Nomos versus logos

Kaupo Vipp

Viimasel ajal on meiegi meedias jagunud tänuväärselt veidigi tähelepanu maailmas ülisuure  kõlapinnaga naftatipu1 teemale (Peak Oil) ja diskussioonile põhimõtteliste ebakõlade üle, mis valitsevad ökonoomika ning ökoloogia distsipliini vahel. Miski selle üldinimlikult olulise temaatika kajastamises on olnud sedavõrd riskantne, et meie kodumaine „peavoolu-meedia” on sellest seni püüdlikult kõrvale hoidnud. Ehk on põhjuseks asjaolu, et ortodoksse majanduskäsitluse kriitika võib ehk provotseerida seesuguseid reaktsioone ja kirgi, mis iseloomustavad pigem religioosseid vaidlusi? Eriti hästi illustreeris sellist võimalust artiklile („Piiramatu kasvu piiridel”, Sirp 22. X) reageerinud Mikk Salu oma täiesti siirana näiva hüüatusega: „Vastuseks ökopaanikale: loodusvarade lõppemise pärast ei tasu muretseda! Majanduskasvul ei ole piire!” (Eesti Päevaleht 27. X). Sellest pealkirjast intrigeeritud lugeja sai teada, et vastava veendumuse aluseks on: 1) usk, et Maailma Looduse Fond –  nagu Rooma Klubi või Thomas Malthus omal ajal – taotleb oma paanikakülvamisega lihtsalt odavat populaarsust; 2) usk, et loodusseadustel ei saa olla mõju majandusele, kuna too on teadus väärtustest, mitte mateeriast; 3) usk, et kui keskkonnal ongi ökonoomikaga mingeid seoseid, siis jõuab inimgeenius kogunenud teadmuse toel ja hädavajaduse sunnil neid seoseid alati vajalikul moel efektiivistada või koguni suvaliselt transformeerida. Uskumused,  teadagi, põhjendamist ei vaja.   

Mina ei hellita lootust, et väitlustest võiks  Tõde sündida. Küll aga olen kindel, et ükski väitlus ei saa kuskile välja viia ega ülepea meile midagi juurde anda, kui pooled ei jaga sama suhtluskeelt ning mõistestikku. Eri uskumuste raames on suhtlus ülimalt raske. Kõige kummalisem ja sagedasem modernsesse inimlooma söövitunud uskumus on, et inimliik oma majanduse ja tehnoloogiaga ei ole (enam?) osa loodusest. Kui kunagi oligi, siis ehk mingis väga varajases arengujärgus. Karvane sell, kes lehtonni  ehitas või koobast kaevas, ehk oli. Aga nüüd, kui lehtonn on terasest ja klaasist, kui koobas on valubetoonist, kui kaika asemele on ilmunud kivikirves, saag ja ekskavaator? Kui spetsialistprimaat saabub onni ehitama reaktiivlennukil? Kosmoselaeval või näiteks majandusteoorial lihtsalt ei saa loodusega pistmist olla – juba nende komplitseerituse tõttu!?     

Kui jääme truuks religioonides juurdunud  veendumusile inimliigi eristaatusest ülejäänud elusa ning eluta looduse suhtes, siis ei saagi me arutleda ökoloogia, termodünaamika või muude teaduslikku meetodit kasutavate distsipliinide järelduste ning ennustuste üle. Siis võime vastavad ennustused rahumeeli ristida näiteks progressiusku vaenava eshatoloogia erivormideks. Kui aga meie maailmapilt toetub teaduslikkusele ja seega ka loodusseaduste universaalsuse tunnistamisele, siis oleme muu  hulgas sunnitud käsitlema inimliiki koos tema (majandus)tegevusega samadel alustel, nagu ülejäänud loodust. Ja siis peame jagama ka teadmist, et teadusdistsipliinile ei piisa pelgalt teoreetilisest baasist tulenevate kirjelduste ning empiiriliselt kogutud andmete kooskõlast. Kui vaatlus ei kinnita teooriast tulenevaid ennustusi, siis on teooria vigane ning vajab kas vaatlusandmetega kohandamist või väljavahetamist. Teisisõnu: teaduslik meetod mitte lihtsalt  ei võimalda protsesse prognoosida, vaid nõuab teoorias käsitletud protsesside prognoosimist koos nende objektiivse järelkontrolli võimalusega. 

Miks keegi ei hoiatanud meid finantskriisi eest?

Kriisi tõttu ligi 40 miljonit naela kaotanud, silmanähtavalt nördinud kuninganna Elizabeth II esitas sellise küsimuse Briti Majandusteadlaste eliidile Londoni Majandusakadeemia uue hoone avatseremoonial. Sealse professori, ühtlasi ka Inglise Panga monetaarpoliitika komitee liikme Tim Besley algatusel koostati hiljem Tema Majesteedile vabanduskiri, kus selgitati, et tegemist oli „lihtsalt väga paljude tarkade inimeste  kujutlusvõime kollektiivse läbikukkumisega võimalike ohtude ettenägemisel” ja lisaks veel teatava „psühholoogilise eituskrambiga”, mis takistas finants- ja poliitikaringkondi kriisi võimalikkusse uskumast (The Observer 16.VII 2009). Sellega kõlab väga hästi kokku ka Hardo Pajula selgitus (Sirp 19. XI), et ökonoomikat ei tohi käsitleda täppisteadusena, kuna „pigem on tegemist ikkagi vana hea moraalifilosoofiaga”. Sellel taustal näib ortodoksse majandusteaduse uljus reaalteaduste vaatluste, järelduste ja ennustuste eitamisel pehmelt öeldes kummaline. Millel põhinevad julged väited, et inimliigil pole põhjust muretseda ei loodusressursside varude ega elukeskkonna tuleviku pärast? Kas paljude tarkade inimeste kujutluspildil, kuis inimgeenius lahendab hädavajaduseni jõudmisel õigeks hetkeks iga võimaliku probleemi? Või usul, et loodusseadused ei saa tõesti majandust mõjutada, kuna tegu on teadusega  väärtustest, mitte mateeriast? Või lihtsalt vana hea moraalifilosoofia poolehoiul „business as usual” kontseptsioonile? Siiski näib igasuguste kontrollitavate vastuargumentideta eitamine viitavat pigem Besley mainitud „psühholoogilisele eituskrambile”. Analoogiliselt liiklusohtlikku olukorda sattunud autojuhiga, kes oludele adekvaatse reageerimise asemel suleb silmad ning annab gaasi – ehk läheb õnneks.       

Nii lihtinimesed, kuningannad, riigid kui inimliik tervikuna ei saa endale reaalses elus sellist suhtumist lubada. Me peame suutma prognoosida  seda, millele me oma tegevust planeerides saame loota ning millega oleme sunnitud arvestama. Isegi siis – eriti siis –, kui prognoos võib osutuda ebameeldivaks. Jah, paanikakülvamiseks võib näiteks uljas kipper kuulutada ilmajaama tormihoiatuse homseks – kuna sellest lähtumine häiriks tema tavapärase laevaliikluse äriplaane; kuna 1798. aasta hoiatuse järgi pidi torm saabuma juba üleeilseks, kuid see ei pidanud paika; kuna kipper loodab, et ehk saavad  kogenud seilajad ja tipptehnoloogia hakkama ka siis, kui neid tõesti torm tabab jne. Siiski on selge, et paanika saab tekkida vaid juhul, kui laevadele jäetakse hoiatus edastamata ning torm tuleb neile ootamatusena– hoolimata kipri lootustest või eituskrampidest. Nii juhtus globaalse majandusega 2008. aastal. Siinne arutelu algas (Sirp 23. IV) globaalse naftatipu temaatikast, mida on seni agaralt püütud paanikakülvamiseks või maailmalõpuootuseks  tembeldada. Siiski on tegemist reaalteaduste meetodeil baseeruva teadmisega: ennustused on kontrollimisel korduvalt kinnitust leidnud. Geoloog Marion King Hubbert, kelle kutsetööks oli naftaväljade tootluse prognoosimine firma Shell tarbeks, oli esimene, kes teaduslike meetoditega lähenes problemaatikale laiemas plaanis. Oma uurimistöö tulemusena jõudis ta järeldusteni, mis sundisid teda 1956. aastal hoiatama tollase maailma  suurima naftatootjariigi USA valitsust, et kodumaine naftatoodang tipneb u 1970. aastal ning asub seejärel vältimatult pöördumatule kahanemisele. Ta pakkus välja ka abinõude paketi, et ennetada sellest tulenevat tagasilööki majanduses. 

Hoiatusi eirati ning kui ennustatu sai siiski tähtajal teoks, oligi USA administratsioon sunnitud langetama paanikaotsuseid. Teisiti ei saaks nimetada tänini kogu maailma mõjutavaid drastilisi abinõusid, mida toona rakendati majandus-, rahandus-, energia- ja geopoliitika vallas. Sama stsenaarium kordus, kui paanikakülvamiseks tembeldati juba paljude teaduskollektiivide hoiatus, et u 2004. aastal tipnevad  toornafta tootmismahud globaalselt, tuues u 2008. aasta lõpuks kaasa naftahindade tõusu kuni 150 USD/barrelist ning globaalse majandussurutise. 

Taas oli eituskrambi tulemus paanika. Globaalseid majandusraskusi ei saa leevendada kellegi teise arvelt, nii nagu õnnestus USA-l 1970. aastail. Täna prognoosib AS PO2, et lühida tõusulaine järel on täpselt samadel põhjustel oodata globaalse majanduskriisi uut süvenemist juba u 2014. aastaks. Kaua oodatud, teadmusel põhinevat tehnoloogilist läbimurret pole endiselt silmapiiril, ei energia- ega  muude oluliste toormete valdkonnas. Mõningane erinevus eelmistest episoodidest siiski on, kuna paljud institutsioonid ei usalda enam seniste majandusanalüütikutest prognoosijate kujutlusvõimet. Näitena toon siin neli tänavu avalikuks saanud, eraldi läbi viidud suuremakaliibrilist uuringut, kus järgmise naftatipu kriisilaine saabumistähtaegadeks on ennustatud vastavalt: Lloyd’s globaalsete ettevõtlusriskide analüüsis3 – enne 2020. aastat; analüüsis globaalse  ressursinappuse mõjust Saksa LV julgeolekupoliitikale4 – alates 2010. aastast koos jõudmisega äärmuslike tagajärgedeni 2025.  aastal; USA koondväejuhatuse strateegiate planeerimiskavas5  – ligikaudu aastad 2012–2015; Uus-Meremaa parlamendi tellitud uue naftašoki uuringus 6 – alates aastast 2012. Kõikjal rõhutatakse hädavajadust leida naftale kiiresti sellised asendaja(d), mille kasutamisega ei  kaasneks taandarengut energiabilansis. Samas märgitakse, et sõltuvalt saabuva lahenduse radikaalsusest kulub senise infrastruktuuri ümberkohandamiseks 5 – 25 aastat. Prognoositud kriisitähtaegade valguses soovitatakse seetõttu ikkagi valmistuda vältimatult saabuva „miinussumma majandusega” kaasnevateks ränkadeks sotsiaalseteks ja poliitilisteks probleemideks.   

On’s majanduseshatoloogia nakkuslik? Samateemalisi analüüse ja teadustöid ilmub üha kiirenevas tempos, sest olukord on tõesti täiesti pretsedenditu. Ei ole ju täna naftasõltuvuses  visklev inimtsivilisatsioon kogu oma ajaloo jooksul veel kordagi pidanud silmitsi seisma oludega, kus tema energiasisendid kahanema hakkavad. Rõhuv enamus neist globaalmajanduse olusid käsitlevaist analüüsidest ilmub endiselt reaalteadustega tegelevate teadlaste sulest. Ortodoksne majandusteadus demonstreerib jätkuvalt täielikku võimetust toimuvat adekvaatselt käsitleda ja Peak Oil’ist või edaspidi veelgi ägenevast kriisist avalik kõnelemine on  endiselt võrdsustatud paaniköörlusega. Avalikus teabes on sellele vaatamata näha silmatorkavaid muutusi. Näiteks publiku üleujutamine juttudega energiajulgeolekust – see on väljend, mida Eesti meedias kuni 2005. aastani ei esinenud. Viimane avalikustamisüllatus tuli Euroopa Liidu energiavoliniku Guenther Oettingeri suust, kes avaldas pressile kartust, et koos majandusega pöörab taas tõusule ka globaalne naftatarbimine, kuigi globaalne naftatootmine  on juba tipnenud (Reuters 10. XI). Minu teada on see esimene kord, kus ELi kõrge ametnik toetab avalikult Peak Oil’i kontseptsiooni. Riskides nüüd, hoolimata Hardo Pajula lahkest hoiatusest, liikuda „vaimuhaiguse ja poliitika hämaratele äärealadele”, pakun, et teaduspõhisusele pürgivas ühiskonnas tuleks ebaadekvaatseks osutunud teadusdistsipliini teoreetiline baas välja vahetada. Andres Arrakul ja Urmas Varblasel (Sirp 22. X) on ilmselgelt  õigus, kui nad nendivad, et tarbimispidu on lõppenud ja see, mis vajab eelkõige muutmist, on väärtushinnangud. Parimagi tahtmise juures ei saa jätkata sõitu senise kasvumajanduse rööbastes. Klammerdumine ning, silmad kinni, tupikusse kihutamine oleks täiesti ettearvamatute tulemustega, isegi kui sellise käitumise tänaseid motiive võib teatud piirini mõista.       

Kuni me aga olukorrale näkku vaadata ei julge, ei saagi me adekvaatseid meetmeid rakendada. Tegelike lahenduste otsimise asemel lihtsalt maksureformidest, kokkuhoiupoliitikast vms kõnelemine on sama kahjulik asendustegevus, kui massiline rahatrükkimine. Ehk on lohutav teada, et majanduskäsitluse  ajakohastamiseks ei ole tegelikult vaja jalgratast leiutada. Seni ortodoksse majanduskäsitluse poolt tõrjutud biofüüsikaline ökonoomika7 oleks asenduseks enam kui sobiv. Selle teoreetiline baas lubab ületada ka senise jäälahkme ökonoomika ja ökoloogia vahel, kus üks pool ei suuda hõlmata keskkonda ning teine pool taluda inimliigi majandustegevust. Ilmselt võiks siit ajapikku välja kujuneda mingi looduskapitalismi-taoline majandusmudel.  Suhteliselt loogilised ja lihtsad põhitõed võimaldaksid uuendatud majanduskontseptsiooni alused haridussüsteemi kaudu massideni viia, et liikuda üleüldise paradigmamuutuse suunas. Rahval peaks tekkima võimalus mõista, et kaks korda rohkem asju ei tee neid kaks korda õnnelikumaks ja sada korda rohkem asju sada korda õnnelikumaks. Tänu loodusteaduslike meetodite kasutamisele ei tekiks enam ületamatuid raskusi protsesside prognoosimisega ja me ei  peaks makromajanduslike protsesside käsitlemisel enam piirduma ainult kontrollimatute oletuste ning tagantjärele-tarkustega. Saaksime vähemalt võimaluse uut kurssi adekvaatselt planeerida, olgu siis saabuv torm kui tahes vali. Senisel pimekursil jätkamine oleks kindlasti kõige hullem, mida oma lastele ja lastelastele pärandada. Minu puhtegoistlik mure nende saatuse pärast ongi mind siin sõna võtma sundinud.   

Vähemalt ei pea pärast kahetsema, et  pole proovinudki midagi ette võtta. Pelgalt paanika- ja põnevushoolikuile leidub kindlasti palju lihtsamini hoomatavaid teemasid, kui seda on Peak Oil. Muidugi ei saa paradigmanihe ja strateegilised muudatused tulla lihtsalt ning kiirelt. Et kujundada taktikalisi otsuseid riikliku energiajulgeoleku osas, ei tohiks ka Eestis enam toetuda pelgalt ortodokssele majanduskäsitlusele. Võimalikult kiiresti tuleks otsustajail kaasata ekspertidena pädevaid loodusteadlasi, kes  probleemistikus orienteeruvad. Eestis on vastav professionaalne kompetents täiesti olemas, nagu Sirbi lugeja võis märgata kogemata siinse temaatikaga haakunud Erik Puura kommentaarist (Roheline Värav 26. XI). 

1http://en.wikipedia.org/wiki/Peak_oil

2 http://en.wikipedia.org/wiki/Association_for_the_ Study_of_Peak_Oil_and_Gas 

3 http://www.chathamhouse.org.uk/publications/ papers/view/-/id/891/

4 http://www.spiegel.de/international/ germany/0,1518,715138,00.html ; http:// peak-oil.com/download/Peak%20Oil.%20 Sicherheitspolitische%20Implikationen%20 knapper%20Ressourcen%2011082010.pdf

5 http://www.jfcom.mil/newslink/storyarchive/2010/ JOE_2010_o.pdf

6 http://www.parliament.nz/en-NZ/ParlSupport/  ResearchPapers/4/6/a/00PLEco10041-The-next-oilshock. htm

7 http://en.wikipedia.org/wiki/Biophysical_economics Tänu kõigile, kes on leidnud aega oponeerida või muul moel sel teemal reageerida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming