Nimed marmortahvlil või tundmatu sõdur

Urmo Raus

Vabadussõja sammas vajab muutusi muuski kui ainult materjalis.

Eesti Vabadussõjas ei olnud tundmatuid sõdureid ja kõigi langenute ning pea kõigi osalenute nimi on teada. Vastupidiselt meie idanaabri tavadele on lääne kultuuriruumis austatud indiviidi ja sõdades ei osalenud nimetu kollektiiv, vaid nimedega sõdurid.

Milleks on vaja lihtsalt sõja daatumit tähistavat monumenti?

Arvestades seda, et üks tundmatu sõduri monument just äsja teisaldati Tallinna kesklinnast kalmistule, siis tundub idee püstitada uus tundmatu sõduri monument ja seda eelmisest mitte just väga kaugele, ühiskondliku provokatsioonina. Seda provokatiivsust suurendab lisaks antud monumendi sümboolika – suur saksa rist. Wikipedia ütleb, et Vabadusristi aumärgi on kujundanud kunstnik Nikolai Triik ja eeskujuks oli Soome Vabadusrist ning Saksa Ordu ordumeistri rist.

See, et Vabadusrist oli just selline, on tollase omariikluse noorust arvestades mõistetav. Oma rahva väärikat märgistikku oli lihtsam määratleda varasema ja teadaoleva kaudu. Kui vaadata Vabadussõja-aegseid teiste riikide sõjalisi autasusid, siis olid need samuti enamasti ristid. Olgu siin näiteks kas või Tsaari-Venemaa Püha Georgi rist, mida oli teenete eest I maailmasõjas tsaariarmee koosseisus antud varem ka mitmele Vabadussõja kangelasele. Kristlikus maailmas välja kujunenud märgikeeles oli lihtsalt sangari võrdkujuks lohega võitlev Püha Jüri.

Samadel põhjustel on ka meie vapp just selline nagu ta on. Kuigi on teada, et pakuti palju kunstiliselt originaalseid ja väga õnnestunuid kavandeid, näiteks Viiralti ussikuningas, valiti ikkagi vapiks kohaliku baltisaksa rüütelkonna kolme lõviga vapp. Oli see siis mingi alateadvuslik kadaklus või lihtsalt kogemuse puudumine olla see, kes ollakse, on tagantjärele raske arvata.

Kuid Vabadussõda kristlusega sidudes tasub meenutada ka Landeswehri sõda, kus anti tuld seitsmesaja aasta pikkuse alanduse tasuks ja kindlasti ei sammunud eesti poisid neisse lahingutesse ristiga esireas. Tuld andsid hoopis soomusautod nimedega Vanapagan ja Toonela.

Kuna kavandatav on Vabadussõja monument, siis saavad seda enda omaks pidada ainult eestlased, aga mitte Eestis elavad muud kogukonnad. Seevastu vabaduse monument oleks olnud demokraatliku Eesti ühisväärtuste sümbol ja kõnelenud kõigi Eesti kodanikega. See oleks olnud sümbol, mille ees oleks võib-olla võtnud mütsi maha ka siin elav valgevenelane või siis Laulvas revolutsioonis osalenud vene kodanik. Vaba ja demokraatliku Euroopa Liidu liikmesriigi pealinnas oleks see monument sümboliseerinud ka meie tegelikku vabadust ja seda ka võrreldes meie idanaabriga. Vabadus ei ole lõpetatud tegevus nagu lahing või sõda. Vabaduse nimel tuleb meil valvas olla nii täna kui homme ja seda meie hetke vabadust peakski monument sümboliseerima. Tehakse see monument ju XXI sajandi hakul ja seda peavad mõistma ka meie lapsed.

Siin tekibki just monumendi filosoofilise tähenduse küsimus, mille välistas kategooriliselt üks monumendi konkursi žürii liikmetest. Eesti Vabariigi üheksakümmend aastat hõlmab endas lisaks Vabadussõjale viitkümmend aastat Nõukogude okupatsiooni, massirepressioone, metsavendlust, dissidentlust ja ka teistkordset vabanemist täiesti rahumeelsel teel, Laulva revolutsiooni läbi. Teistkordne Eesti vabanemine toimus ilma ühegi inimohvrita ja seda kangelastegu võib võrrelda India vabanemisega Mahatma Gandhi juhitud vägivallata vastupanu abil. Meie tegu on ühe rahva vaimne kõrgsaavutus ja täiesti unikaalne Euroopa ajaloos.

Kuna Eesti ajaloos on tehtud mitmeid Vabadussamba konkursse ja paraku kõik need on luhtunud, siis tekib paratamatult küsimus, miks ei analüüsitud eelmiste konkursside ebaõnnestumise põhjusi, ja kui analüüsiti, siis miks ei tehtud sellest järeldusi enne uue konkursi väljakuulutamist, vaid otsustati ühiskonnale lihtsalt peale sõita poliitilise otsusena ja anda konkursi korraldamine kindlatesse kätesse – kaitseministeeriumile.

Palju kiidetud konkursi tingimuste kohta tahaksin teha omalt poolt paar tähelepanekut. Lugesin konkursi tingimusi ja leidsin, et tegemist on ehitusobjektiga sarnase riigihankega ja mitte kunstiteose tellimiseks ette nähtud konkursiga. Konkursi tingimustes polnud isegi professionaalsuse nõuet, mis tavaliselt sellise tasemega konkurssidel on üldse osalemise eelduseks.

Ning kuidas nimetada võidutööks esitatud kavandi muutmise soovi, mille järgi soovivad kavandi autorid dolomiidi asemel teha klaasist monumenti ja kutsuvad lisaks „loovisikuid” endale appi töö teostamiseks erinevaid lahendusi otsima? Kas on tegemist riigihanke reeglistiku rikkumisega?

Vabadussõja võidu samba konkursi punkt 4.8 ütleb, et allkirjastatud pakkumine peab olema lõplik ega tohi sisaldada parandusi ja täiendusi. Ja konkursi punkt 4.9 ütleb, et alternatiivsete pakkumiste või osaliste pakkumiste, samuti pakkumise variantide esitamine pole lubatud.

Kaitseväe kalmistu, kuhu viidi pronkssõdur, purustati Nõukogude okupatsiooni ajal ja seal asunud Vabadussõja mälestusehitis on tänaseni taastamata. Samale kalmistule viidud pronkssõduriga seotud mitmete miljonite kroonised kulud kattis valitsus aga ülipüüdlikult ja tingimusteta. Sama valitsus ja selle suur juht lubasid ka avalikkusele kõik Vabadussõja monumendi ehitamisega seotud kulud katta, ükskõik milliseks need ka ei kujune. Nüüd aga on algatatud hoopis ühiskondlik annetuste korjamise kampaania monumendi heaks. Kas valitsus on taganenud oma lubadusest või siis on jällegi tegemist peaminister Ansipi läbimõeldud populistliku propagandaüritusega?

Üheks Eesti Vabariigi ideaaliks on olnud Noor-Eesti juhtmõte „olgem eestlased, saagem eurooplasteks”. Täna on seegi ideaal täitunud ja Eesti on Euroopa Liidu liige, millest veel paarkümmend aastat tagasi unistada ei võinud. Nüüd tehti aga Eesti Vabariigis vastupidiselt Euroopa Liidu tavadele rahvuse keskne kunstikonkurss ja jäeti see avamata Euroopa Liidu kodanikele. Kõik vähemalt Lääne-Euroopas toimuvad kunstikonkursid on piiranguteta avatud Euroopa Liidu liikmesriikide kunstnikele. Ja see on ka selgelt konkursside tingimustes sõnastatud.

Siit vabaduse dimensioon. Mis oleks veel uhkem olnud, kui Eesti Vabariigi üheksakümnendat sünnipäeva oleks jäänud tähistama hoopis mõne katalaani või prantsuse skulptori teos Eesti vabadusele. Kunstil ja vabadusel ei ole piire ega rahvust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming