Ninanips valule ja vananemisele

Marek Strandberg

Geene „õpetades” on tervena vananemine tagatav, arvab Laura Deming. Novembri keskpaigas külastas Eestit ja pidas Rocca al Mare koolis loengu Uus-Meremaalt pärit Laura Deming. Ta on 18aastane ja kaheksandast eluaastast saati tegelnud vananemise bioloogia uurimisega ning otsinud lahendusi vananemise vastu. Tegemist on omapärase inimesega, sest ta pole päevagi käinud üld­hariduskoolis. Tema loovus on ülisuur ning tema pühendumus uurimistööle märkimisväärne.14aastaselt hakkas ta õppima Massachusettsi tehnoloogiainstituudis ning 2011. aastast tegutseb ta Floreat Capitali nimelises ettevõttes, püüdes muu hulgas leida lahendusi, kuidas biotehnoloogia alal teadus- ja arendustegevust paremini rahastada. Teie uurimisobjekt on üsna omapärane – rõngasuss ja tema vananemine. Kuidas te üldse sellise teemani jõudsite? Olete ju ise alles väga noor. Laura Deming: Lugu on lihtne. Minu vanaema oli haige. Ta pidi taluma tugevaid valusid. Ükski lapselaps ei taha, et vanaemal oleks valus. Ma arvasin, ja arvan siiani, et valud ja muud hädad kaasnevad „tõvega”, mida nimetatakse vananemiseks. See oligi ajendiks, miks vananemine mulle huvi pakkuma hakkas. Ja kui vana te siis olite, kui see mõte teid tabas?Kaheksane. Kogu hilisem tegevus ongi siis seotud mõttega, kuidas toime tulla või leevenda vananemist?Täpselt nii.

Kuidas vanemad ja kool suhtusid sellesse, et tahtsite hakata tegelema vananemise temaatikaga?
Pean siinkohal täpsustama, et ma ei ole kunagi käinud üldhariduskoolis ja vanemadki ei ole mind õpetanud muul moel, kui andnud raamatuid lugeda ja mind mõõdukalt suunanud.
Ma olen saanud sellest ajast saadik tegelda, mõelda, lugeda ja lõpuks ka katsetada vananemisega temaatikaga.

Kas kogu suhtlus, lugemisteemad … kogu elu, ühesõnaga, on sellest ajast alates olnud seotud vananemise ja selle mõistmise teemaga?
Nii see on.

Ja te pole tõesti kunagi kooli külastanud ega seal õppinud?
Üldhariduskooli mitte, esimene kool, kuhu läksin on MIT (Massachusettsi Tehnoloogiainstituut – M. S.).

Koolisüsteem on paljudes maades, Eesti sealhulgas, üles ehitatud võistluse ja konkurentsi põhimõttele. On vaja olla edukas, mis tähendab vajadust pürgida kuhugi, saada paremaks kui teised, teenida häid hindeid. Kurdetakse, et just selline võistlus ja konkurents suretab laste loomupärase andekuse. Kas teil on tulnud kunagi õppimises konkureerida ja võistelda?
Pole ette tulnud. Minu tegemisi on õnneks saatnud kirg ja soov asjadest aru saada. Ma olen kogenud, et sellise soovi puhul leidub palju inimesi, kes sellele tegevusele ja mõtlemisele soovivad kaasa aidata. Pühendumuses on tegelikult tohutu loominguline jõud ja potentsiaal. Sellises olekus ei ole mu meelest vajadust ega kohta võistlemiseks.

Kes on teie vanemad?
Ema on kodune, isa tegutseb investorina ja on mind õpetanud, juhatanud eri teemade juurde – teaduse juurde laiemalt. Ta on tutvustanud mulle teaduse ja tehnoloogia ajalugu ning rääkinud olulistest teadlastest. Mu vanemad on lihtsalt toredad, väga avatud meeltega inimesed.

Tulles tagasi vananemise juurde: siin on tegemist kompleksse nähtusega, mille selged põhjused on seni teadmata. Mida olete teie oma uuringute käigus vananemise kohta tähele pannud ja teada saanud?
Huvitav on see, et kuigi inimesed või ka ussid, keda uurin, on geneetiliselt komplitseeritud, on siiski individuaalsed arenguteed need, mis märkimisväärselt mõjutavad nii eluiga kui ka elukvaliteeti. Need arenguteed on manipuleeritavad, ka geenide avaldumise ja mõju arenguteed sealhulgas. Manipulatsioonid, mis pikendavad ussi eluiga, teevad seda ilmselt nii hiirtel kui ka inimestel. Tuleb välja, et vananemist kui komplitseeritud protsessi saab suunata lihtsate geenide sisse- ja väljalülitamisega.

Kas geenid, mis mõjutavad ussi eluea pikkust ja vananemist, on siis samalaadsetena olemas ka kõrgematel organismidel?
Täpselt nii. Meie katseussi elueaks on üldjuhul 20 päeva ja geneetiliste manipulatsioonidega oleme seda pikendanud kümme korda.
Hiirte eluiga on pikendatav kuni kaks korda ja see tähendab, et inimesel ilmselt on tervena elatavaid aastakümneid võimalik juurde lülitada, kui rääkida geenimuundamisest.

Ja ei mingeid negatiivseid muutusi organismi talitluses?
Kui, siis ehk vaid muutused kasvuhormooni kogustes, aga tegemist ei ole ohtliku muutusega. Meie katsetes on hiired tegelikult väga hea tervise juures. Oleme oma uuringute ja katsetega nii kaugel, et minu hindamise järgi võib aega võtta 2–3 aastat ja kuluda umbes 10 miljonit dollarit, et alustada ka inimkatseid. Hämmastaval kombel ei kuulu see valdkond aga sugugi seesuguste kilda, millele tormi joostaks.

Miks küll? Milline ettevõte ei tahaks müüa nooruse eliksiiri? Või siis geeniteraapilist protseduuri eluea pikendamiseks ja elukvaliteedi parandamiseks?
Jah loomulikult, neile meeldiks selline ravi, neile meeldiks sellised ravimid ja teraapiavõtted. Vaieldamatult. Aga neile ei meeldi risk ega suur risk ja selle asemel püüavad firmad kasutusse võtta pigem olemasolevat, seda veidi kohendada, kui et liikuda täiesti uude tegevusvaldkonda.

Kõneldakse ju tehnoloogilisest singulaar­susest, mille all osa rääkijaid peab silmas seda, et inimese teadvus võib olla siiratud masinaisse. Mida arvata elukvaliteedi ja elukestuse seisukohast kõikvõimalikest tehnoloogiaist, millel abil saab ilmnenud hädasid korvata? Suhkurtõbe leevendab nüüdisajal väike robot, mis vöö küljes rippuvana veresuhkrusisaldust mõõdab ja automaatselt vajaliku koguse insuliini manustab.
Ma siiski usun ja loodan sellesse, et just geene „õpetades” on inimese tervis parandatav ning terve vananemine tagatav. Arvan, et oleme suutelised looma geneetilisi protsessoreid ning elektrinähtusi ja neil põhinevat elektroonikat. Minu arvates on ka geneetiline iPad millalgi täiesti loodav seade. See on ehk tehnika, mille puhul ei ole vaja inimorganismi täiendada või selle osi asendada tehisseadmetega, nagu teie seda kirjeldate.

Evolutsioonibioloogid ütlevad, et raske on ennustada seda, mida ja kuidas tohutult mitmekesiselt üles ehitatud rakud oma kooslusis teevad. Rakkude elemendid on universaalsed ning olude muutudes võivad neis olevad osised oma rolle muuta ja ümber seadistada. Geneetiline ja molekulaarne determinism on nende arvates vaid osa eluprotsessidest. Teine osa on seotud elusate rakkude võimega lahendada oma mitmekesises ülesehituses nende ees olevaid ülesandeid ja pakkuda tavatuid arengu­teid.
Tõepoolest, organismi ainevahetusahelad on keerukad ja rööbiti kulgevaid teid võib neis olla ohtralt. Ega me pruugi ka kõiki teada. Mina arvan, et sünteetilisel bioloogial on eriline roll, kui ta loob täiesti uusi ainevahetuse elemente, millega vajaduse korral muude toimimist korrigeerida ja parandada vastavate valkude sünteesimise kaudu. Ma olen kaugel sellest, et arvata, et selline sekkumine ainevahetusse on lihtne, sest protsessid ja mõjud, mida õnnestub näidata ussidel või hiirtel, ei ole nii üheselt ja lihtsalt kantavad inimestele.

Muide, kui palju on neil mudelloomadel – ussidel – neuroneid?
Õige vähe ja see annab võimaluse nende närvisüsteemi toimimist jälgida. Üks mu tuttavatest tegeleb uurimisega, kuidas toimib selles loomas närvitalitlus.

Mida arvate sellest, et vananemine võib olla seotud närvikoe vananemisega? Nagu teame, inimese ajurakud ei uuene, vastupidi, degradeeruvad ajas. Närvisüsteem juhib organismis paljusid protsesse. Kas see närvisüsteemi degradeerumine võib olla protsess, mis koordineerib vananemist?
Tõepoolest on närvisüsteemi tegevus ja sellega seotud sidestamis- ja tagasisideahelad rakkude ja terve organismi jaoks kesksel kohal. Eks aju vananemise pidurdamisega ole veelgi keerulisem lugu. Mitmesuguste mõjude eest kaitseb aju verebarjäär, mis teeb aju välise mõjutamise keerukaks. (Aju kapillaarsooned on võrreldes muude organismi kapillaarsoontega kaetud kihiga, mis välistab suurte molekulide, aga ka näiteks bakterite sattumise ajju, küll aga jagavad need kapillaarid hapnikku ja toitainete transportimist ajju. – M. S.) Kui meil isegi õnnestuks keha värske ja tervena hoida, ei ole see veel tagatis, et üsna omaette maailmas elav aju noore ja värskena püsib.

Kui suudaksime aju vananemist ära hoida või seda märkimisväärselt aeglustada, püsiks ka organism tervikuna värskem?
See võib tõepoolest nii olla, aga võib juba mainitud verebarjääri tõttu osutuda keeruliseks ülesandeks.

On teil ka lootusi-ootusi oma uuringute ja avastuste osas või tegutsete n-ö kalastades – teete huvitavat uurimistööd ja püüate katta võimalikult ulatuslikku uurimisvaldkonda?
Ma tegutsen siiski eesmärgipäraselt. Juba jutuks tulnud vananemist leevendava geeniteraapia puhul on minu eesmärgiks, et kümne aasta pärast oleks olemas asjakohane ravim või ravimeetod. Meetod, mis, kui see ei ravi, siis kindlasti leevendab oluliselt eri tõbede, näiteks Alzheimeri tõve, põhjustatud ebameeldivusi. Mu siiras soov on, et vananemisse suhtutaks kui protsessi, millega saab toime tulla ja seetõttu tuleb sellega ka tegelda. Mulle tundub, et enne kui see mõistmine muutub valdavaks, on vaja, et inimesed saaksid osta vähemalt üht selle ala ravimit või kasutada ravimeetodit.

Vananemisel on täita ka oma evolutsiooniline osa, pikem eluiga on seotud inimkonna jaoks aina kitsamaks jääva maailmaga. Kuidas te selle asjaoluga arvestate? Tavatult pikk eluiga toob igatahes maailmas kaasa olulisi muutusi.
Sellele küsimusele lihtsat vastust ei ole. Kindlasti tuleb mainitud probleem ilmsiks, kuid vastuseis vananemisele ei ole mitte niivõrd igavene elu kuivõrd tervem, haigusteta elu. Ka valudeta elu. Parem elu neile, kes on samasuguses seisus nagu näiteks mu vanaema. Pikem eluiga, millega kaasneb terve olek ja valudeta elu, on oluline väärtus ja selle nimel on põhjust tegutseda ning selles kontekstis on võimalikud sotsiaalsed ja demograafilised probleemid vist mitte enam nii olulised.

Tõepoolest. Aga kui palju inimesi, institutsioone tegutseb nüüdisajal vananemise uurimise alal?
Tegelikult sellist konkreetset valdkonda, vananemise teema, ju ei olegi. On inimesed, kes uurivad tüvirakke, mis samuti haakub vananemisvastase tegevusega. Tegeldakse ka ravivõimaluste otsimisega Alzheimeri ja Parkinsoni tõve vastu.
Mulle tundub, et sageli nimetatakse teemasid nii, et need oleksid rahastajatele, kes tajuvad probleeme omamoodi, vastuvõetavad ja nii ei rõhutagi vananemise teemaga tegelejad mitte seda, et nad tegelevad vananemisega, vaid hoopis mingit aspekti vananemisest.

Milline on teie uuringute rahaline seis, kas teie vastu tuntakse huvi?
Meie rahastajad on hoopis muudest valdkondadest kui ravimitööstus – need on kasumit teeninud tegelased, kes on otsustanud oma raha investeerida just meie uuringutesse. Me tahame püüda nende tähelepanu, kes suudaksid ka sellise ravimeetodi turustatavaks teha.

Kas on mõistlik teha teadust artiklite pärast, konkurentsi tõttu, et täita fondide nõudeid publikatsioonide hulgale?
Teaduskirjandus peaks toimima võimalikult kiire uute teadmiste jagajana. Paljuski on teaduskirjandus oma loomult ajale jalgu jäänud. Mu meelest ei ole alati võimalik ette teada, mil moel üks või teine teaduslik avastus, tähelepanek inimestele kasulikuks muutub. Kui on piisavalt seoseid ja teadmisi mingi teema kohta, siis on selge, et lõpuks osutub see töö ka inimkonnale kasulikuks ja vajalikuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming