tallinna konvendi perifeersust nii dominiiklaste ordus kui ka üldse katoliku kiriku maailmas. Muidugi ei mänginud Tallinna dominiiklased õhtumaises intellektuaalses kultuuris esimest viiulit ja paavst ei mõelnud kogu aeg Liivimaa peale. Kaugel põhjas võrdlemisi ebasoodsates tingimustes tegutsevad vennad kandsid aga edasi õhtumaise katoliku maailma vaimsust, olid ise ja tegid ka oma ümbruse selle osaks. Tallinna konvent oli katoliku maailma eelpost ja just selles peitubki tema sisemine suurus.
Tiina Kalal on oma loo peategelastega eriline side, mis kajab vastu ka raamatu pealkirjast „Jutlustajad ja hingede päästjad”. Vendadele oleks see pealkiri meeldinud. Raamatu sisus jäävad nii jutlustamine kui hingede päästmine tagasihoidlikule kohale, autori pilk on pigem sekulaarse ajaloolase oma. Tiina Kala on ilmselgelt teadlik sakraalse sfääri olemasolust, kuid annab endale ka aru, et konkreetselt Tallinna puhul jäävad väga mitmed selle sfääri aspektid ajaloolase töövahenditega lähenedes kättesaamatuks. Võimalik, et Tallinna dominiiklastest annaks kirjutada veel mõne teise distsipliini raames, kuid ajaloolise lähenemise poolest jääb Tiina Kala raamat pikaks ajaks ületamatuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming