Nurjatust õigusest, kohtunike õigusloomest ja muust

HEILI SEPP

„Õiguse mõiste“ – Briti õiguspositivisti, ühe XX sajandi suurima õigusfilosoofi H. L. A. Harti (1907–1992) peateos – on lihtne lugemine ilmselt vaid õigusfilosoofia fanaatikute koorekihile. Enam kui viissada lehekülge lohutavad justkui õpetaja Lauri häälel: „Kui sa tervet rehkendust ei jõua, tee pool …“ Eestikeelsest tõlkeväljaandest moodustavad ees- ja saatesõnad ligi veerandiku köitest. Ühes neist – täpsemalt sissejuhatuses kolmandale trükile, vastab Leslie Green iseenda küsimusele, kas raamatus käsitletavad küsimused on ka huvitavad, jaatavalt, kuid mööndes: „Inimesi huvitavad erinevad asjad.“

Ja nii ka on. Kindlasti leiab iga õigusehuviline raamatust midagi endale ka siis, kui ta ei võta endale kohustust terve raamat läbi lugeda. Green peab Harti mudellugejaks neid, kes tunnevad „filosoofilist huvi ühe meie põhilise poliitilise institutsiooni vastu ja selle vastu, missugune on institutsiooni vahekord kõlbluse ja sunnijõuga“. Teos sobib kindlasti ka juuratudengite lugemisvarasse ja seda mitte üksnes sisu tõttu. Selle läbilugemine võiks olla parajalt piinarikas initsiatsiooniriitus. Noor infoühiskonna kodanik, kes on harjunud järjest pisemate suutäite kaupa ja kiiremini teadmisi hankima, saab võimaluse tõestada, et ta on valmis maadlema ka gigantsema koletisega, et oma õiguskraadi püha graalini jõuda. Või nagu Green sissejuhatuses ütleb: „Teoses sisalduvate ideedega maadlemine on see, mis tuleb läbi teha, lunastamaks endale sissepääs nüüdisaegse õigusfilosoofia määratu kirjavara juurde.“

„Õiguse mõiste“ ilmus esmatrükis 1961. aastal. Teatav arhailisus on tajutav. Green möönab, et „pool sajandit hiljem tunduvad teose keel ja näited ühiskondlikus ja mõnikord ka filosoofilises mõttes kaugetena“. Keele osas on raske vastu vaielda, kuigi lööki pehmendab asjaolu, et H. L. A. Hart oli siiski tuntud teravmeelse inimesena ning see kumab läbi ka kõige akadeemilisemast sõnapõimest. Võtame või selle, kuidas ta selgitab üht oma alusmõistet, „õiguse avatud tekstuuri“. Hart leiab, et ükskõik kas käitumisstandardite teatavakstegemiseks valitakse pretsedent või seadus, mis toimib ladusalt suure hulga tavaliste juhtumite puhul, jääb nii üks kui teine ühel hetkel ebaselgeks. Hart võtab selle tõsiasja kokku vaimuka lihtsusega – „oleme inimesed, mitte jumalad“ ning selguse huvides lisab ta: „Esiteks on meie teadmine tõsiasjadest suhteliselt kesine ja teiseks on meie siht suhteliselt ebaselge. (lk 270)“

Mis aga puudutab teose näidete ajastukuuluvust, siis ei pruugi see olla sugugi teose nõrk külg, vaid vastupidi. Inimesi huvitavad erinevad asjad. Siinkirjutaja erilise huvi pälvisid just nimelt ajaloolisse konteksti – II maailmasõja ja natsismi järelkaja, dekoloniseerimine, apartheid – paigutatavad mõttearendused. Sellised on näiteks VI peatüki III jaotis „Õigussüsteemi talitlushäired“ ja IX peatüki II jaotis „Õiguslik kehtivus ja kõlbeline väärtus.“

