Noorus on ilus aeg. Tuleb tagasi ka

Evi Arujärv

Tegelikult on küsimus selles, kuidas õnnelik olla. Kõik muu, nagu näiteks helge tulevik, vaimne vabadus või kaotatud paradiis, on tühi mula. Küsimusele, kuidas olla õnnelik, on sajandeid keskendunud kõik meie ja ka ülejäänud ajastute vaimujõu keskused: paljud filosoofiakoolkonnad, kõik naisteajakirjad ja kosmeetikafirmad, vanarahva kollektiivne tarkus ja noorkirjanik M. Unt, erakondade politrukkidest rääkimata. Sellest hoolimata peab kurvalt tõdema, et osa inimesi ikkagi keeldub kiuslikult õnnelik olemast. Kuidas õiget meelsust, õiget elutunnet üles leida? Silm loomulikult on kuningas. Kõigepealt tulekski püüda lihtsalt õnnelik välja näha. Õnneseisundi esmatunnusteks on nooruslikult sile nahk, läikiv karv ja särav silm. See ei vaja manifeste. Särav silm ja sile nahk saadavad liigikaaslastele signaale jõuküllusest, fertiilsusest ja sotsiaalsest positsioonist. Kui näiteks kodaniku silmaalused kotid juba põlvini ja ülejäänud nahastik põlveõnnaldes ripub, siis võib aidata silikoon. Või kompensatoorne manifest ?Noorus on ilus aeg?, ?Noorus ? progressi pant? vms. Siiski peab arvestama, et manifest ei ole iial nii kõnekas kui sõnum, mida saadab närtsinud või sile nahk. Ja silikoon ei pööra üldteada totaalset ja fataalset protsessi.

Tõsi, sileda nahaga seoses on ka kahtlusekohti. Nooruse kui sotsiaalse seisundi ja bioloogilise olukorra olemuse suhtes ei ole tänaseni täielikku üksmeelt leitud. Mõned väljapaistvad mõtlejad (Nabokov ja Priimägi) on arvanud, et pole see laps või nooruk midagi muud kui väikeformaadis täiskasvanu ? koos sellest tulenevate praktiliste järeldustega. Samal ajal on teada, et teatud tingimustel omandab nooruse ilu ja elujõud ühiskonnas erilise, vastupandamatult müstilise ja isegi maagilise tähenduse. Mõnes päikesekuumuses praadivas Aafrika riigis usuvad aidsihaiged vanamehed, et pahast haigusest on võimalik vabaneda väikelastega intiimselt suheldes. Ka Pribaltika karge taeva all katab unustuseloor teatud küpsusastmesse jõudnud vanainimeste mälus tihtipeale kinni kõik noorusega kaasnenud ebameeldivused, piinad ja sigadused ? kogenematusest tehtud lollused, ebakindluse ja haavatavuse, noorusea jõhkrused ja autoriteedihirmud ?, mähkides lapsepõlve ja noorusea õrnhelgesse müüdisärasse. Üsna samal viisil nagu on lapse jaoks muinasjutuvinega ümbritsetud saabuv täiskasvanuelu. Pole ime, et mõnel pool nii lõunas kui ka põhjas otsitakse ja leitaksegi lapsjumalaid?

Mida sellest kõigest arvata õnnevalemi kontekstis? Aga seda, et nahaseisundist tähtsuselt järgmine õnneseisundi saavutamisel on õige mõtlemine: ühelt poolt lühike mälu, aga teiselt poolt rikas kujutlusvõime. Sest mis teeb inimesed õnnetuks? Mitte niivõrd asjad ja sündmused, vaid asjade ja sündmuste seosed ning neil põhinevad (hirmutavad või kohustavad) tulevikuprognoosid. Kust tulevad seosed? Elamisest ja armastusest, mis loob meie-tunde; meie-tundest, mis omakorda sünnitab tülikaid kohustusi teiste inimeste ees. Inimestest ja kohustustest saab vabaneda, vabanedes mälust ja seostest, meie-tundest ja armastusest. Õnneks jätab see ajukeemia ürgseisund meid enamasti ise maha, vabastades ka kohustustest. Kuigi, mõnikord ajukeemia küll lahtub, aga köidikud jäävad alles, kohusetunde kujul.

Meie- ja kohusetundest on suhteliselt vabad rinnalapsed ja need raugad, kelle juurde lapsepõlv tagasi on tulnud. Kui keskkond on soodne, elavad lapseks saanud vanur ja imik ühesuguses õndsusseisundis, nautides vahetult antud meeldivaid ärritajaid. Aga ka veel valgustatud elueas inimene võib orienteeruda vahetult antud meeldivatele aistingutele, ühtlasi (kui mälumaht võimaldab) soojendades end ka kaunist noorusajast pärit müüdivalguses.

Niisiis, õnn, see on imelihtne: lühike mälu ja lapsemeel. Parimad ?ansid on imikutel, raukadel ja kaladel. Saagem kui lapsed. Või kui kalad ? mälu ja ujumisoskuse mõttes. Ainult üks eeltingimus ongi sellisel õnneseisundil: Talitaja, Täiskasvanu olemasolu, kes maksab, mäletab ja vahetab pamperseid, näeb seoseid ja ohte ning vastutab nii tahtmatult kui ka teadlikult lapsemeelsete eest ja asemel.

Et ei olnudki midagi eriti uut? Elus juhtub kogu aeg nii, et mõned teada asjad, kaasa arvatud õnn, vedelevad lausa jalus, aga inimesed ei märka neid üles korjata. Hea, kui keegi teeotsa õigema, helgema meeleseisundi poole kätte juhatab.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming