Nietzsche “Zarathustra” – 75 aastat hiljem

Mart Kivim?

Eestinduse uustrükkide kriitikaks

 

Nietzsche “Zarathustra” (1883 – 1885) on XIX sajandi filosoofilises kirjanduses ainulaadne raamat, ja neile, kes on orienteeritud millelegi ühisele, kollektiivsele vastavusele, toob iga ainulaadsus kaasa raskesti mõistetavuse probleemi. Sotsiaalselt ilmnes see juba sajandi lõpul, kui “üleinimese” kehastusi nähti peale jõupoliitiku ja võimumehe kuju ka sellistes kapitalismiaja “kangelastes” nagu pankur, tööstur, spekulant! Ajalooliselt on Nietzsche siirdekuju või mõttelooline siirdenähtus, üleminek XX sajandisse ja samuti järgmisesse sajandisse. Püsiva vaimse mõjuga teose kohta tarvitab hindaja väljendit “sajanditeos”, Nietzsche raamatut on aga pidanud väljakutseks mõtlevale inimesele koguni meie aja juhtivad mõtlejad. Nietzsche ühes paremas biograafias, nimelt ta autobiograafias “Ecce homo”, on “Zarathustra” motiivilooliselt seostatud “Tragöödia sünniga muusika vaimust” ja teose kohta öeldud: “Võib-olla peaks kogu “Zarathustra” muusika alla paigutama…” See on autori viide, et muusikalis-traagiline poeem “Zarathustra” ei sobi filosoofiakirjanduse tavamõistega, ei sobitu ka sajandite jooksul tavaks saanud õpetusmõistetega – kultuuri religioosse, filosoofilise, teadusliku aparaadiga. Oma retoorilises erisuses, traditsiooni allikates ja intuitsioonides on teos nii mittetraditsiooniline, et on Zarathustra kui “tüübi” lõputu kriitiline, paroodiline, sümboolne (Nietzsche sõnaga: legendiline) maastik.

 

 

Kirjastamine

 

Baltimaade vaimuajaloos on “Zarathustra” retseptsioon, mille kohta on dokumentaalset teavet juba autori eluajast, seni veel ajaloolis-süsteemse uurimisaluseta. Kuid selle teose retseptsiooni hulka kuulub peale mitmesuguste vastukajade ja lugemisviiside ka olude erinevuse pitserit kandev editsiooni- ja tõlkepraktika, viimasega liituvad kommentaarid, järelsõnad, arvamused. Pikema aja jooksul moodustab see teosele kultuuriloolise tausta ning sellest taustast endast saab retseptsioonitegur. Retseptsioon, mis ise küll ei toimi päris ilma kriitikata, vajab seetõttu ka ajaloolist retseptsioonikriitikat. Ajaloolise kriitika aineks on teosele lähenemise, selle omandamise esmakatsedki. Nagu oli “Zarathustra” ajalehe Olevik 1901. aasta muganduses, siis Noor-Eesti kultuurikriitikute nägemuses ja nende vastasleeri arusaamas, Tammsaare 1909. aasta “Nietzsche” artikli inimautonoomia nõudluses, Metsanurga 1912. aasta “Orjade” romaani eestlusekujutuses või usuajakirja Protestantline Ilm 1926. aasta Nietzsche-märkustes. Hargnemisi ja muutumisi Nietzsche tähenduses saab eesti kultuuris registreerida juba veerand sajandiga. Saksa vaimu silmas pidades kirjutas mineviku juhtiv Nietzsche interpreet Karl Löwith filosoofi 1956. aasta rahvaväljaande eessõnas “Nietzsche, pärast kuutkümmet aastat” järgmist: “Kui kujutada endale ette tähendusmuutust, mis on saanud osaks Nietzsche pildile ja loomingule, siis ilmneb raskuspunkti ümberpaigutumine otsustamises ja hindamises.” Tollestki ajast on palju muutunud, aastaraamatu “Nietzsche-Studien” 2. köites (1973) nenditi isegi “vanade”, “30ndaist aastaist pärit teoste” (s.o Jaspersi, Löwithi ja Heideggeri teoste) liigset mõju Nietzsche uuringuile, sest kardeti paigalseisu teket. Arenenud, poliitiliselt tõkestamata kirjastamiskultuuriga vabas ühiskonnas viiakse suurteose väljaandmine enam-vähem kooskõlla selleks ajaks teose kohta kujunenud teadusliku interpretatsiooniga.

Eesti keeles ilmus “Zarathustra” raamatuna esmakordselt kolmveerand sajandit tagasi, 1932. aastal, selle eestinduse uustrükid 1993. ja 2006. aastal ei ole aga Nietzsche esitlemise maneeri revideerinud. Et raamatu 2. trükk ilmus endisel, muutmata kujul peagi kommunismist vabanemise järel (vaimsete restauratsioonide ajal, mil desovetiseerimise ohvriks langes ka Marx), siis võis see olla õigustatud. Olgugi et just pöördeajal olnuks ajakohane näidata saatesõnas, kui läbinägelik oli Nietzsche sotsialismi ja kommunismi ideoloogia suhtes. Äsjane 3. trükk on vanas kuues ilmunud juba uude aega, kus enam ei peakski nii väga keskenduma ainult mineviku Nietzsche-pildi õgvendamise teemale, vaid astuma Nietzsche omandamise kodumaisel teel paar sammukest edasi. Esiteks on meil vaja uurida Nietzschet paljusid distsipliine hõlmava üldise kultuuriteaduse vaimus, aga teiseks vajab “Zarathustra” pärast Nietzsche-vaenuliku marksismi loojangut nüüd ka eesti keeles revisjoni, teaduslikult usaldusväärset väljaannet. Isegi “Stalini päikese” all, 1948. aastal, jõudis Gorki artiklite ja kõnede tõlgetes eesti lugejani Zarathustra kuju. Tõsi küll, sotsioloogilise mallina “tugevate moraali” jutlustaja rüüs, aga ka varjamatu panegüürilise noodiga kirjanduslikus hinnangus – Nietzsche “parima raamatu” esindajana.

Lühidalt puudutan siinkohal kahte aspekti: eestinduse praegust järelsõna ja selle tõlkelisi alternatiive; edaspidi ka kolmandat aspekti, retseptsiooni ülesandeid humanismi ja “üleinimese”-probleemi väljal, mis jääb ajaloolise dialoogi teemaks.

 

 

Järelkirjutis

 

“Zarathustra” omaaegse eestinduse on teatavasti “järelkirjutisega varustanud” Johannes Semper (1892 − 1970), kes tutvus Nietzsche nimega juba teismelise koolipoisi eas, Pärnu gümnaasiumis. Semperi 1969. aasta mälestuste järgi mängis selles tutvumises olulist rolli õpingukaaslane Vares-Barbarus, kes oli vaid paar aastat vanem: “Nietzsche meeldis talle sellepärast, et see filosoof vihkas ristiusku, jumaldas tugevat isiksust ja ülistas instinkte.” Aeg oli siis XX sajandi esimese kümnendi teine pool, ja 1910. aastal, kui sõbrad kooli lõpetasid, ilmus eesti keeles ka nähtavasti üks esimesi Nietzsche kriitikaid sotsialismi propageerivalt Otto Müntherilt (“Ääsi tules” II), kes pidas sulesõda nooreestlusega. Oma Nietzsche essee ilmumise aegu oli Semper keskikka jõudnud mainekas literaat, ja ehkki ta vahepealse aja Nietzsche-harrastuste kohta pole detailset teavet, on Nietzsche aastail 1919 − 1940 tema kirjutistes sageli esinev kuju (enamasti võrdlusobjekt ja mõjutegur teiste kirjanike käsitlemisel). Üldteada on, et tegevus esseistina oli tal haruldaselt laia profiiliga, nii tuli aga ette lõivumaksmist pealiskaudsusele – Semperi rollimudel oli “tutvustaja”.

Sellisest rollimudelist tõstis teda palju kõrgemale, liigagi kõrgele Nigol Andresen, kui ta artiklis “Johannes Semper väliskirjanduse vahendajana” (1962/67) seadis Semperi Nietzsche-retseptsiooni kõrvuti Thomas Manni omaga (!). Hüüumärk on omal kohal selle tõttu, et Th. Mann oli kahtlemata üks kõige tähelepanelikumaid Nietzsche lugejaid üldse, Semperile ei saa omistada Manniga võrdset süvenemist. Andreseni hinnangu põhjustest annab aimu väike tsitaat tema artiklist: “Kolmekümnendate aastate algusesse kuulub J. Semperi töö Fr. Nietzschega. Järelsõnana raamatusse liidetud 21 lehekülje suurune essee avab Nietzsche uues laadis, selletaoliselt kui Thomas Mann teda hiljem on käsitlenud. Ta rõhutab Nietzsche kui mõtleja vastuokslikkust ja valmimatust.” Paraku on see pooltõde, ehkki võib täiesti mõista Th. Manni kasutamist Andreseni privaatse Nietzsche-poliitika mõõdupuuna. Kirjaniku Zürichis peetud kuulus PENi kõne “Nietzsche filosoofia meie kogemuse valguses” (1947) oli Eesti NSV aegadel kogu Nõukogude Liidu territooriumil ainuke asjalik Nietzsche käsitlus, mida parteivõimud sallisid. Pealegi oli mõni aasta enne seda, kui Andresen tsiteeritud read Semperi 70. sünnipäeva puhul avaldas, Saksa DVs ilmunud ideoloogiavõitluse kogumik “Friedrich Nietzsche” (1957) Mehringi ja Lukácsi tekstidega. Viimased kujutasid endast marksistliku Nietzsche-pildi kaanonit ja toimisid sotsialismileeris Nietzschet moonutava filtrina (Nietzsche kui “kapitalismi filosoof” ja “fašismi ideoloog”). Nietzsche ja XIX sajandi sotsialismi mitmekülgsete suhete kohta, milles mängisid rolli veel Kurt Eisneri, Gustav Landaueri jpt Nietzsche-tõlgendused, esitati läänes korrektiive hiljem. Alles aastaraamatu “Nietzsche-Studien” 13. köite (1984) materjali alusel on tuvastatav, et saksa tööliseliit luges 1890ndail suurema huviga Nietzschet kui Marxi ja Bebelit. Saksamaa sotsialistlikus ajakirjanduses ilmus aastail 1889 − 1900 Nietzsche asjus hulk artikleid, arvustusi, repliike (kokku 81 nimetust), aga “Zarathustra” teemadel kirjutatu kõikus sageli eelarvamuste ja pseudoteaduse vahel.

Küllalt paljud neist, kes XIX sajandi lõpul ja ka XX sajandi algul kujutlesid end marksistlike sotsialistidena, olid algelised nietzscheaanid. Juba Max Falckenfeldi raamatu “Marx ja Nietzsche” (1899) näitel, kus “vana Marx” kuulutati surnuks ja elavalt tervitati “uut Marxi”, võib nietzscheismi pidada revisionismi avalduseks ja marksismi allikaks. Noore Semperi lektüüris olid ta päevikule tuginevate kirjandusloolaste andmeil Marxi ja Bebeliga kõrvuti Nietzsche ja Stirner. Arvestades ta poliitilist biograafiat, on kummastav, et tema Nietzsche essees ei kajastu vasakketserluse pilt Karl Marxiga võistlevast “üleinimese filosoofist”. Omaks võetud Nietzschest, kellest Franz Mehringi kriitikat tagasi lükates Sotsialistlik Kuukiri 1900. aasta järelehüüdes kirjutas kui “meie prohvetist”. Eesti lugeja ei saanud Semperilt midagi teada Nietzsche politiseerimise eri suundadest ja viisidest, mis tema kaasajal olid Nietzsche-kirjanduse lahutamatu osa.

Semperi “Järelsõna” head ja vead ei saa siin ruumipuudusel olla analüüsi objekt, ent kõnekas on seegi, et ta tekst algab (juba 1930ndail) absurdsest väitest, mis omistab Nietzsche kurikuulsale võltsijale, tema õele, “suured teened” Nietzsche-uurijana. Et tegu pole tühiasjaga, seda illustreerib ka fakt, et György Lukácsi äärmiselt raevukas Nietzsche kriitika tugines osalt Elisabeth Förster-Nietzsche võltsingutele ja autoriteetse marksisti “õnnetut kriitikat” usuti 1970ndate lõpuni. Lühidalt, ebaküpseks osutub pigem Semperi sõnaseade kui Nietzsche mõtlemine. Alates Nietzsche antropoloogia väärkäsitusest stereotüüpide vaimus ja lõpetades eksimustega Nietzsche retseptsiooni vallas, umbub Semperi essee arvamustest, mida haridus- ja kirjastusasutused ei tohiks kriitikata levitada. See ei puuduta ainult “Zarathustrat”, vaid ka muid järelsõnas mainitud tähtteoseid.

“Tragöödia sündi”, mille dionysoslik ja apollonlik kui “vastasprintsiibid” pole – vastupidiselt Semperile – üldsegi “Nietzsche leiutatud”, ei saa mõista üksnes kunstikontekstis, väljaspool noore Nietzsche samaaegset poliitika- ja riigiteooriat. Ühtlasi pole see teos “sündinud” üksnes Schopenhaueri ja Wagneri “tähe all”, nagu väidab Semper, vaid samuti Jacob Burckhardti vaimsel osalusel (ning viimasele suunatud Nietzsche “Baseli paatose” mõjul). Nietzsche autorikujundi ja vaimse arengutee kirjelduses “hüplikkust” rõhutav Semper kaldub eitama Nietzsche loomingu sisemist ühtsust, see on allikate (ka Nietzsche teise autobiograafia ehk kirjavahetuse) eiramise märk – Semperi tekstiliik on “Nietzsche-publitsistika”.

 

Alternatiivid

 

Semperi järelsõnale alternatiivide leidmine on tänapäeval ühelt poolt väga kerge, teiselt poolt valiku mõttes üsna raske, sest Nietzsche teose uurimise ja tõlkimise traditsioonist lähtuvaid häid võimalusi on mitu. Kirjastaja peab aga otsustama Nietzsche serveerimise küsimuse, kas pakkuda järelsõnaks mõni kanooniline lahend või seda revideeriv variant, vältides nietzscheaanliku mentaliteedi ohte, “Zarathustra”-entusiasmi.

Esimese valikuna tuleks siiski kohe kõne alla Nietzsche teoste uue tekstikriitilise väljaande peamise inspireerija Giorgio Colli (1917 − 1979) hiilgav “Järelsõna”, mis esmailmus itaalia originaalis 1968. aastal ja on 1980. aastast olnud saksandatuna “Zarathustra” Studienausgabe saatja (KSA 4. köide; 1993. aastal, kui meil korrati Semperit, ilmus just selle 3. trükk). Ainus, mida Colli puhul “arvustada”, oleks moodsa historismiajastu Nietzschest liiga arhailiselt kreekapärase filosoofi tegemine; see on küll ta essee üks “tuumasid”, aga mitte ainukene. Ealt vanem, õpetas Colli varakult Nietzschet armastama ka oma hilisema sõbra ja partneri Nietzsche korrektsel väljaandmisel, Mazzino Montinari (1928 − 1986). Teise valikuna tulekski kõne alla Montinari algselt 1981. aastal “pühapaigas” Sils-Marias ette kantud “Zarathustra enne “Nõnda kõneles Zarathustrat””, mis käsitleb legendivabalt teose sünnilugu (sh küsimust, kas kavandite ja raamatu Zarathustra on samased) ning on 1982. aastast üldkättesaadav tema kogumikus “Nietzschet lugeda”. Nietzsche käsikirjade dešifreerijana vahepeal – territoriaalse “esinemiskeeluga” – Ida-Saksamaal arhiivitööl olnud Montinari “saksa tekst” ei näita üksnes ajaloolis-filoloogilise meetodi osatähtsust XX sajandi teise poole Nietzsche renessansis, vaid on baaskirjandus autentse Nietzsche-pildi omandamisel. Valikute tegemisel räägib kummagi kasuks tõsiasi, et nende (Colli filosoofilise, Montinari filoloogilise) lähenemise põhjal saab nüüdislugeja aru, kui suur vahe on Nietzsche uurimisel ja nietzscheanismil.

Raudvara moodi kanoonilised Nietzsche interpreedid Colli ja Montinari olid oma ajas ka poliitilised demokraadid, fašistliku riigi vastased: Colli oli mõnda aega paguluses, Montinari luges põranda all Platonit, Kanti ja Nietzschet. Mitte kollaboratsionist Semper, vaid Nietzsches “vabastajat” kogenud Montinari väärib Th. Manni taolise “euroopaliku” Nietzsche-käsitluse traditsiooni jätkaja mainet. Hitleri ajal Ameerikas saksa pagulastele kõneldes ütles Th. Mann 1941. aastal (s.t ajal, kui Semper oli “Eesti Lunatšarski” rollis), et Nietzsche, “kes ta elas emigrandina, juba keisririigi ajal”, oleks nüüd “meie juures”. Kui aga lähtume eeldusest, et Nietzsches tuleb tunnustada ka “ambivalentsust”, ja nimelt “tema filosoofilise suuruse märgina” (Volker Gerhardt), siis avaneb Nietzsche-uurimise kitsast allikakriitilisest väravast tee “Zarathustra” tõlgenduste laiuvale väljale. Üks neist, Eugen Finki (1905 − 1975) “Nietzsche uus maailmakogemus” (1972-73), mis haarab õieti kogu Nietzschet kui vaimuajaloolist fenomeni ja probleemi, oleks kolmas valik.

Kohtudes veel tõlgendustega, mis Nietzsche-teadusele ei pruugi olla “õiged” ega “valed”, avastame, et need on seevastu “olulised”: ärgitavad vaimu ja panevad mõtlema, kas on tunnetuslikult huvitavad või mõttearenduselt köitvad. Nagu on Heideggeri “Kes on Nietzsche Zarathustra?” (1953/54) ja Gadameri “Zarathustra draama” (1983/86) – neilt on kaasa võtta mõtestamise viiteid. Aga just Gadameri hiljem Nietzschet “antipoodiks” nimetav tekst – ka meenutuslik ettekanne “Nietzsche ja metafüüsika” (1999) – näitab, et peale “üliinimese” ideoloogia mõjude virvarri erinevates kunstiliikides ja vastandlikes poliitilistes kontseptsioonides on Nietzsche teos viimase ajani äratanud peenetundelist kriitikat suures filosoofias. Õpetaja varjust välja tulles on Gadamer siiski öelnud, et ta ise ei olevat Nietzsche-uurija ega nii suur mõtleja nagu Heidegger, et ehitada üles “päris oma Nietzschet”. Tegelikult on oma Nietzsche loonud mitmed, ta tähtsus kultuurile on selline, et igal ajastul peab teadmisega kujundama ja ümber kujundama oma suhtumise temasse. Inimese nivelleerimist vastustava “Zarathustra” ümbruses, “Koidupuna” aforismides, on ka Nietzsche ise võtnud sõna “barbaarsuse” vastu meie “tunnetustungi” nimel, märkides, et tunnetuse “tagasiminekut” ei tahaks me ükskõik mis hinna eest.