Õigussüsteemi talitlushäiretest räägib Hart võõrvõimu vallutuste näitel, „mille korral esitatakse võistlev nõue võimu saamiseks väljastpoolt süsteemi ilma olemasoleva süsteemi kohaselt selleks pädevust omamata“ ning sellisel juhul on võimatu kindlaks määrata täpset ajahetke, millal „õigussüsteemi eksistents on lõpuks läbi saanud (lk 257).“ Kuigi Hart ei mõtle ilmselgelt siin Eesti lähiajaloole, on seda võimalik teha lugejal, kui ta küsib koos autoriga, „mis oli territooriumil õigus süsteemi toimimise katkestuse ajal ja mis mitte (lk 258)“. Ses jaotises käsitab Hart ka põnevat 1952. aasta Lõuna-Aafrika kohtuasja Harris vs. Dönges, mis võib tunduda ajaloolistel ja geograafilistel kauge, kuid puudutab tegelikult ka konstitutsioonilistele kriisidele mõtlevat tänapäeva eurooplast. Kõnealusel juhtumil ei sobinud seadusandjale kohtute seisukohad ja ta lõi erikohtu, mis tühistas tavakohtute otsused; tavakohtud omakorda tunnistasid kehtetuks seadusandlikud aktid, millega loodi erikohtud jne.

Jaotises „Õiguslik kehtivus ja kõlbeline väärtus“ arutleb Hart kõlblusetute süsteemide üle. Küünilise tsitaadiga „Tom Sawyerist“ alustab ta mõttekäiku, et ei õigus ega kõlblus pruugi võimaldada kõigil, kellele minimaalsed kaitseabinõud ja eelised muidu kohalduksid, neist osa saada, kuna orjanduslikus ühiskonnas ei pruugita aduda, et orjad on inimolendid. Viivitamata hüppab ta sealt lähiminevikku, märkides: „Võrreldav olukord leidis äsja ebameeldivalt aset Natsi-Saksamaal ja Lõuna-Aafrikas (lk 367).“ Tema järgnevat tähelepanekut tasub aga silmas pidada tänapäevalgi: „Isegi seal, kus orjandust ametlikult ei tunnistata, võivad rassi-, nahavärvi- või päritolupõhised eristused anda tulemuseks õigussüsteemi ja ühiskondliku kõlbluse, mis ei tunnista seda, et kõik inimesed väärivad minimaalset kaitset teiste inimeste eest.“

Hart möönab, et millegi ametlikus korras õiguslikult kehtivaks tunnistamine ei lahenda allumisküsimust. Lisaks tuleb arvestada, et suurema tõenäosusega hoiavad tunnet, et väljaspool ametlikku süsteemi on miski, mille abil peab üksikisik oma allumisküsimuse lõpuks lahendama, alal just need inimesed, kes on harjunud mõtlema, et õigusnormid võivad olla nurjatud. Selleks et süsteemi norme kellelegi peale sundida, peab olema piisav hulk neid, kes süsteemi vabatahtlikult aktsepteerivad, kuid neile, kes sunni jõul kuuletuma pannakse, ei pruugi süsteemis leiduda midagi sellist, mis tekitaks neis truudusetunnet.

Jaotises hargneb äärmiselt köitev arutelu nn nurjatu õiguse ja sellele vastuseisu võimaluste üle, mille käigus Hart üritab leida vastuseid mitmele küsimusele, paigutades need eeskätt Natsi-Saksamaa ja selle järelmite konteksti. Kas kõlblusevastaste, ent nõuetekohase korra järgi vastu võetud ja tähenduse poolest selgete ja kehtivuskriteeriume täitvate õigusnormide kohta saab öelda, et „see on õigus, ent järgimiseks liiga nurjatu“? Kas tuleks karistada pealekaebajaid, kes olid omakasupüüdlikel eesmärkidel põhjustanud inimeste vangistamise süütegude eest, mis seisnesid natsirežiimi ajal vastuvõetud ebardlike seaduste rikkumises? Kas peaks karistama inimesi, kes olid korda saatnud pahelisi tegusid, kui need teod olid tol ajal jõus olnud normide järgi lubatud? Meie ei pea selleks, et neile küsimustele sisu anda, ilmtingimata Saksamaale mõtlema.

Teine teemaplokk, mis aktuaalselt kodumaise aruteluga haakub, puudutab kohtute õigusloomet. Ehk juba ainuüksi selle teemakäsitluse pärast tasub raamat endale soetada. Tuginedes õiguse avatud tekstuuri kontseptsioonile, millel ülal juba peatusin, kinnitabki Hart, et „igas õigussüsteemis jäetakse kohtutele ja ametiisikutele lai ja oluline otsustusvabadus, et nad saaksid teha algselt ebamäärastest standarditest kindlad standardid, lahendada seadustes peituvad ebaselgused või arendada ja täpsustada norme“. Jaotises „Kohtuotsuse lõplikkus ja eksimatus“ tõmbab Hart meid väga põnevasse mõttemängu, kõrvutades punktilugejat kriketis ja kohtunikku õigussüsteemis. Viimaks järeldab ta siiski: „Õiguse avatud tekstuur jätab kohtutele õigusloomepädevuse, mis on palju ulatuslikum ja palju tähtsam kui see pädevus, mis on punktiarvestajal, kelle otsuseid ei kasutata õigust loovate pretsedentidena.“ Nii nagu ta arvestab, et „punktiarvestaja võib kogemata eksida, olla purjus või jätta kergemeelsusest täitmata oma kohustuse kohaldada reegleid nii hästi kui oskab“, peab ta võimalikuks ka seda, et „kohtuotsuste lõplikkust ja autoriteetsust sätestavate normide varjus võivad kohtunikud olemasolevaid norme hüljates mesti lüüa ja loobuda pidamast ka kõige selgemaid parlamendi seadusi oma otsuste tegemisel piiravaks“. Sel juhul – kui enamik kohtunike otsuseid oleks sellised ja neid aktsepteeritaks – teiseneks süsteem viisil, nagu teiseneb mäng siis, kui kriketist saab punktiarvestaja otsustusvabaduse mäng.

Jah, liigses idealismis või naiivsuses ei ole põhjust Harti süüdistada. Võimalik, et siin on oma osa ka tema sõjaaegsel teenistuskogemusel MI5s ehk Briti vastuluures, mis küllap arendas tema oskust liigelda hallidel aladel. Leides, et kohtuotsustes tuleb sageli teha valik kõlbeliste väärtuste vahel, tähendab Hart, et „on ju rumalus uskuda, et seal, kus õiguse tähendus on ebaselge, oleks kõlblusel alati selge vastus varnast võtta (lk 372)“. Ta lisab rahuga, et „kahtlemata vormistavad kohtud oma otsused nii, et jääks mulje, nagu nende otsused paratamatult tulenevad ettemääratud normidest, mille tähendus on kindlaks määratud ja selge (lk 114)“, ega välista sedagi, et „teatud ühiskonnas langetavad kohtunikud alati kõigepealt otsuse vaistule tuginedes või n-ö kõhutunde järgi ja alles seejärel valivad õigusnormide seast normi, mis, nagu nad teesklevad, sobib lahendatava juhtumi asjaoludega (lk 286)“. Hart on veendunud, et väga lihtsate juhtumite korral võivad otsused tuleneda selgetest normidest, kuid valdava enamiku juhtumite korral, mille üle kohtud pead murravad, ei anna ei seadused ega pretsedendid, kus normid väidetavalt peituvad, ühteainsat kindlat vastust. Kohtunik on see, kes peab tegema valiku. Talle omase künismiga leiab ta, et vaid traditsioon varjab seda, et kohtunikud „avastavad õigust, ja [—] näitab kohtuotsuseid sellistena, nagu need oleksid selgetest olemasolevatest normidest sujuvalt tuletatud järeldused, millesse pole segatud kohtuniku valikud“.

Selles küsimuses on peamine Harti kriitik mõistagi tema õpilane Ronald Dworkin, kelle „Õiguse impeerium“ on juba kaks aastat samas sarjas eesti keeles kättesaadav. Dworkin leiab, et igale õiguslikule küsimusele on olemas õige vastus, aga see pole ainus küsimus, milles ta on Hartiga eriarvamusel. Kolmas „Õiguse mõiste“ põhiväärtus siinkirjutaja jaoks ongi see osa teosest, mille südameks on Harti n-ö diskussioon Dworkiniga – ehk siis järelsõna, mis lisati 1994. aasta teisele trükile. Järelsõna on nii mitmelgi põhjusel intrigeeriv. Üks neist on muidugi tõsiasi, et see lisati teosele pärast Harti surma, tuginedes Harti seniavaldamata vastustel Dworkini arutluskäikudele. Järelsõna valmis käsikirjavariante võrreldes ja nii on näiteks selle 6. ptk 1. lõigust esitatud lausa kaks versiooni. Asjaolu, et me ei saa kunagi kindlad olla, kas Hart ise oleks sellele tekstile all kirjutanud, kumab läbi ka toimetaja märkustest teisele trükile. „Me ei kahtle sugugi selles, et kui Hartil oleks olnud võimalus, oleks ta teksti enne avaldamist veel lihvinud ja täiustanud (lk 36).“

Harti arvates vormistavad kohtud oma otsused nii, et jääks mulje, nagu nende otsused paratamatult tulenevad ettemääratud normidest, mille tähendus on kindlaks määratud ja selge ehkki nii mõnigi kord langetavad kohtunikud alati kõigepealt otsuse vaistule tuginedes või n-ö kõhutunde järgi ja alles seejärel valivad õigusnormi, mis, nagu nad teesklevad, sobib lahendatava juhtumi asjaoludega. Thomas Rowlandsoni ja Augustus Pugini illustratsioon raamatus „The Microcosm of London“.

Wikimedia Commons

Igatahes on järelsõna kõige tempokam ja ka teravam tekstiosa kogu raamatus. Just seal on viidetega Dworkini teostele esitatud kahe õigusfilosoofi tuumakas diskussioon kohtunike õigusloomepädevusest, millest peegeldub vastastikune mõtete rikastamine. Nii sundis Dworkini väide, et selline õigusloomeviis on ebademokraatlik ja ebaõiglane, Harti andma täiendava selgituse: „Et kohtunikele on usaldatud õigusloomepädevus nende vaidluste lahendamiseks, mida õigus ei reguleeri, võib pidada paratamatuks hinnaks, mida tuleb maksta, et vältida ebamugavusi, mis kaasnevad seesuguste vaidluste alternatiivsete reguleerimisviisidega [—] teiseks on täidesaatvale võimule piiratud õigusloomepädevuse delegeerimine nüüdisaegsete demokraatiate tuttav tunnusjoon ja piiratud õigusloomepädevuse delegeerimine kohtuvõimule ei paista olevat demokraatia jaoks suurem oht (lk 465).“

Eelmainitu on vaid Harti lahmaka jäämäe tipp. Teose ülevaatlikum ja kokkuvõtlikum käsitlus leidub nii Helen Eenmaa-Dimitrieva saatesõnas eestikeelsele väljaandele kui ka Leslie Greeni sissejuhatuses. Mõlemad väärivad lugemist.

Lõpetuseks ka mõni sõna tõlkest. Lugemist alustades oli mul originaaliga tuttav olles harjumatu, et sõna rule vasteks oli valitud „norm“, mis nõudis omakorda ingliskeelsele sõnale „norm“ teistsuguse vaste leidmist. Selleks oli valitud sõltuvalt olukorrast näiteks kas „individuaalne ettekirjutus“ või „ranges mõttes ettekirjutus“(lk 56). Tõlkija põhjendas tõlkevaste rule/norm valikut vastavas märkuses lk 109, kuid tegelikult oli see võetud kasutusele juba lk 55. Originaaliga kõrvutades tekkisid mõned küsimused järjekindluse osas (nt being obliged ja having an obligation tõlkevastete valikul,* arvestades autori rõhutatud soovi, neid kahte tuleks selgelt eristada). Silma jäi ka, et kui leheküljel 63 oli Oliver Wendell Holmesi mõiste bad man tõlgitud „nurjatuks inimeseks“, siis Eenmaa-Dimitrieva saatesõnas on selle kohta öeldud „paha mees“. Sellisel juhul oleks olnud hea jätta originaaltermin mõlemal puhul sulgudesse, et lugeja saaks veenduda määratluse samasuses. Arvestades Harti akadeemilist stiili ja sellele omaseid pikki lauseid, oli tõlge kokkuvõttes siiski nii sujuv, et kujunes mõistmisel abiks, mitte takistuseks.

* Nt lk 31 vs. 211

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming