Novembri kirjandusskandaalide juured on sügaval minevikus

SIRJE KIIN

Tänavu novembris vallandusid eesti ajakirjanduses mitmed kirjanduselu või kirjanikega seotud skandaalid, mis sunnivad küsima, mis on nende nähtuste põhjus, kas neil on ka mingid ühiskondlikud, vaimumentaliteedist johtuvad tagamaad.

Esmalt tekkis seaduserikkumise kahtlus siiani nii hästi toiminud kirjandusfestivali „HeadRead” Eesti Kultuurkapitali rahaeralduste suhtes. Riigikontroll leidis kultuurkapitalis tehtud auditi käigus, et kirjandusfestivalile „HeadRead” raha eraldamisel võidi rikkuda korruptsioonivastast seadust. Nimelt andis kultuurkapital alates 2011. aastast kirjandusfestivali „HeadRead” korraldamiseks seitsmel korral kokku 172 525 eurot, rahaeralduse hääletustest võttis protokollide andmetel osa nõukogu liige Krista Kaer, kes oli ühtlasi ka festivali korraldava MTÜ juhatuses.

Kultuurkapitali juhataja Olavi Laido kinnitas, et Kaer ei osalenud tegelikult hääletuses ega arutelus, kuid protokollides jäi see korrektselt vormistamata: „Kui Krista Kaer määrati sellesse nõukogusse, arvati ta välja HeadRead korraldava mittetulundusühingu juhatusest, et oleks vähem seotust. Aga ilmselt seegi polnud ka päris korrektselt vormistatud, mistõttu jäi see registrisse kandmata. Nii oli ta juriidiliselt MTÜ-st välja arvatud, aga sisuliselt seotud,” seletas Laido. Segane lugu. Formaalselt välja arvatud ühest ja teisest, kuid vormistamata, ja sisuliselt ikkagi seotud nii ühe kui teisega ja endiselt kirjas rahaotsuste protokollides? Kui sisuliselt asjaga seotud isik oli ikkagi juures, kui tema ühingu korraldatavale festivalile raha andmise otsuseid tehti, tähendabki see seaduse silmis võimalikku korruptsiooni.

Juhtum meenutab üsna samasugust kümne aasta tagust skandaali, mis oli seotud kultuuriministeeriumi kirjandusnõunikuga, keda süüdistati samuti korruptsioonis seoses Entsüklopeediakirjastusele eraldatud ligi paari miljoni krooni andmisega, sest kirjandusnõuniku abikaasal oli kirjastuses osalus. Kuna nõunik ei põhjustanud oma tegevusega olulist varalist ega moraalset kahju, lõpetati tema suhtes kriminaaljuurdlus, kuid talle määrati väärteo­menetluse korras 12 000 krooni suurune trahv, mille nõunik omakorda kohtusse kaebas. Kohus tühistas trahviotsuse. Kokkuvõttes mõisteti nõunik õigeks, kuid ta kaotas töökoha.

Kas nüüd on taas tegemist järjekordse nõiajahiga koos närvesööva korruptsioonikahtlustusega, mis algab kultuurirahva ühisrindega „Meie usume Krista Kaera” ja lõpeb kultuuri spetsiifikat mittetundvate riigiametnike häbiväärse kaotusega? Kardan, et seekord ei pruugi nii hästi minna. Kui kultuurkapital ei vaevunud sihtkapitali nõukogu liikmetele seadusi selgitama ega protokolle nõuetekohaselt vormistama, on tegu mustvalgel kultuurkapitali seaduserikkumisega. Kui nõukogu liikmed ei vaevu end kursis hoidma valdkonda puudutavate seadusemuudatustega, on nad ebapädevad ja tuleb välja vahetada. Kuna eesti kultuuriruum on nii väike, kõik on kõigiga seotud ja teavad, kes on kes, peaks iga rahaotsuste tegija jälgima eriti rangelt, et selliseid kahtlase seotusega korruptsiooniohtusid ei tekiks mingite rahade jagamisel. Asi mitte ainult et peaks protokollis näima aus, vaid ka olema aus, läbipaistev ja võimalikult erapooletu.

Rahvusraamatukogu saksakeelsete Austria, Saksa ja Šveitsi saali sulgemisotsus tuli samuti nagu välk selgest taevast. Rahvusraamatukogu peadirektor Janne Andresoo ütles, et muudatuste põhjuseks on raha, täpsemalt, selle puudumine. Varem toetasid 7. korruse saalide tegevust välispartnerid, aga nüüd on see abi lõppenud. Kultuuriavalikkus on jahmunud, Goethe instituudi töötaja lausa šokis. Saksakeelsete saalide juhataja nõuab rahvusraamatukogu direktori tagasiastumist. Saksa saatkond sai otsusest teada tagantjärele, oli ebameeldivalt üllatunud, kuid on valmis asja arutama. Tekib küsimus, miks ei arutatud asja valitsuse, kultuuriministeeriumi, Saksa saatkonna, Goethe instituudi ega teiste asjaomastega enne sulgemisotsuse tegemist.

Direktor Janne Andresoo põhjendas sulgemisotsust 2014. aastast kehtiva Eesti Rahvusraamatukogu strateegiaga, mis näeb ette rahvusteavikute digitaalse kollektsiooni täiendamist ja e-rahvusraamatukogu arendamist, pannes põhirõhu eesti kirjanduse vahendamisele ning õigusalase kirjanduse ja kunstikogu komplekteerimisele. Põhjendused on küll osalt mõistetavad, kuid mitte piisavad, arvestades saksa keele ja kultuuri orgaanilist seotust meie mineviku, oleviku ja tulevikuga. Saksamaa mängib teatavasti tugevat juhtrolli Euroopa Liidu, s.t meie tuleviku kujundamisel. Tundub, et rahvusraamatukogu eelarve üle otsustajail jääb endiselt puudu laiemast kultuuriloolisest mõtteviisist, arusaamast, et rahvusraamatukogu kuulub rahvale, et selle väljund on suurem kultuuridemokraatia. On mõistetav, kui meie lahked välispartnerid toetasid saksa saale vahetult pärast taasiseseisvumist, kuid nüüd, kui oleme oma kultuuri iseseisval majandamisel jõudnud kolmandasse kümnendisse, oleks aeg väärikalt tõestada, et saksa keel ja kultuur on oluline ka meile endile, mitte ainult heldetele välismaalastele. Igal kultuuri rahastamisega seotud otsusel on sügavad sisulised tagajärjed meie rahva vaimule ja hingele, avatusele või suletusele.

Ja lõpuks: sotsiaaldemokraadid loevad tühjas külmas telgis Tammsaaret ja valetavad prügikastireklaamidel, nagu olnuks kirjandusklassik sünnist saati, s.t aastast 1878 sotsiaaldemokraat. Lühireklaamis on ainult kolm valet: esiteks pole ükski imik sündides parteilane, teiseks ei kuulunud kodanik Anton Hansen, kirjanikunimega A. H. Tammsaare kunagi ühtegi parteisse ja kolmandaks loodi Eesti esimene sotsiaaldemokraatlik partei 1907. aastal (Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei). Sellel pildil pole ei sotsiaalsust ega demokraatiat, see on lihtsalt kultuuri kuritarvitus.

Novembri kirjandusskandaalide juured on vanas põletikus: umbses endisajas, kui maksis totaalne üheõigus, mitte kõigile avalik meie-õigus. Kui oleksin arst, kirjutaksin kroonilise haiguse raviks kolmest komponendist koosneva tulevikutableti: rohkem vastutustunnet, demokraatiat, avatust. Kolmiktabletti tuleks võtta iga päev, iga väikseimagi raha-, kultuuri- või valimisotsuse tegemise eel.