“Noh, Lembitu”

Linda Kaljundi

“Malevast” ajaloolase pilguga

Ott Kangilaski, “Muhu Linnuse piiramine”. ajaloomuuseumi kogust

Selle nõutu fraasiga juttu alustades püüab Euroopast vaimuvalgust ammutanud Eesti poiss Uru (Ott Sepp) ärgitada apaatset Lembitut (Ain Mäesalu) Eesti maad ja rahvast päästma. Ent nii nagu oleks kunagisel Sakala vanemal raskusi enda äratundmisega rahvusromantilises kangelaskujus, nii ei taha ka filmi-Lembitu pakutud rolli omaks võtta: vaid viimases hädas sõidab ta koos oma lehmaga vastu madisepäeva hävingule. Uru aga käitub euroopaliku äratajana läbi terve filmi, püüdes suunata tegevustikku rahvusliku ajalookirjutuse kaanonisse, kuid peab lõpuks temagi tõdema, et (tänapäeval?) see (enam?) ei õnnestu.

Žanrist tulenevalt ei püüa see film kahtlemata olla palju enamat, kui ta on, ent autorid on siiski tõdenud järgmist: “Tundub, et ühiskond on jõudnud faasi, kus hakatakse oma ajalugu kriitilisemalt vaatama. Ei ole ainult üks, ajalooõpikute tõde, vaid võetakse eri ajalooetapid, mis on seni olnud müütilised, ja hakatakse neid natuke kriitilisemalt lahkama” (EPL 10. IX 2005). Tulemuseks pole aga katse senist ajalookäsitlust ümber mõtestada, vaid – kooskõlas tuntud tõega, et ka võime enese üle naerda annab tunnistust vaimsest tugevusest – paroodia. Kuid kas ei või ka paroodia, mis pöörab senise heroilise ja traagilise jutustuse pea peale, anda tervistavat kõrvalpilku senisele ajaloomälule? On ju olemas Andrus Kiviräha Ivan Orava näide, kelle piiritu Pätsu imetlus ja venelaste viha toimis omalaadse pingelõdvendajana. Keda ja mida on aga võimalik parodeerida muistsest vabadusvõitlusest ja kas see üldse enam huvitab kedagi? Siiski, ristisõdade rahvuslik käsitlus on aidanud defineerida kogu hilisemat ajalugu. See muistne vabadusvõitlus on Eesti ajaloo katalüsaatoriks: siit saab alguse permanentne vabadusvõitlus, vabadusepäeva ja orjuseöö vaheldumine, siia ulatuvad tagasi rahvusriigi juured (rahvusühtsus, vabadus, demokraatia). Seega on ka selle paroodial – tahtmatult või tahtlikult – eeldusi olla võrdlemisi kõnekas.

 

Läti Henriku vari

Kui filmi üks reklaamlause “Lõpuks saab rahvas teada tõe Eesti muistse vabadusvõitluse kohta” viitab ajalooteemaga kaasnevale rutiinsele mürale, siis teine teatab juba täpsemalt: “Läti Henrik valetas”. Lubadus paljastada autoriteetseks peetud allikate valelikkus meelitab reeglina publikut ligi, kuid vihjet, mille kohta Henrik siis ikkagi valetas, näikse vaataja siin nõutult ootama jäävatki. Muidugi, võiks oletada, et laiemalt viitab see igati tervistavale tõdemusele, et ükskõik kui suurele pühadusele pretendeeriv tekst on ikkagi paratamatult subjektiivne. Ent antud juhul polegi niisama lihtne väita, et Henrik valetas, ja parodeerida samal ajal ajalooõpikute tõde. Sest väide Henriku valelikkusest on lahutamatult seotud rahvusliku ajalookirjutuse tõega. Ei ole meil selle kõrvale panna “oma” alusteksti, mis jutustaks meie ajaloo kuulsusrikkast algusest, kuningatest ja lahingutest. Kuid ERMi fuajees kõrguva keelepuu ning töö- ja tavandilaulude kõrval on olemas ka teiste rahvusajalugude eeskuju, mille abil vermida oma suur jutustus. Positiivse tüviteksti puudumisel on rahvuslik ajaloomälu rajatud Henriku väärtushinnangute vastupidiseks pööramisele ja eeldusele, et eestlasi tsiviliseerimata metslastena kujutades Henrik valetas ning, vice versa, tema ainsad erapooletud hinnangud sisalduvad Eesti meeste vapruse ja üksmeele ning külade ilu kirjeldustes. Paradoksaalsel moel kirjutab “Malev” seega rahvuslikule ajalookirjutusele kahe käega alla, polemiseerida soovides oleks filmi pidanud aga müüma märksa vähem efektse hüüdlausega “Läti Henrik ei valetanudki.”

Ka kaadris toimib Henrik (Sergo Vares) eelkõige muistse vabadusvõitlusega seostuva brändina. Ta märgib toimuva hoolega üles, nagu talle Roomas käsk on antud: “Läti Henrik, kirjuta üles.” Filmi lõpus on Henrikust saanud juba enesekindlam autor, kes vangi langenuna pakub eestlastele tehingut: “Jätke mind ellu ja ma kirjutan teist raamatu.” Seega on filmis, mis “klaarib arveid Läti Henrikuga”, suhted kroonikuga põnevalt markeeritud. Neid oleks võinud ehk veelgi arendada (nt mõnda metatekstilist momenti sisse tuues), arvestades eriti asjaolu, et jutustust muistsest vabadusvõitlusest võib suures osas pidada Henriku loominguks. Ent ehkki Henriku kroonika tänavune uustrükk on nautinud menu nagu kõik varasemadki, ei ole selles siiski kuigi palju laiemalt tuntud stseene ja nõnda jääb ka intertekstuaalne suhe napiks. Peamiselt on siin piirdutud mõningate märksõnadega, tema tekstist laenatud vanemate nimede, Raikküla kärajate, Madisepäeva lahingu jmt; samuti on imporditud hoopis Jüriöö-aegne lugu eestlaste kuningate tapmisest. Samas on “malwea” ise üks kroonika väheseid eesti- või liivikeelseid sõnu, ehkki peategelane tutvustab “kõigi eestlaste malevat” euroopaliku uuendusena (siin tekib siiski kiusatus otsida viiteid ka õpilaste töömalevale ja miks mitte filmile “Sigade revolutsioon”).

 

Paroodia

Pooleteisetunniseks naljafilmiks on materjali siiski vähevõitu, ehkki üldine raamistik on olemas. Mida siis ikkagi parodeerida? Leidub hulgaliselt viiteid armastatud rahvuslikule sümboolikale ja Leitmotiv’idele: väsimatult rõhutatakse eestlaste laululusti ja tööindu, tehakse nalja saarlaste ja hiidlaste kulul, kärajatel osalejad meenutavad pigem suveniirnukke ning kõik kannavad rahvariideid. Film algab omalaadse “Meelise” parafraasina (poiss viiakse pantvangi kloostrisse, kus teda pekstakse ja näljutatakse), milles toimub pööre alles tema naasmisega kodukülla, kus lootus eestlasi võitluseks innustada ja rahvuseks ühendada tasapisi kaob. Edaspidi leiab rahvusliku noorsookirjanduse asemel pigem viiteid filmidele “Viimne reliikvia”, “Verekivi” või “Nukitsamees”, mis vihjab, et “Malev” suhestubki eelkõige populaarkultuuri ja eriti filmiga. Siit võib otsida tsitaate “Tähtede sõjast” Tarantinoni ning Méliès’st Buñuelini. Kuigi juba žanrist tulenevalt on film tervikuna üks pikk rämpsfilmide esteetika tsitaat, siis parodeerib see eriti innukalt ajaloodraama klišeesid klassikalisest Hollywoodi eepikast, “Braveheart’ist” kuni aasiapäraste allusioonideni välja. Kõige ohtramalt leiab tsitaate muidugi “Sõrmuste isanda” triloogiast (filmi plakatist, eestlaste-kääbikute küla muretu sagimise ja ordu mustade ratsanike vastandusest kuni peategelase rännakuteni koos kahe sõbraga).

Suhestumist lääne populaarkultuuri mütoloogiatega võib otsida ju ka filmi ingliskeelsest pealkirjast “Men at Arms”, mis toob meelde selle valla korüfee Terry Pratchetti samanimelise teose (e k 2003, tõlkija Kaaren Kaer). Läänemere-äärsete valitsejate ja nende vasallide asemel on niiditõmbajateks saanud paavstikuuria, Templirüütlite ja Saksa ordu ning sekkuma on valmis isegi Tšingis-khaan. Vihje, et siinkohal ei suhtuta asja siiski danbrowniliku tõsisusega, annab juba prantslaste motiiv hankida Eestist konni. Õiged konnad jäävad leidmata, ent ka filmi edenedes saab valdavaks situatsioonikomöödia ja esialgne kontekst kipub kohati käest kaduma. Ent küllap võib universaalsete lahenduste kasutamise põhjuseks pidada ka kohaliku visuaal- ja popkultuuri õblukest kihti – koosnebki see ju suuresti juba nimetatud filmidest ja telesketšidest (uuemast ajast nt Kreisiraadio “Jüri Öö”), üksikutest koomiksitest, fantaasiakirjandusest ja rollimängudest. Autorite suure eeskuju, inglaste “Monty Python’iga” võrreldes teeb see ülesande muidugi oluliselt raskemaks.

 

Meie ja teised

Omamaise populaarse traditsiooni puudumisel suhtleb film pigem rahvusromantilise ajaloomäluga, mis XIX sajandi nn uutele rahvustele tüüpiliselt projitseerib rahvusriikluse ideaalid tagasi muinasaega, tõlgendades minevikku vastavalt oleviku ideaalidele, ihalustele ja vajadustele. Ent erinevalt nt Soomest on see tõlgendus Eestis siiani laialt kasutusel, olles kogunud hoogu uuel ärkamisajal. Politoloogide film markeerib seda pidevalt kõlavate hüüdlausete “vaba rahvas vabal maal”, “peremehed omal maal” jmt, aga ka põhiseaduse katkendite tsiteerimisega.

“Malevas” avaneb kuldajastust äraspidine pilt, kus rukkililledega täidetud maastiku, talumatult sinise mere ja taeva taustal on Lehola muinasparadiisist saanud Soodoma ja Komorra allusioonidega toikaküla, kus sagivad kollaste peade ja siniste silmadega metslased, pikaldased ja aeglased nii mõttes kui teos. Ei ole siin rõõmu, vallatust, tulisust. See valgustus- ja ärkamisaja eelne barbari kuju on uuesti pööratud meie kahjuks ja Henriku kasuks. Kõrgkeskaegse Euroopa laienemine – nagu iga ekspansioon antiikmaailmast uusaegse kolonialismini – tootis hulgaliselt kirjeldusi tagurpidi pööratud barbarite maailmast ning teatud mõttes toetub ka “Malev” ideele lääne tsivilisatsiooni ülimuslikkusest, võrreldes kõigi teiste kultuuridega. Siiski toob metslaste kujutamine sõjaliselt ohututena olulise lahknevuse Henrikust, kelle järgi võisid paganad olla arad või juhmid, kuid alati sõjakad ja julmad. Film aga ei kujuta mitte võitu Ümera all, vaid madisepäeva kaotust ning patsifistlikkuseni passiivseid eestlasi, kes on vaid häda sunnil nõus end kaitsma, kusjuures isegi siis ei tõsta nad mitte mõõka, vaid reha ja hiidkandle – või kavatsevad sakslased hoopis “oimetuks laulda” (kas otsida siit viiteid enese vabakslaulmise loole või pigem tõdeda Eesti ajaloomälus käibivate metafooride igikestvust, on muidugi iseasi).

 

Kombed, tavad, naised

Oluliseks teisesuse märgiks on alati olnud ka seksuaaltabud ja siin on eurooplase pilk taas omistatud peategelasele, kes kohkub nii eestlaste ehalkäimise innust kui esimese öö õiguse tavast. Siin tuleb aga ilmekalt esile ka “Malev” meestekesksus; aeg-ajalt möödavilksatava neidude laulu- ja tantsurühma funktsiooni kohta on Olev Remsu juba rahuolevalt tõdenud, et “naiste himurus on kenasti koomiline” (Sirp 9. IX 2005). Eesti esimeseks feministiks osutub hoopis peategelane, kes vabastab naised patriarhaalsest ahistusest, ilma et allasurutud seda ise veel tahta oskaksid. Keskajaromantika taandab naised enamasti passiivseks austuse objektiks ja kestvate väärtuste kandjaks. “Maleva” kangelanna (Mirtel Pohla) ongi kaunis (ehkki nimelt Ilge), töökas, hea ja rumal – ehk laenates tsitaati ühelt teiselt meeskirjanikult, peategelasele “imetlusväärne armastatu ja jumaldatud abikaasa”. Jõulisem ja vanem naistegelane Lembela (Merle Jääger) on seevastu “Libahundi” vanaperenaise laadis kõike uut ja võõrast umbusaldav naisekuju. Ehkki antud filmis pole ka mehi mõistusega õnnistatud, võib siiski pidada tähelepanuväärseks, et naised jäävad siin statisti rolli ja aktiivse kangelannata nagu ka teistes uuemates identiteedi ja ajaloomäluga suhestuvates poistefilmides “Sigade revolutsioon” ja “Nimed marmortahvlil” (seda kontrasti rõhutab veelgi sitsi ja satsiga reklaamitav “Stiilipidu”).

 

Identiteet ja Euroopa

Kui eestlaste puhul on pööratud vastasmärgiliseks pilt kuldsest kangelasajast, siis Euroopa külaliste puhul on siin rahvusliku ajalookirjutuse vaenlase kuvandit pigem veelgi võimendatud. Kena absurdini jõuab see eriti nõukogude ajal juurdunud Saksa orduvendadega röövvallutaja kujus, kelle selja taga troonib kurjakuulutav Reich’i kotkas ning mõtetes lõimub Drang nach Osten (seegi alles XIX sajandi mõiste) ja Lebensraum’i nõudmistega. Ka katoliku kirikut on kujutatud kurjuse, kahepalgelisuse ja ahnuse kantsina, ehkki stseenid libekeelse piiskop Albertiga (Raivo E. Tamm) meenutavad eelkõige “Viimse reliikvia” stilisatsiooni. Kui nii rüütliordude kui katoliku kiriku demoniseerimise juured ulatuvad usupuhastuse aega, siis on märksa kergemate stereotüüpidega pääsenud fabritseeritud vaenlased ehk prantslastest (tavaliselt vägagi müstifitseeritud) templirüütlid, kes lihtsalt ei suuda oma väikestele pahedele vastu seista (“Rahu on ka tore, aga meil on konni vaja”). Muus osas on film aga rahvusteemadel kas sümpaatselt neutraalne (v.a Kaupo kujutamine mooramaa mehena) või siis proovib neid totaalse Eesti-kesksusega sootumaks vältida, näiteks puuduvad siit venelased, kelle tulekust ainult räägitakse (nagu ka venekeelsed subtiitrid).

Lõpetuseks võib ju ka küsida, kas see film euroopastunud eestlase naasmisest kodumaale ütleb midagi ka eestlaste identiteedi ja eurooplaseks saamise kohta. Kui surev peategelane saadab oma naise-lapse kodumaalt minema, sest on pettunud oma rahvas, kes ei vasta tema rahvusromantilisele nägemusele, siis oleks siit ehk õppida vähemalt niipalju, et Urule saatuslikuks saanud ideaalide ja tegelikkuse lõhe vältimiseks oleks viimane aeg loobuda rahvusromantilisest käsitlusest ka ühiskondlikus ajaloomälus ja kooliõpikuis. Kahtlemata on Eesti keskaja tõlgendamisel ruumi uutele kõnekamatele probleemiasetustele, selle asetamiseks laiemasse konteksti ning küsimiseks Eesti Euroopa identiteedi lätete järele, eriti arvestades, et Euroopa identiteet oma tänapäevasel kujul kujunes suuresti välja just piirialade dünaamilise arengu käigus. Ent kahtlemata tuleks veel kord küsida ka nende ihade ja projektsioonide järele, mis panid muinasajas otsima eelkõige rahvuse ja rahvusluse juuri, ning seda minevikupilti lähemalt kaardistada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming