Neoliberaalne vampiirülikool

Ülikoole kui organisatsioone toidab ja hoiab elus akadeemiliste töötajate tasustamata ja vabal ajal tehtud töö.

KADRI AAVIK

14. märtsil toimus Tallinnas Teadusmarss 2018, osana eelmisel aastal USAst alguse saanud, kuid tänaseks üleilmsest kodanikualgatuslikust üritusest March for Science, mille eesmärgiks oli tõsta esile teaduse ja teadmistepõhisuse olulisust ühiskonnas ja poliitilises otsustusprotsessis. Tänases Eesti üldiselt streigi- ja protestileiges neoliberalistlikus ühiskonnas on selline teadlaste ja teaduse toetajate kollektiivne aktsioon avalikus ruumis inspireeriv ja lootustandev.

Teaduse alarahastatus ja riigi katteta lubadused

Toompeale kogunenud teadlased tuletasid riigijuhtidele meelde 2014. aastal koostatud Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias antud lubadust tõsta riiklikku rahastust teadus- ja arendustegevusele juba 2015. aastaks 1%-ni SKT-st. Paraku on aga rahastus lubatud suurenemise asemel hoopis kahanenud: 2016. aasta seisuga on riiklik rahastus T&A-le langenud 0,48%-ni SKTst ja on selge, et planeeritud kasvuni 2020. aastaks ei jõuta.

Kuigi teadusel on ühiskonnas ja riigi­juhtide seas küll oluline sümboolne väärtus ning valitseb üldine konsensus, et teadust ja teaduspõhiseid otsuseid on vaja (teadmistepõhise ühiskonna poole liikumise tähtsustamisele vähemalt retoorikas viitab ka nimetatud strateegia pealkiri „Teadmistepõhine Eesti“), on riik taganenud lubadusest teadusrahastust suurendada.

Teaduse ja kõrghariduse ebapiisava rahastuse taga on suuresti Eesti ühiskonnas ja riigivalitsemises prevaleerivad neoliberaalsest paradigmast kantud väärtused ja tegutsemispõhimõtted. Selle mentaliteedi kohaselt peaksid inimesed ja institutsioonid ise hakkama saama ning nende väärtuse määrab turg. Lähtuvalt sellest ideoloogiast on ülikoolid ja teadlased pidanud järjest enam tegelema endale ise rahastuse otsimisega. Neoliberaalne mõtteviis aitab ülikoolide rahanappust legitimeerida: ülikoolid, teadussuunad ja teadlased, kes endale ise raha teenida ei suuda, ei olegi võibolla seda väärt.

Rahanappuses ülikoolid on hakanud järjest enam tegutsema turuloogika järgi ning neis institutsioonides kultiveeritakse aktiivselt ettevõtlusmentaliteeti. Ülikoolid ja teadlased ei ole teaduse ja kõrghariduse neoliberaliseerumise2 passiivsed ohvrid, vaid osalevad rohkemal või vähemal määral, enam või vähem teadlikult või olude sunnil neoliberaalse ülikooli ja selle argireaalsuse (taas)tootmises.

Riik ei ole kinni pidanud oma lubadusest tõsta teadusrahastuse hulk 1%-ni SKTst. Teadusmarss 14. märtsil Tallinnas.

Janek Jõgisaar / Bioneer.ee

Vampiirülikooli toit: tasustamata vabaajatöö

See, mis võimaldab Eesti ülikoolidel rahanappuses ellu jääda, on kõigile asjaosalistele teada, kuid vajab enam selget väljaütlemist: ülikoole kui organisatsioone toidab ja hoiab elus akadeemiliste töötajate tasustamata ja vabal ajal tehtud töö. Selline asjade korraldus on Eesti ülikoolides paljude akadeemiliste töötajate – eriti õppetöö läbiviijate – jaoks saanud pea iseenesestmõistetavaks. Loengute ettevalmistamine ja läbiviimine, uute ainekursuste väljatöötamine, juhendamine, üliõpilastega suhtlemine, õppekava arendus ja õppetööga seotud koosolekud, pidev teadusrahastuste taotlemine, teadusprojektide läbiviimisega seonduv administratiivtöö, projektikoosolekud, erinevates komisjonides osalemine ning lisaks muud kümned väiksed ootamatud igapäevased kohustused ülikoolis söövad suure osa akadeemiliste töötajate igapäevasest tööajast.

Ülalmainitud tööülesanded, mis on vajalikud ülikooli eluspüsimiseks, on aga akadeemilise töötaja töösaavutuste hindamisel sisuliselt väärtusetud. Selleks, et oleks võimalus teadlaskarjääris edasi liikuda, loeb vaid „kõrgetasemeline“ teadustöö, mis väljendub „õiges kohas“ avaldatud teaduspublikatsioonides. Just seda „päris“ tööd teebki teadlane ajal, mis jääb üle muude töökohustuste täitmisest. Seega, praegusesse akadeemilisse töökorraldusse on ülekoormus ja vabaajatöö juba implitsiitselt sisse kirjutatud. Tegemist on ülikoolides vaikimisi kehtiva teadmise ja kokkuleppega, mida jagavad akadeemilised töötajad ja ülikoolide ning üksuste juhtkonnad: kõik teavad, et lepingus ettenähtud koormus ei vasta tegelikule tööhulgale. Ülikoolile on kõige kasulikum värvata töötajaid osaajaga: see võimaldab akadeemilistest töötajatest kõige rohkem „lisaväärtust“ välja pigistada, sest kõigile on teada, et poole koha eest palka saav töötaja teeb tegelikult tööd täiskoormusel ja vahel rohkemgi veel. Lisaks aitab ülikoolil elus püsida veelgi prekaarsem tööjõud – töövõtulepingutega värvatud inimesed.

Selline olukord on tuttav paljudele, eriti noorteadlastele: perekonna toetus, säästud, mujalt teenitud raha ja/või pereplaneerimise edasi lükkamine võimaldavad paljudel tegeleda teaduse kui hobiga ning panustada ka ülikooli õppejõuna.3 Ülikool aga lõikab paljude teadlaste tasustamata teadustöö eest nii rahalist kasu kui sümboolset tunnustust, kuna üheks kõrgkoolide teaduse baasrahastuse põhikriteeriumiks on teadlaste „kõrgetasemeliste publikatsioonide arv“.

Lisaks sõltub ülikool – nagu kõik kapitalistliku ühiskonna institutsioonid – osa töötajate poolt tehtavast hoole- ja reproduktiivtööst. See on tegevus, mida palgatööle orienteeritud organisatsioonid ei tunnusta ning mis jääb märkamatuks, kuid ilma milleta ei saaks toimida ükski organisatsioon. Akadeemiline reproduktiivtöö4 tähendab tegevusi, mis on vajalikud ülikoolide jätkumiseks. See on erinevat sorti hoole- ja afektiivtöö organisatsioonides5: raskesti kirjeldatavad ja mõõdetavad tegevused, mis seostuvad töösuhete, töökeskkonna ja akadeemilise kogukonna kooshoidmise, solidaarsuse ja heaolu parandamisega organisatsioonis, näiteks nagu konfliktide lahendamine, kolleegidele emotsionaalse toe pakkumine, üliõpilaste murede adresseerimine jne. Sellist tööd on hoolekriisis6 vaevlevale maksimaalsele efektiivsusele orienteeritud neoliberaalses ülikoolis üha enam. See töö on soopõhine, olles suuresti naiste kanda. Ülikoolist on saanud vampiir, mis imeb (eelkõige osadelt) teadlaselt energia ja paljudel juhtudel ka vaimse ning füüsilise tervise. Ülikoolides töötajatel tuleb aktiivselt ja kollektiivselt vaidlustada akadeemilisse töökorraldusse sisse kirjutatud ületöötamise nõuet.

Miks ei ole teadlased akadeemiast lahkunud?

Põhjuseid, miks Eesti ülikoolid pole veel teadlastest ja õppejõududest tühjenenud, on mitmeid. Ettevalmistus teadlasetööks on võrreldes enamiku ametitega ilmselt üks kõige aeganõudvamaid. Teadlane ei ole tegelikult kunagi päris valmis, teadustöö on protsess, mis hõlmab pidevat enesetäiendamist. Selle protsessi käigus tekib tugev professionaalne identiteet, mille hülgamine võib olla keeruline ja traumeeriv. Teadusest lahkumine tundub aastatepikkuse keeruka ettevalmistuse raiskamisena.

Teadlastelt vabal ajal tehtud töö viljade omandamine on ülikoolide jaoks hõlbus, kuna hägusus teadlastöö ja muu elu vahel ongi paljude teadlaste jaoks osa identiteedist: teadlaseks olemine on maailma nägemise viis, mida teadlane ei saa töötundide lõppedes tingimata kõrvale heita.

Veel üks oluline põhjus, miks ülikoolidest ei lahkuta, on akadeemilise töö näiline paindlikkus, mis rõhutab teadlaste agentsust ja võimalusi ise oma tööd ja karjääri juhtida. Paindlikkuse kõrge väärtustamine teadlastel leppida tööd piiravate ning seda negatiivselt mõjutavate asjaoludega, näiteks madalate palkadega.7 Vastutasuks aja- ja kohapaindlikkuse eest ootab aga ülikool teadlastelt ebainimlikult suure tööhulga täitmist.

Teadlasi, kes seni on ülikoolis virelenud, hoiab seal ka teatud lootus, mida paljud neoliberaalses institutsioonis tegutsejad hellitavad: pingutan veel veidi edasi, sest ehk saabub aeg, mil minu tehtut märgatakse ja vääriliselt hinnatakse. Järjekordset granditaotlust kirjutades püsib lootus saada rahastus ja seeläbi ülikooli tunnustus, näiteks ametikõrgenduse näol.

Projektipõhise töö ebaefektiivsus ja jätkusuutmatus

Eestis moodustab projektipõhine rahastus 73% teadusrahastusest, mis on üks kõrgemaid OECD riikide võrdluses.8 Oluline on nähtavaks teha projektipõhise rahastusmudeli toimimine ja selle taga peituvad vaikimisi eeldused.

Teadusgrantide jagamine toimib suuresti loterii põhimõttel, kuid mängus osalemisest on raske loobuda, sest see tähendaks sisuliselt teaduskarjääri pooleli jätmist. Projektide taotlemise tegevusse on vaikimisi sisse kirjutatud paljude teadlaste tulemusteta töö.9 Austraalia teadlaste uurimusest teadusgrantidele kulutatud aja kohta Austraalia riikliku meditsiini- ja tervisevaldkonna rahastuskeemi ühe taotlusvooru näitel selgus 2012. aastal, et iga granditaotluse koostamine võttis keskmiselt aega 34 täistööpäeva. Taotlusvooru laekunud üle 3700 taotluste koostamine võttis kokku aega 550 aastat ning nende töötundide koondmaksumuseks hinnati 66 miljonit Austraalia dollarit. Kuna rahastuse sai 21% laekunud taotlustest, läksid ülejäänud töötunnid – üle 400 aasta – raisku: neist ei olnud otsest kasu teadlastele endile, teaduskogukonnale ning veelgi vähem ühiskonnale.10 Enamiku suurte rahastusskeemide, näiteks Euroopa Komisjoni teadusrahastusprogrammide puhul on õnnestumise protsent veelgi väiksem – nt Euroopa Teadusnõukogu (ERC) stardigrandi puhul oli see 2017. aastal 13,3%11 – ning seega raisatud töötundide arv ning kogumaksumus veelgi suurem.

Selline ebaefektiivne süsteem saab toimida vaid seetõttu, et toetub muule (sisulisele) tööle ette nähtud tööaja kasutamisele teadusprojektide taotlemiseks, kuid peamiselt teadlaste tasustamata tööle. Selline süsteem ei ole jätkusuutlik ega võimalda ülikoolidel ja teadlastel tööd planeerida. Lisaks teadlaste heaolule ja tervisele kannatab siin ka teaduse kvaliteet: kui lõviosa teadlase tööajast läheb projektitaotluste kirjutamisele ning olemasolevate projektide haldamisele, siis sisuliseks teadustööks jääb aega vähe. Lisaks takistab ühte uurimisteemasse süvenemist vajadus pidevalt oma uurimishuvisid kohandada vastavalt olemasolevate rahastusskeemide teemadele. Selle tulemusena teadustöö fragmenteerub ja muutub pinnapealseks.

Lisaks sellele tekitab ja süvendab projektipõhine teadusrahastuse süsteem individualistlikku mentaliteeti, akadeemilist konkurentsi ja hierarhiaid teaduses, püüdes eristada „väärtuslikke“ teadlasi ja teadustööd.

Mõõdikute fetišeerimine

Lisaks teaduse projektipõhisusele ähvardab teaduse sisulist kvaliteeti viis, kuidas praeguses süsteemis loodavaid teadmisi ja nende väärtuslikkust hinnatakse või õigemini – mõõdetakse. Teadlaste publitseerimispraktikaid (ehk ühte keskset akadeemilist tegevust) juhib haridus- ja teadusministeeriumi poolt 2006. aastal välja antud dokument „Publi­katsiooni klassifikatsioon“, mis sätestab, milline on väärtuslik teadmine. Ka paljude teadlaste endi arusaamas oma tööst on toimunud nihe – enda ja kolleegide väärtust teadlasena hinnatakse suuresti kvantitatiivsete mõõdikute järgi.

Juba doktorantuuri ajal toimub noorteadlaste aktiivne sotsialiseerimine mõõdikutekesksesse akadeemilisse kultuuri: mäletan oma õpingute ajast doktorantide seminari, kus tuli anda ülevaade oma teadustööst ja doktori­õpingute seisust. Ilma selleks juhiseid saamata loetles iga doktorant justkui iseenesestmõistetavalt enesetutvustuses ette oma seni avaldatud teadusartiklite arvu ning klassifikaatori, selle asemel, et tutvustada kolleegidele, milline on tema teadustöö sisuline panus ning kuidas see meie senist teadmist ja maailma mõtestamist rikastab. See on ilmekas näide sellest, kuidas reeglid ja dokumendid ei ole vaid bürokraatlike organisatsioonide töövahendid, vaid kujundavad aktiivselt süsteemis tegutsejate sotsiaalset reaalsust.12

Kui sisulist väärtust omab vaid teatud formaadis ja valitud väljaannetes avaldatu, siis juhtub see, et tegevuse esmaseks eesmärgiks saab mõõtmissüsteemi indikaatorite täitmine. Muidugi on mõõdiku ja mõõdetava vahel teatud seos, kuid süsteem annab 1.1. artikleid jahtivatele teadlastele ka piisavalt mänguruumi. Enamik teab mõnda „tippajakirja“, milles teadusartikli hõlpsasti avaldatud saab, ilma sisulise retsensioonita või halvemal juhul isegi avaldamise eest makstes. „Õigetes“ väljaannetes tsiteeringute loendamine ei pruugi alati universaalselt näidata seda, mida mõõta sooviti, näiteks kasvõi teadusvaldkondade eripärade tõttu.

Ma ei taha siinkohal väita, et teadlased pahatahtlikult süsteemi üle kavaldamisega tegeleksid või et teaduspublikatsioonide klassifitseerimine ning tsiteeritavuse mõõtmine oleks täiesti arbitraarne, vaid juhtida tähelepanu teadmiste loomise protsessis toimunud ulatuslikule nihkele sisult vormile. Kuid nendesse süsteemidesse tuleks suhtuda kriitilisemalt ning mõelda ka muudele viisidele teadustöö kvaliteedi hindamiseks.

Akadeemiline individualistlik olelusvõitlus

Sotsiaaldarvinistlikus teadussüsteemis suurenevad hierarhiad ja ebavõrdsus. Paremad võimalused ellu jääda ja edeneda on neil, kellel on võimalus hägustada töö, eraelu ja vaba aja piire ja/või kes suudavad ja tahavad end süsteemi reeglitega paremini kohandada: nendeks kipuvad olema eelkõige meessoost, vallalised ja lastetud teadlased, kel on kergem täita ka akadeemilisi mobiilsusnõudeid.

Lõhedest ja hierarhiatest Eesti kõrgharidus- ja teadusasutustes on keeruline ülevaadet anda, kuna andmeid ei koguta piisavalt ning need on suuresti avalikkuse ja ka ülikoolide töötajate eest varjatud. Teada on, et sooline palgalõhe Eesti ülikoolides on 20%.13 Palgastatistika avalikustamine on (nt instituutide, ametikohtade ja soolises lõikes) ülikoolide juhtkondade aga ka paljude teadlaste hulgas ebapopulaarne, peegeldades laiemat vastuseisu palkade avalikustamisele Eesti ühiskonnas. Selleks, et ülikoolid hakkaksid tagama ja edendama teadlaste ja õppejõudude võrdset kohtlemist, on vaja sellekohast tugevat signaali riigilt ja hariduspoliitika kujundajatelt.

Ülikoolides tegutsevatel erinevatel osapooltel on järjest enam lahknevad huvid ja väärtused. Eriti teravalt on vastandunud juhtkonna ja akadeemiliste töötajate perspektiivid asjade seisule ning ka administratiivse ja akadeemilise personali vaatepunktid. Teadlaste vaatenurgast on ülikoolide ja üksuste juhtkonnad teadlaste igapäevamuredest distantseerunud, vähese empaatiavõimega ning orienteeritud töötajate „tootlikkuse“ suurendamisele. Selline olukord halvendab ülikoolide sisekliimat.

On tõenäoline, et ebavõrdsuse ja hierarhiate süvenemisele ülikoolides aitavad kaasa hetkel juurutatavad teadlaskarjääri mudelid, sh tenuurisüsteem, mida iseloomustab elitaarsus: tenuurikohad avatakse vaid vähestele ning pole selge, kes sinna pääsevad ja kuidas otsustatakse, kes on tenuurikoha vääriline. Selline olukord süvendab teadlaste hulgas konkurentsi ning tekitab paljudes akadeemilistes töötajates tööandja vastu ebakindlust ja usaldamatust. Tenuurisüsteemist välja jäävad teadlased ei saa oma potentsiaali realiseerida ning neil võib kaduda motivatsioon. Nappide ressursside juures tuleks kaaluda nende võrdsemat jaotamist, mitte vaid vähestele avatud elitaarse klubi tekitamist.

Kriitilise mõtte ja baasteaduse hääbumine

Rahanappusel ning projektipõhisusel on olulised tagajärjed ülikoolides loodavate teadmiste sisule. Eelmisel aastal haridus- ja teadusministeeriumi poolt vastu võetud ülikoolide riikliku baasfinantseerimise uue korra järgi hakkab ülikoolide baasrahastamine sõltuma tulust, mille ülikoolid saavad koostööst eraettevõtetega. See otsus taandab ülikoolid ja teadlased teenusepakkujateks eraettevõtetele, kelle tellimused lähtuvad kitsastest ärihuvidest. Enamikel ettevõtetel ei ole huvi laiema baasteaduse ega näiteks nende endi tegevust kriitiliselt mõtestavate teadustulemuste vastu. Koostööst ettevõtetega sünnib vaid kitsas rakendusteadus ning kaob teaduse roll avaliku hüve loojana. Teadlaste peamiseks rolliks saab kaubastatava teadmise loomine ning seeläbi Eesti majanduse edendamine.14 See toob kaasa kriitilise mõtlemise ja julge tegutsemise hääbumise ülikoolides.

Teadlastel peab säilima reaalne akadeemiline vabadus uurida süvitsi neile olulisi ja huvipakkuvaid teemasid ilma surveta uurimistulemusi kaubastada ja reaalsed võimalused kehtiva süsteemi ja arengute kriitiliseks mõtestamiseks.

Kuidas edasi?

Enne riikliku teadusrahastuse suurenemist pole ülalpool kirjeldatud probleemide leevendumist näha. Kuid ainuüksi rahastuse suurenemisest ei piisa, sest küsimus pole ainult ressursside suuruses, vaid ka nende jaotamises ning ülikoolide üldisemas tegutsemisloogikas.

Lahendused saavad alguse teaduses osalejate kollektiivsest tegutsemisest. Tuleb vaidlustada individualistlikku konkurentsimentaliteeti teaduses. Teaduses ja kõrghariduses esinevaid institutsionaalseid ja struktuurseid probleeme ei tohi taandada individuaalsele tasandile, kus nende tagajärjed jäävad üksikute teadlaste kanda. Ülikoolides tuleks vaidlustada juhtkondade tendentsi otsida paljudele probleemidele individuaalseid lahendusi, näiteks nagu individuaalsed läbirääkimised palga ja töötingimuste üle. Akadeemilises hierarhias eelkõige kõrgematel ja stabiilsematel positsioonidel olijad peaksid üles näitama solidaarsust nende kolleegidega, kel läheb halvemini.

Äsjasest teadusmarsist inspireerituna loodan, et teaduses ja kõrghariduses osalejad, sh üliõpilased astuvad edaspidi veelgi tugevamalt ja julgemalt teaduse ja kõrghariduse eest välja, saates sõnumi, et teadus ei teki iseenesest, ilma riigipoolse vajaliku rahalise panuseta sellesse.

Kadri Aavik on Tallinna ülikooli sotsioloog ja Tallinna ülikooli ametiühingu juhatuse liige.

1 Valitsusstektori kulutused T&A-le ning selle osakaal SKP-st. Eesti Teadusagentuur.

2 Vt lähemalt Kadri Aavik, Mis on neoliberaalne ülikool? – Sirp, 1.IX 2017.

3 Randel Kreitsberg, Doktorantide lood – kuidas saada „PhD“ oma nimekaardile – novaator.err.ee, 4. IV 2018.

4 Lisakihina toimib selle taustal veel peamiselt naiste poolt erasfääris tehtav reproduktiivtöö.

5 Vt nt Nancy Fraser, Contradictions of capital and care. New Left Review 2016 100 (July-August): 99-117.

6 Hooletöökriisi kohta vt nt Nancy Fraser, Contradictions of capital and care. New Left Review 2016 100 (July-August): 99-117; hooletöökriisist kõrgharidus vt. David Downing, U.S. Higher Education and the Crisis of Care. Humanities 2017 6 (32)

7 Kadri Aavik, The vulnerability of gender equality mechanisms in the post-socialist academia: „doing neoliberalism“ in Estonian universities. Gender a výzkum / Gender and Research, Special Issue: „Gender in/and the neoliberal university“ 2017 18(1), 130−153.

8 Uurimisasutuste baasrahastuse ja projektipõhise teaduse osakaal OECD riikides (2016), OECD ja Eesti Teadusagentuur. Kaur Maran, Suur graafiline ülevaade: miks tulid Eesti teadlased tänavale meelt avaldama? – Postimees, 14.IV 2018

9 Jüri Engelbrecht, Võidujooksu asemel võimalused – Sirp 13. IV 2018.

10 Herbert, Danielle et al, On the time spent preparing grant proposals: an observational study of Australian researchers. BMJ Open 2013 (3).

11 European Research Council (2017). Statistics. https://erc.europa.eu/projects-figures/statistics

12 Vt David Graeber, Utopia of Rules. Brooklyn, London: Melville House, 2015; Matthew Hull, Documents and Bureaucracy. Annual Review of Anthropology 2012 41: 251-267.

13 Kadri Raudvere, Eesti teadustöötajate keskmine brutokuupalk. Tartu: Eesti Teadusagentuur, 2016 lk 3.

14 Kadri Aavik, Martin Aidnik, Eesti teadus ärihuvide teenistusse. Raha hakkavad saama ainult need, kes seda teenida mõistavad – Eesti Päevaleht, 31. X 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht