Noam Chomsky ja mõttekalt mõttetud laused

Priit Põhjala

Elav liha saab näljase daami laiba pärast raudset stoolat netifoto

Noam Chomsky, kes saab 7. detsembril 80aastaseks, on viimasel ajal ja laiemale üldsusele tuntud rohkem radikaalse USA-kriitikuna, see tähendab alal, kus ei ole – vähemalt Vietnami sõjast alates – raske populaarsust võita. Ent kui rääkida Chomskyst kui elavast klassikust, siis on kindlasti esikohal tema tegevus radikaalse lingvistina; poliitika vallas ei ole Chomsky tegevus veel revolutsiooni põhjustanud, kuid Chomsky revolutsioonist keeleteaduses kõneldi aastakümneid tagasi küll ja kõneldakse siiani.

Chomsky põhiteos „Süntaksiteooria aspektid” („Aspects of the Theory of Syntax”, 1965) on väidetavalt seniajani kõige rohkem tsiteeritud keeleteaduse allikas ning küllap pole kahandanud Chomsky kaalu seegi, et ta valiti mõned aastad tagasi avalikul Interneti-hääletusel maailma mõjukaimaks intellektuaaliks. Juba need kaks asjaolu peaks andma piisavalt hea ettekujutuse Chomsky menust ja mõjust – nagu ka sellest, et ta on alati osanud oma seisukohti hästi turustada. Mitmetel tema vaadetest, nagu äärmuslikel vaadetel ikka, on kerge populismi maik man.

Kuid ei ole mõtet esitada siin süstemaatilist ülevaadet Chomsky tegevusest või tema põhjustatud n-ö lingvistilisest pöördest, sest selle nagu ka seda ümber lükkava kriitika kohta on küllalt teavet nii Internetis kui ka raamatuis. Tahan keskenduda hoopis ühele äärmiselt kitsale aspektile Chomsky loomingus, lausele, mida võib liialdamata pidada üheks kuulsamaks lauseks kogu keeleteaduses: colorless green ideas sleep furiously. Eesti keeles kõlaks see ehk nii: värvitud rohelised mõtted magavad raevukalt.

Miks sellest üldse kõnelda? Kas või sellepärast, et see on võrratult võluv lause, mis kutsub keele üle rohkem järele mõtlema kui nii mõnigi keelealane oopus. Chomsky ise kasutas seda lauset, et näidata lauseid genereerivate grammatikamudelite ebaadekvaatsust, vajadust struktureerituma mudeli järele, mille loomisele ta ise pühendus. Järgnevad viis mõttekatket ja üldistust lähtuvad just sellest lausest ning on mõeldud chomskylikult provotseerima.

 

1.

Esiti hakkab lause „värvitud rohelised mõtted magavad raevukalt” juures silma vormi korrektsuse ja sisu ebakorrektsuse vastuoksus: vormiliselt on lausega kõik justkui korras, sõnad on õiges järjekorras ja ka ühilduvad õigesti, lause sisu on aga (vähemalt pealtnäha) täitsa vale, sest ühed tähendused välistavad teised. Just see oligi grammatikamudelite viga –genereeriti lauseid, mis olid küll vormiliselt korrektsed, kuid semantiliselt jampslikud. Värvitu ei saa ju olla roheline, samamoodi nagu magav ei saa olla raevukas. Ja tagatipuks ei saa mõtted abstraktse kontseptina olla ei värvitud-värvilised ega ärkvel-magavad. Tuleb välja, et vormiliselt õige lause võib olla sisult vale, absurdne. (Samas on teineteist välistavate vastandite ühendamine keeles üsna tavapärane protsess – mõelgem oksüümoronidele stiilis elav laip, jube ilus, karjuv vaikus jne. Funktsionaalselt võib selliste konstruktsioonide puhul olla tegu näiteks stiilivõttega, vastandi kaudu rõhutamisega, iroonia näitamisega konflikti või kontrasti abil.)

 

2.

Kui lause on vormilt õige, aga sisult vale, siis kuidas suhtuda lausesse tervikuna? Kas õige vorm annulleerib mõttetu sisu ja lause on õige? Või muudab jabur sisu ilmaaegseks ka korrektse vormi ning lause on pigem vale? Vastus sõltub paljuski sellest, kas pidada keeles esmatähtsaks vormi või sisu. Kas vorm on sisu või sisu vormi teenistuses? Pragmaatikud, kes vaatlevad keelt kui teabe edastamise vahendit, instrumenti, asetavad sisu kindlasti esiplaanile. Sellisel juhul on vaadeldav lause väärtusetu, sest mis kasu on grammatiliselt õigest vormist, kui see ei kanna mingit asjalikku sisu või sõnumit. Pragmaatikuna väidan, et keel on ennekõike sisu, mitte vorm, kuigi keeleline sisu vajab alati ka keelelist vormi.

 

3.

Tähelepanuta ei saa jätta ka vastuoksust, mis ei esine mitte sisu ja vormi, vaid sõnade (osade) sisu ja lause (terviku) sisu tasandil. Nimelt – iga sõna lauses on tähendusega, kuid üheskoos moodustavad sõnad tähenduseta sisu. Teisiti öeldes: kõik mõttetut lauset moodustavad sõnad on mõttekad. Kuidas nii, et viie mõtteka sõna liitmisel saame mõttetu lause? Tuleb välja, et keeles on olukordi, kus tervik ei võrdu päriselt oma osade summaga, et terviku koguväärtus võib erineda selle osade väärtusest. Keeles ei ole üks pluss üks alati kaks, keelt ei saa vaadelda matemaatiliselt loogilise süsteemina. (Eriti ilmne on see näiteks fraseologismide puhul: „lööb pilli” ei tähenda üldjuhul seda, et keegi äigab muusikainstrumendile, vaid hoopis seda, et keegi nutab.)

 

4.

Siiani olen püüdnud lauset „värvitud rohelised mõtted magavad raevukalt” vaadelda kui võimalikult otsest, lisatähendusteta keelendit. Ent mis juhtub, kui teha asi keerulisemaks mõnede lisatingimuste esitamisega? Mulle tundub, et seni domineerinud, lause sisulist mõttetust rõhutavale vaatepunktile esitab kõige suurema väljakutse see, kui toome mängu kujundlikkuse tingimuse. Inimkeel on läbi ja lõhki kujundlik ning vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole kõige kujundlikum mitte poeetiline, vaid just argikeel. „Manchesteris on rohkem metafoore kui Marvellis,” nagu on öelnud kirjandusteadlane Terry Eagleton, vastandades kaks keelelist äärmust – proletaarsete subkultuuride pealinna ja kujunditerohke metafüüsilise luule käilakuju.

Kui vaadata nüüd kõnealust lauset kui kujundlikku, siis võib see vastupidiselt seni väidetule osutuda üpris mõttekaks. On pakutud mitmeid tõlgendusi, alates sellest, et lause vihjab ebaküpsete mõtete potentsiaalsele plahvatusohtlikkusele või väljendamistarbe suhtes osavõtmatule väljendamatusele („roheline” kui toores, ebaküps), ja lõpetades sellega, et Chomsky viitas selle lausega kaudselt ameeriklaste varjatud rahaihalusele (roheline kui dollari, s.t raha värv – äärmiselt labane värvisümboolika). Minu lemmiktõlgendus on aga see, mis seob lause tärkamata potililledega. Tärkamata potililled on otsekui mõtted kevadest, nad on veel värvitud ja magavad, kuid potentsiaalselt rohelised ja raevukalt meelestatud; viimasest annab märku hoog, millega nad lõpuks mullast kerkivad ja kasvavad.

Kõik need interpretatsioonid on muidugi rohkem või vähem pingutatud ja naljakad, aga näitavad sellegipoolest, et ühe ja sama ütluse tõe- ja kasutusväärtus võib eri tingimuste korral vägagi erineda.

 

5.

Samamoodi, nagu meid vabastas lause sisulisest mõttetusest kujundlikkuse tingimus, võib seda teha kontekst. 1985. aastal toimus Stanfordi ülikoolis n-ö mõttetusele mõtte andmise võistlus. Osalejad pidid andma Chomsky lausele mõtte, kusjuures kasutada ei tohtinud rohkem kui sadat sõna proosas või 14 rida värsivormis. Paljud said sellega ka hakkama. Proovigu seda ka lugeja. Et ühe lausega igavaks ei läheks, esitan lõpetuseks veel mõned: „Neljasus joob prokrastinatsiooni” (Bertrand Russell), „Lülisambavaikus rikub seadusliku purje tuju” (Lucien Tesnière), „Elav liha saab näljase daami laiba pärast raudset stoolat” (Tintin), „Kõik kaevikusse, ülejäänud minu järel!” (tundmatu leitnant), „Tule eile meile ja võta homne ajaleht kaasa” (üldlevinud rahvalik nali).

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming