Öös on publikut, päevas ka

Kaarel Tarand

Homme õhtul toimub teist korda Eesti muuseumide suurüritus „Muuseumiöö”. Üle Eesti on hiliste öötundideni avatud 115 muuseumi, Tallinnas on muuseumide suure avaliku programmiga liitunud ka arhiiv, kirikud, Kunstihoone. Ka aasta tagasi kirjutasin sel puhul kolumni („Öös on muuseume”, 14. V 2009), mille lõpumõttena väitsin: „Lootma peab, pärast pikka ööd võiks muuseumidele ka ilus hommik koita”. Ei alanud Eesti muuseumide  siiski ilusad ajad 15. mail ega ka hiljem. Vastupidi, suure käraga lükati käima hoopis „muuseumireform”, mis teatavasti lõppes kultuuriministri kokkuvõttega ajalehele Postimees: „Eesti on siiski demokraatlik riik ja muuseumide vastuseisu sellele ideele ei õnnestunud murda”.

Selle reformikära käigus tuli avalikkuse ette ka hulk kasulikku informatsiooni, orientiirarve näiteks selle kohta, kui palju inimesi ühes või  teises muuseumis aasta jooksul käib. Mõnes muuseumis käib 7000, mõnes teises 70 000 inimest, kui rääkida ainult „väikestest”. Kumu teatavasti külastab aastas kaugelt üle 100 000 inimese. Ja ikka võib küsida, on seda ühes või teises asutuses siis ka palju või vähe. Kas 20 külastust päevas on väärtus, mille pärast eelarvelist asutust finantseerida? Või pole mõtet majavahtigi pidada, kui külastajavoog ei ole päevast päeva pidev ja vähemasti sajapealine? 

Külastajate hulk on olnud aastaid üks olulisemaid näitajaid ka etenduskunstide rahastamisel ja hindamisel. Kui NO -teater suutis viimase ettevõtmisega tekitada endale Saku suurhalli täie publikut, siis võiks tahtmise korral ju sellest ühekordsest saavutusest püüda kultuuripoliitilist normi tekitada. Kuulutada käkiks igaühe, kelle kunstiline magnetism jääb näiteks alla tuhande inimühiku. Ma ei pea siin silmas ministeeriumi ja võimalikke käsulaudu, suur  osa arvamuse kujundamisest on meedia käes.

Tallinnas ja Tartus paralleelselt toimunud kirjandusfestivalidel üles astunud maailmanimede mõtete vahendamise asemel võttis Heili Sibrits Postimehes terve veeru raisata sellele, et korraldajad „lausrumalateks ja raharaiskajateks” kuulutada, sest Mihhail Šiškinit kuulanud ainult 30, Simon Sebag Montefioret ehk 60 inimest. Ajakirjaniku peas järelikult oli teada see „õige” arv, millele tegelikkus kõvasti alla jäi. Võinuks siis seda ka lugejatega jagada, öelda otse, et „juhtiva päevalehe toimetus on otsustanud, et nüüd ja edaspidi saavad positiivse kajastuse ainult kirjandussündmused, mille publik on minimaalselt X (100, 500, 1000?) inimest. Kõik muu on rahva raha häbematu raiskamine. Punkt”. Sama autoriteeti tuleks kohaldada muusika- ja kunstielus. Kui ikka Enn Kunila kogu eksponeerimine tõi kohale publikut 12 600 hinge, siis olgu see uus standard ja  kõik, mis alla selle, kuulutagem läbikukkumiseks. Ja raha tagasi!

Pole kahtlust, publiku hulk mingit tagasisidet tegijatele ja rahastajatele annab. Probleemiks on aga see, et hulkade klassifitseerimine on täiesti meelevaldne, tuletatud pidevast ja sujuvast, mitte astmelisest kasvujoonest. Me võime kokku leppida, et alla saja halb, üle saja hea. Kuid miks just 100 ja mitte 50 või 200? Või promill elanikkonnast (ca 1340 inimest)?  Elitaarse ja masse rõõmustava vahele ei saagi mõistlikku, arvuna väljendatavat eraldusjoont tõmmata. Auditooriumide suuruse hindamiseks võib aga laenata võrdlusmaterjali lähedaselt alalt. Akadeemiline ja kunstiline kommunikatsioon sarnanevad mõneski mõttes. Kõneleja suudab neis soovitavalt haarata kogu auditooriumi tähelepanu. Iga ülikoolis loenguid pidanu teab kogemusest, et uusima aja „põhikursused massidele”, mida rahaolude  sunnil läbi viiakse, on maha visatud aeg ja töö. Ja ega see kunstis teisiti ei ole. Suured ideed ja mõtted sünnivad väikestes kooslustes, mitte lauluväljakul hulkade ees.

Vastuväiteks sellele võrdlusele võib öelda, et ülikool piirab kunstlikult juurdepääsu oma loomingule. Piirangud on siiski üsna väheolulised. Võrdlus kehtib. Õpetaja või kunstnik, kellele auditooriumi suurus on tähtsam kui edasiantava vastuvõtu kvaliteet, on ilmselt vale  töö peale sattunud. Massimaitse tööstuslik rahuldamine on meie maal ka tähtis töö, kuid loodetavasti suudame oma ühiskonda sel viisil reguleerida, et kvaliteedi pakkumine tulevikuski ainult öösse pole tõrjutud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming