Oidipus Auschwitzis

Jüri Lipping

Imre Kertész ja tema „Saatusetus” Kui sul on miskit ütelda,siis lahku sellelt keelat’ pinnaltning räägi seal, kus kõne kehtib,või püsi vakka. Kus olid mu silmad, kui ma veel nägin? Miks langes mu sammude kaja kurtidele kõrvadele? Ja miks nüüd, pärast kõiki neid katsumusi ja piinu, nüüd, kus ma olen pime, on mu sõnad ühtäkki kristallselged, mu pilk ootamatult läbinägelik, taip tavatult terav? Ma olen kohutavale tuleproovile vastu pidanud, ma olen sellest läbi käinud, selle üle elanud – mina, pärani silmi pimedusega löödu! Olen oma saatuse täide viinud, minuga ei juhtu enam mitte midagi. Mitte kunagi. Minust on saanud oraakel, tõelausuja, Wahrsagergeist. „Ma olen meedium Auschwitzi vaimule. Auschwitz kõneleb minu kaudu. Kõik muu näib sellega võrreldes mulle rumal.” Ent kes küll vaevuks mõistma minu sõnumit, võtaks kuulda minu lugu – lugu sellest, kuidas olles minetanud kõik, hävitanud igasuguse usu, kaotanud viimsegi lootuse, olen viimaks leidnud oma õnne? Sest just see on tõeliselt paradoksaalne, müstiline, skandaalne lausa – see avastus, et „Auschwitz on minu suurim aare”, kohutav kink ja neetud õnnistus, millest pole võimalik mööda vaadata. Nõnda lõpebki „Saatusetus” (1975, e.k 2004, tlk Sander Liivak) järgmiste sõnadega: „Sest isegi seal, korstnate kõrval, oli peale piinade veel midagi, mis meenutas õnne. Kõik esitavad küsimusi ainult kannatuste ja ‘õuduste’ kohta, kuigi minu jaoks jääb vahest see tunne kõige meeldejäävamaks. Jah, sellest, koonduslaagrite õnnest, tuleks esimesel võimalusel jutustada, kui seda palutakse. Kui üldse palutakse. Ja kui ma seda ise ära ei unusta” (lk 167). Niisiis, koonduslaagrite õnnest tahan ma teile kõnelda: eneseleidmisest, tollest õnnest ja neist sammudest, mis selleni viisid, nagu ka hinnast, mida ma selle äratundmise eest maksma pidin …

*

On öeldud, et oma krüptilistes „Märkustes Oidipuse kohta” (1803) annab Friedrich Hölderlin mõista, et Oidipuse eepika haripunktiks pole mitte „Kuningas Oidipus”, vaid selle hilisem järg „Oidipus Kolonoses” – draama, kus saatus on juba ammu täide viidud ja loo kangelasega ei juhtu õieti enam midagi. Tõeliselt traagiline pole seega mitte sündmustik ise (mõrv, verepilastus, mitteäratundmine), vaid tõsiasi, et jumal on inimesest kategooriliselt ära pöördunud. Sellest annab tunnistust Oidipuse lakkamatu kurtmine ja kaeblemine: ma olen süütu, mind koheldi ebaõiglaselt, säärane oli jumalate tahtmine.

Lahkudes vanas eas Teebast, jõuab pime Oidipus pärast pikki ekslemisi lõpuks Ateena lähedal pühapaika, saab seal ilmutuse osaliseks, annab edasi oma tähendamissõnad Ateena kuningale ning lahkub seejärel müstilisel viisil maisest ilmast. Igasuguse saatuse puudumine, selle olematus – see „ei juhtu mitte midagi” – on siin draama olemuslik tunnusjoon. Tragöödia mõistmise horisondiks saab sureliku kogemuse puhas lõplikkus, tühi temporaalsus ja sellesinatse maa jaatus. Hölderlin kirjutab: „Kannatuse äärmisel piiril pole nimelt tegu millegi enama kui aja või ruumi tingimustega.” Niisiis, oma radikaalsel kujul ei midagi enamat ega vähemat kui hic et nunc, siin ja praegu, eksistentsi puhas vorm. See tähendab, maailma võimalikkus ise. Teisisõnu ja üleüldse: inimliku elu võimalikkus Maa peal.

Ent olles ülimas kannatuses paisatud tagasi „alguse” ja „lõpu” korvamatusse ja sihitusse, mitteriimuvasse ebakõlasse – kuidas saab sellest tuleneda jaatus!? Kas tõeline tragöödia ei seisne mitte traagilise mõõtme täielikus puudumises? Selles, et „ei juhtu mitte midagi”?

*

See vald, see tsoon, kuhu „paistesjalgne” Oidipus lõpuks siseneb, olles kratsinud välja oma silmad, vajab lähemat uurimist. Selle topoloogia on siin keeruline, otsustamatu, aporeetiline – läbiminekut mitte võimaldav. Kahtlemata on tegu kaksipidise, kahemõttelise pinnaga, sest ühtaegu tõotatud ja neetud, püha ja puutumatu, õnnistav ja õel on see terra sacra, see pühitsetud maa, mis kuulub lepitatud kättemaksujumalannadele, metsikutele erinnüstele, kellest on vahepeal saanud eumeniidid ehk heatahtlikud. Meenutagem ka (see pole sugugi tähtsusetu), et nende taandumine ja taltumine Kolonose pühapaigas on otseselt seotud Ateena polise tõusuga (Athena otsustava sekkumisega Orestese saatusesse), nagu ka Oidipuse (selle neetud võõra, totaalse hüljatu) omaksvõtt ja talle osutatud külalislahkus toob kaasa õnnistuse ja soosingu sellele maale ja tema kodanikele.

Oidipuse surm öeldakse olevat imeväärne ja ootamatult helge lõpp peategelase ebainimlikest piinadest ja kannatustest saadetud maisele teekonnale. Kuigi sel viimsel sündmusel puudub nii pealtnägija tunnistus kui hauakoha tõendus (ühe versiooni kohaselt haihtub Oidipus suitsuna taevasse), pühitseb Oidipuse õnnistus sellele maale kõik üleelatud koledused. Nietzsche lisab „Tragöödia sünnis”, et tema kohal „seisab üleloomulik helgus, mis laskub alla jumalikest sfääridest ja osutab meile, et kangelane saavutab täielikult passiivses kannatuses oma ülima aktiivsuse, mis ulatub palju kaugemale ta enda elust.”

*

Sõna Lager on Gyuri jaoks uus, „kuid saksa keele seisukohast otsekohe hästi arusaadav väljend” (lk 61).

Näha Auschwitzi 14aastase György Kövesi silmade läbi on kummastav kogemus. Tema naiivne ja süütu pilk, mis registreerib kõike toimuvat kiretu, lausa kliinilise osavõtmatusega, on liiga väljakutsuv, liiga talumatu üldiseks tarbimiseks. Tal puudub igasugune tagantjärele tarkus: iga sündmus on uus, iga kogemus värske, iga samm astumine tundmatusse, täis nooruslikku hasarti ja kaasaminemist. Teda iseloomustab dogmaatiline visadus leida mõte ja anda tähendus kõigele, mille tunnistajaks ta on. Kui ta ilma suurema kärata Budapesti äärelinna bussilt maha tõstetakse ja hiljem Auschwitzi rongile pannakse, loodab ta eelseisvalt avastada „korrastatust, hõivatust, uusi elamusi, natuke nalja”, ühesõnaga, meeldivama eluviisi. Kuuldes, et ta saadetakse tööle Saksamaale, otsustab ta vabatahtlikult minna esimeste seas, sest vagunis „lubati rohkem ruumi” ja „minema peab niikuinii”. Auschwitz on talle täiesti tundmatu koht; ta täheldab, et „jaam oli tore” ning päikesetõus raudtee sihtpunktis oli „ilus ja huvipakkuv: kodus oli mul sellel ajal kombeks veel magada” (lk 50). Jaamaesisel Saksa sõdureid märgates tunneb ta kergendust, „sest oma kena, hoolitsetud välimusega olid nad selles segadikus ainsad, kes mõjusid kindlameelselt ja rahu sisendavalt” (lk 53). Seevastu saabunute vahel askeldavaid „tõelisi vange kurjategijate triibulistes hõlstides” seirates ei jää talle mingit kahtlust: „nende näodki ei äratanud eriti usaldust: peast eemalehoidvad kõrvad, esiletungiv nina, pisikesed kavala helgiga aukus silmad. Tõepoolest nad paistsid olevat juudid, seda igas mõttes” (lk 52).

Viimaks on tal raske selles pööritavas tohuvabohus öelda, „kas see oli pigem meie eneste, sõdurite, vangide või meie kõigi ühiste jõupingutuste tulemus, et lõpuks ometi moodustus pikk kolonn” (lk 54), mis ühtlaselt ja kindlalt edenes sammhaaval edasi. Ta märgib tunnustavalt: „Kõik liikus, kõik töötas, igaüks oli oma kohal ja tegi oma tööd – täpselt, selgelt, õlitatult” (lk 57).

*

Tavapäraselt käsitatakse klassikalist (antiik) tragöödiat olemuslikult saatusedraamana: tragöödia olevat saatuse kujund, saatus aga omakorda see vääramatu jõud, mis annab inimlikule kogemusele selle traagilise mõõtme. Tragöödia ja saatus käivad käsikäes – selle (siiski seletamist vajava) eelduse kaasaegne locus classicus on Jean Anouilh’ „Antigone” (Sophoklese klassikalise teose mugandus Vichy valitsuse – kollaboratsionismi, konformismi ja vastupanu – allegooriliseks kriitikaks, 1943). Näidendis ütleb koor kokkuvõtlikult midagi sellist: „Masin on detailideni perfektne, ammugi õlitatud, töötab täiesti iseenesest. Melodraamas on surm tõeliselt kohutav, sest ta pole kunagi vältimatu; seal võideldakse, sest loodetakse pääsemist; see on alandav ja praktiline. Tragöödia aga ei jäta kahtluse raasugi, igaühe saatus on ette teada. See tekitab teatava meelerahu, kirkuse, puhtuse, sest lootusel, sel nurjatul petisel, puudub siin igasugune koht. Lootust ei ole. Sa oled lõksu püütud, nagu rott. Tragöödia on rahustav, sest siin ollakse sõprade hulgas, sest lõppude lõpuks on kõik süütud. Pole vahet, et keegi tapab ja keegi tapetakse – see on lihtsalt rollide jaotuse küsimus.”

Mehhanism on vinnastatud, tegelased vannutatud ning jumal masinast tagasi tõmbunud. Piisab sõrmenipsust või peanoogutusest, et asi hakkaks tööle. Kõik kulgeb nii nagu peab, enesestki mõista, otse loomulikult, normaalselt. Lootust ei ole, kuid see jääb varjatuks, mistõttu tõlgendus paisub kurbmänguks või koguni sentimentaalseks kitšiks (vt Spielbergi „Schindleri nimekiri”). Koori sõnul: „Taevas on sulle kaela sadanud, ning ainus, mis sulle on jäänud, on karjuda – mitte haliseda, ei, mitte hädaldada, vaid karjuda täiesti kõrist kõike seda, mis sul öelda on, mida sa kunagi pole öelnud ja mida sa vahest ei teadnudki eneses olevat. Ja seda ilma mingi põhjuseta: ainult kuulda ennast seda ütlemas, saada ise sellest lõpuks teadlikuks.

Niisiis, siin me oleme – nüüd see algab. Vedru on vabastatud. Väike Antigone on kinni püütud. Esimest korda elus saab väike Antigone nüüd tõeliselt olla tema ise.”

*

„Tuleb selgelt eristada piiri ja läve. Lävi on tsoon.” Nii ütleb kusagil Walter Benjamin. Tsoon, nagu me hästi teame, võiks olla koht, kus täitub meie kõige salajasem soov, meie kõige varjatum unistus. Koht, kus me saame teada tõe oma iha kohta. Ent see lubadus on ambivalentne, sest saladus, mõistatus, tõde, mida me endas kanname, on meile endale läbipaistmatu – me ise ei ole (ei saagi olla) sellest teadlikud. Kogu meie eelnev elu võib tsooni karmis valguses osutuda eimiskiks, tühisuste tühisuseks, ning me ise … sattuda silmitsi oma „pimeduse südamega”? Tõesti, kes üldse söandaks säärastel tingimustel tsooni siseneda?

Kolonoses avaneb Oidipusele lõplik tõde ja selgub viimane tähendus sõnast, millega ta näis lahendanud olevat Sfinksi mõistatuse, kuid mis tegelikult tegi temast selle, kes ta on – Oidipuse. See sõna, vastus, mõistatus on anthropos, inimene. Ent kes on inimene? Kui meenutada Sophoklese „Antigone” esimest koorilaulu (Heideggeri kuulsas tõlgitsuses), siis on inimene „pelutavast pelutavaim”, kes „teel olles kõikjale välja jõudes, väljapääsu kogemata, jõuab eimiskini”, ning „kõrgudes üle asupaiga, ei ole asu tal, kellele mitteolev on olles alati riski pärast”.

Nädalalehes Die Zeit 2002. aasta oktoobris ilmunud Kertészi intervjuu „Õnnekatastroof” („Die Glückskatastrophe”) lõpeb järgmiste sõnadega: „Kõik mu soovid on täitunud. Ma ei sooviks oma minevikku muuta, mu elu on olnud imeline. Auschwitz on minu suurim aare. Lähedus surmale on unustamatu. Elu pole kunagi olnud nii ilus, kui selles pikas hetkes.”

Kui see pole saatuse õnnistamine, siis mis see on?

*

SS-Obersturmbannführer Max Aue alustab oma pikka lugu manitsusega, et „see puudutab ka teid, küll te näete, see puudutab ka teid”, ning filosofeerib siis üsna tähelepanuväärselt: „Ma arvan, mul lubatakse järeldada, ja see on ka moodsas ajaloos kinnitust leidnud fakt, et igaüks, või peaaegu igaüks teeb etteantud oludes seda, mida tal kästakse teha; ning vabandan väga, aga pole eriti tõenäoline, et te oleksite siin erand, ei rohkem kui mina. Kui te sünnite riigis või ajal, kus vähe sellest, et keegi ei tule tapma teie naist ja lapsi, vaid keegi ei anna teile ka korraldust tappa teiste naisi ja lapsi, siis tänage jumalat ja minge rahus. Kuid pidage alati meeles seda: teil võib küll olla minust rohkem õnne, aga te pole seetõttu veel parem inimene. Sest kui teil jagub jultumust arvata, et te seda olete, siis just siit oht algabki. Meile meeldib vastandada Riiki, olgu totalitaarset või mitte, tavalisele inimesele, sellele putukale või värisevale rookõrrele. Kuid sellega me unustame, et Riik koosneb indiviididest, kellest igaüks on enam või vähem tavaline, igaühel oma elu, oma lugu, rida juhuseid, mis viisid ta ühel päeval lõpuks õigele poole püstolitoru või paberilehte, sellal kui teised lõpetasid valel pool. See rada on vaid üliharva mingi valiku või isegi personaalse eelistuse tulemus. Rõhuval enamusel juhtudest ei piinatud ega tapetud ohvreid mitte sellepärast, et nood oleksid olnud head, ei sugugi rohkem kui nende kallal võimutsenud timukad oleksid olnud kurjad.”

Sõja lõppedes Prantsusmaale pitsivabriku direktoriks taandunud Aue on omapärane figuur, kel õnnestub alati olla sündmuste keskpunktis: tunnistada massimõrvu Ukrainas ja tegeleda Kaukaasia rahvaste keeleküsimusega, pidada ideoloogilist debatti vangivõetud politrukiga ja saada Stalingradi all õnneliku snaiprikuuliga silmade vahele, inspekteerida Poola koonduslaagreid ja lugeda Blanchot’ esseid, arutada Eichmanniga õhtulauas Kanti moraalidoktriini ja võtta sõja lõpupäevil Berliini punkris vastu kõrge autasu (mispuhul ta ei suuda kiusatusele vastu panna ja hammustab tema kohale kummardunud Hitlerit ninast). Ja ometi puudub temalgi väljapääs, sest jonnaka visadusega on siingi mängus nii parritsiid kui intsest. Mis parata, säärase paradoksaalse tegelasena on ta meie jaoks ehtne freudilik Nebenmesch („kuulake, mis ma ütlen, ma olen inimene nagu teiegi”), kelles on veidral moel segunenud humanism ja barbaarsus, meeletud peavalud ja kõhulahtisus.

*

24. augustil 1944. aastal liitlaste pommirünnaku käigus Buchenwaldile hävib muu hulgas ka laagriterritooriumil kasvanud nn Goethe tamm – väidetavalt kuulsa luuletaja meelispaik, mida ta Weimaris elades sageli külastada tavatses. Nagu teame, sünnib selles linnas saksa klassitsism; pealt sada aastat hiljem saab Weimarist ka demokraatliku eksperimendi radikaalne häll. Kui linn 12. aprillil 1945. aastal Ameerika vägede kätte langes, käsutati selle elanikud jalutuskäigule läbi Buchenwaldi, et nood näeksid oma silmaga seda, mis oli aset leidnud napilt kaheksa versta kaugusel nende linna südamest. Iroonia poolest (millest säärastel puhkudel kunagi puudust ei ole) võiksime seda vaadelda kui koduloolist jalgsimatka Goethe radadel.

„Õhtumaa allakäigus” (1918) arutleb Oswald Spengler juhuse ja saatuse vahekorra üle inimlikus ajaloos („üks paistab olevat episood, teine epohh”) ning toob näite: Goethe minekut Sesenheimi tajutakse kui juhust, tema saabumist Weimarisse aga kui saatust. Eks ta ole, Jedem das Seine (igaühele oma) nagu resümeerib ka väravasilt selle kurnava „kultuurikilomeetri” lõpus, mis otsapidi ühendab palavalt armastatud Lotte Weimaris ja samavõrd saatusliku Ilse Buchenwaldis – viimase inimnahast lambisirmid on nüüd pea sama kuulsad kui Weimari portselan.

Ajalugu näib vaid kinnitavat Napoleoni kunagist ütlust Goethele: see, mis oli antiikajal saatus, on tänapäeval poliitika. Nii vaadates tundub tõesti loomulik ja loogiline, et Goethe ja Eckermanni kuulsatele vestlustele Ettersbergi mäel – Hier ist gut sein, õhkab luuletaja muretult oma kaaslasele – pani võiduka punkti ameeriklaste fosforpomm.

*

Poliitika algne tähendus rajanes hea elu lubadusel. Eluprotsess kui selline, liigipõhise taastootmise tingimused, eluspüsimise bioloogilised vajadused olid poliitikavallast juba oma loomu poolest välistatud: see kõik püsis paratamatuse sfääris (oikos), millel polnud midagi pistmist vabaduse vallaga (polis). Kui Platoni dialoogis „Politeia” kirjeldab Sokrates algelist kogukonda, kus valitseb puhas ökonoomsusprintsiip ehk meie mõistes ideaalne tööjaotus, siis hüüatavad tema vestluskaaslased põlglikult: „Sokrates, sa kirjeldad ju meile sigade linna!” Pea kaks ja pool tuhat aastat hiljem saab sigade linn enesele loomade farmi näol täiesti käegakatsutava reaalsuse. Modernses ühiskonnas pöördub hea elu (eudaimonia) unelm hea surma (eutanaasia) luupainajaks.

*

„Niisiis tulevad inimesed siia, et elada, mina ütleksin küll, et siin ennemini surrakse. … Loomulikult nagu vabrikus (fabrikmässig). Nii tohutu produktsiooni korral ei ole võimalik iga üksikut surma väga hästi teostada, kuid see pole ka oluline. Tähtis on mass. Kes maksaks tänapäeval veel midagi hästi viimistletud surma eest? Mitte keegi. Isegi rikkad, kes võiksid endale seda luksust lubada, hakkavad muutuma hooletuks ja ükskõikseks; soov isikliku surma järele muutub üha haruldasemaks. Veel mõni aeg ja see on sama haruldane kui isiklik elugi. Mu Jumal, kõik on ju olemas. Inimene tuleb, leiab eest täiesti valmis elu, on vaja ainult see selga tõmmata. Tahab ta lahkuda või on ta selleks sunnitud – ei mingit pingutust: Voilà votre mort, monsieur” (Rainer Maria Rilke, „Malte Laurids Brigge ülestähendused”, 1910).

Rilke modernse haiglaõhustiku kirjeldus on säärane, mille puhul Freud oleks kindlasti pruukinud oma kuulsat sõna unheimliche – oma tuttavlikkuses pelutav, kõledalt kodune. Sellest õhkub vastupandamatult industrialiseeritud surma eelaimdust. Süngelt parodeerides võiks öelda, et küsimus on tehnikas: „Põlluharimine on nüüd motoriseeritud toitlustööstus, olemuselt see sama, mis laipade fabritseerimine gaasikambrites ja hävituslaagrites, see sama, mis maade blokaad ja näljutamine, see sama, mis vesinikupommide fabritseerimine” (Heidegger, 1949). Laager kui surmavabrik, kui biopoliitiline masin, mis administreerib elust lahkumist kiirelt ja kiretult. Ja nii nagu Marxi meelest on tänapäeva tööline kapitalistlikus süsteemis võõrandunud oma tööproduktist, nii ka siin, selles totaalses seadestus, puudub osapoolte vahel igasugune inimlik side, tähenduslik kontakt: vastavalt vajadusele on kõigel väljanõutul pelgalt koosseisuline iseloom. Hier ist kein Warum.

*

Meile juba tuttav Max Aue pakub Heideggeri vääriva kirjelduse säärase seadestu vastupandamatust loogikast ja selle totaalselt tasalülitavast, nihileerivast väest. Kõne all on „Eutanaasia” ehk „T-4”— raskete füüsiliste ja vaimsete puuetega sakslaste hävitamise programm, mis käivitus umbes kaks aastat enne „lõpplahendust” (vt Jonathan Littell, „Heatahtlikud”, 2006):

„Juriidilise menetluse käigus selekteeritud patsiendid suunati professionaalsete meditsiiniõdede hoolde, kes nad registreerisid ja lahti riietasid; arstid vaatasid nad läbi ja juhatasid hoolikalt eraldatud ruumi; üks töötaja tegeles gaasiga; teised puhastasid ruumi; politseinik kirjutas välja surmatunnistuse. Sõjajärgse usutluse käigus ütles viimne kui üks: mis, mina, süüdi? Õde ei tapnud kedagi, ta ainult riietas patsiente lahti ja rahustas neid, tavaline ülesanne tema ametis. Arst ei tapnud samuti kedagi, ta üksnes kinnitas diagnoosi vastavalt kõrgemate ametivõimude poolt kehtestatud kriteeriumidele. Gaasikraani avanud töötaja, mõrva reaalsele toimepanemisele ajas ja ruumis kõige lähemal viibinud inimene teostas pelgalt tehnilist funktsiooni oma ülemuste ja arstide järelevalve all. Need, kes puhastasid ruumi, täitsid hädavajalikku – ja pealegi äärmiselt ebameeldivat – sanitaarset ülesannet. Politseinik aga järgis oma protseduuri, mis seisnes iga surma registreerimises ja tõendamises, et see leidis aset igati kooskõlas kehtivate seadustega.

Kes on siis süüdi? Kas kõik, või mitte keegi? Miks peaks gaasikambri juurde määratud inimene olema rohkem süüdi kui katlakütjaks, aednikuks või veokijuhiks määratu? Sama kehtib selle tohutu ettevõtmise iga tahu kohta. Näiteks raudtee pöörmeseadja, kas ta on süüdi juutide surmas, keda ta manööverdas laagri poole? Ta on ju raudtee teenistuja, kes teinud seda tööd kakskümmend aastat, ta seab pöörmeid vastavalt rongide graafikule, nende laadung pole tema asi. Ei ole tema süü, et neid juute veetakse just tema pöörmete kaudu punktist A punkti B, kus nad tapetakse. Kuid see pöörmeseadja mängib olulist rolli selles hävitustöös: ilma temata ei jõuaks juudirong punkti B. Sama kehtib ka tsiviilametniku kohta, kes sundvõõrandab kortereid õhurünnakute ohvritele, trükitöölise kohta, kes trükib valmis küüditamise teadaanded, tarnija kohta, kes muretseb SS-ile tsementi või okastraati, tagalaohvitseri kohta, kes varustab kaitsepolitsei Teilkommando’t bensiiniga ning jumala kohta üleval taevas, kes sellel kõigel sündida laseb.”

*

Kui Gyuri avastab, mis põhjustab Auschwitzis säärast lehka ja suitsu (ning mõistab, et „seal vastas põlevad just praegu meie teekaaslased rongist”, lk 71), siis on ta vägagi teadlik, et see kõik pole siiski ainult nali, kuid tema kujutlusvõimet köidab pigem viis, kuidas see „fantaasia” muutub tegelikkuseks „soliidse ülikonna, sigari ja aumärkidega” härrasmeeste ideede kaudu: „Üks mõtleb välja gaasi, teine kohe duši, kolmas seebi, neljas lisab lilled ja nii edasi. … Siis tehakse ülemuste kujutelm paljude töökate käte jõul suure saginaga teoks ja vaatemängu edus, pidin tunnistama, ei saa enam mingit kahtlust olla” (lk 71-72). Teda ei haara sugugi õudus, mõistmatus ega hirm; ta hoopis imetleb seda osavust, riukalikku kavalust, millega nad kõik totaalselt lohku tõmmati, ning talle pakub isegi lõbu kujutleda, kuidas ülemused iga väljamõeldud krutski peale omakeskis rõõmsalt püsti kargavad ja üksteisele patsi löövad. Pikemal kaalumisel on ta enesele sunnitud tunnistama, et põhimõtteliselt … ei saanudki need asjad kuigivõrd teisiti toimida. Krematooriumide tulevärk öö hakul taevaservas möödub „aga juba rohkem nagu mingit loodusnähtust vahtides, kui nii võib öelda” (lk 74).

*

Hilises luuletuses „Armsas sinises …” („In lieblicher Bläue…”) ütleb Hölderlin ühel real: „Kuningas Oidipusel on võib-olla üks silm liiast”. Oidipus on üleküllane kuju, kes oma kõrkuses teab kõike, näeb kõike, suudab kõike (ega ilmaasjata ei öelda tema kohta kohe alguses: „muiste kõige targem mees”). Hölderlini köidab Oidipuse tragöödias just peategelase ülbus ja upsakus, tema „lõputu” ehk liigpõhjalik tõlgendus Delfi oraakli korraldusele puhastada linn reostusest, tema keevaline, pulbitsev, raevukas uudishimu, mis ei tunne mingeid piire. See metsik, isegi sõge teadmiseotsing on totaalselt mõõdutundetu; Oidipus lihtsalt märatseb. Oma jultumuses, oma lõpmatus ihas „näha oma silmaga” küünib Oidipus liialt taevaste lähedusse ning just viimaste põletav raev on see, mis paiskab ta „õnnetumatest õnnetuimana” tagasi maapinnale, mis ongi surelike päristine asupaik, inimliku olukorra piir, eksistentsi lõplikkuse mõõt. Jumaliku kõigeteadmise kriiskav ja kriipiv valgus, millel puudub mahendav vari, kraabib justkui kisendavate erinnüste kombel Oidipusel silmad peast. On asju, mille nägemist pole surelikele ette nähtud, mistõttu nende pürgimine jumalate lähedusse, iha ühineda taevaga on ungeheuerlich – ennekuulmatu, koletu, monstrumlik.

Oidipus on liiane, tal on kõike liiga palju (mõistust, võimu, seksuaalsust), ning säärasena, liiasena, on Oidipus monstrum.

*

Ent kuidas on lood Gyuriga? Esmapilgul võiks arvata, et tal on hoopis „üks silm puudu”. Igatahes tagasi Budapestis, külastades endisi majanaabreid, täheldab ta neile jahmatavalt: „Muide, ma ei märganud mingeid õudusi” (lk 163). Sest tõepoolest, lõppude lõpuks, kui järele mõtelda, kõik sõltub ju sellest, mida õuduseks ja koleduseks pidada – piinamine, peksmine ja nälg on aga koonduslaagris loomulik. Peksu kohta annab ta näiteks teada, et saab seda parajal määral, „mitte rohkem – ka mitte vähem – kui oli norm, keskmiselt, igapäevaselt, nagu kõik teised, igaüks meist, niipalju, et see polnud mingi erand, isiklik õnnetus, vaid nii, nagu see kuulus meie laagri tavaliste tingimuste juurde” (lk 106). Buchenwaldi krematooriumi kohta peab ta aga vajalikuks täpsustada, et see pole siin sugugi „laagri eesmärk, olemus, hing ega mõte, vaid seal põletatakse ainult neid, kes juba laagris, nii-öelda normaalsetes laagrioludes hinge heidavad” (lk 81).

Adjektiiv „loomulik” (természetes) koos oma teisenditega („muidugi mõista”, „otse loomulikult”, „igatahes”, „selge see”, „arvata võib”, „ilmselgelt”, „nähtavasti vältimatult”) esineb „Saatusetuse” napilt paarisajal leheküljel kokku (nii ühe loendaja põhjal) üheksakümne viiel korral. Gyuri fikseerib inimesi, sündmusi ja olukordi nii, nagu need ilmnevad vahetus (eelteadmisest koormamata ja tagantjärele tarkusest moonutamata) kogemuses, värskele pilgule. See emotsioonivaba omaksvõtt, millega ta jutustab oma üleelamistest, kulmineerub raamatu lõpus – katarsiseks oleks seda vahest kohatu nimetada – lahtiütlemisega sellest ohvristaatusest, mida avalikkus temalt justkui ootab.

*

Kohutav – mitte see pole see sõna, mõtiskleb Gyuri tagantjärele, „mitte see pole täpselt see elamus – loomulikult juba minu jaoks —, millega ma Auschwitzi tõeliselt iseloomustada oskaksin” (lk 75). Kõige suurem häda on siingi: pikad päevad (seda muidugi juhul, kui sind ellu jäetakse). „Nii tulingi mõttele, et nähtavasti saab Auschwitziski igavleda … ootasime ja kannatasime – kui ma hästi järele mõtlen, siis tegelikult ootasime, et midagi ei juhtuks. See igavus koos kummalise ootusega: ma arvan, et see ongi enam-vähem just see elamus, jah, see võibki tähendada tegelikku Auschwitzi – muidugi juba minu silmis” (lk 76).

„Midagi ei juhtu: keegi ei tule, keegi ei lähe ära. See on jube” – nõnda kõlab üks tuntumaid fraase Samuel Becketti näidendist „Godot’d oodates” (1952). Totaalselt trööstitu ja toimetu maailm, kus valitseb tühjus, mahajäetus, radikaalne otsustamatus ja lõpmatu ootus – see võiks olla parim (mitte)kirjeldus koonduslaagri olukorrale. „Poome ennast üles,” otsustavad tegelased, aga ei tee midagi; „Läheme ära,” lepivad nad kokku, ega liigu paigast. Asjad lakkavad tähendamast, inimesed loobuvad mõtlemast ning maad võtab tuim üksluisus: „Selge on ainult üks: meie olukorras venib aeg nagu kummipael ja seepärast tegeleme asjadega – kuidas seda nüüd öeldagi —, asjadega, mis esimesel pilgul tunduvad täiesti mõistlikud, meile aga on nad lihtsalt harjumuseks saanud. Sa võid mulle vastata, et see hoiab meie mõistust lõplikult kustumast. Tõsi see ju on. Aga mõnikord küsin endalt, kas ta juba ammu ei eksle tabamatute sügavuste pilkases öös. Saad sa mu mõttekäigust aru?”.

See, mis on, annab Beckett meile mõista, on nagu koonduslaager. Senikaua, kuni maailm on selline nagu ta on, sarnanevad kõik lepituse, rahu ja vaikuse pildid surmaga. Olemise ja olematuse vaheline ületamatu piiritsoon pärandab tegutsemisele üksnes pidetu jätkamise, mida saadavad hääletud karjed, et kõik peaks olema teistmoodi. Just säärane saab olla igasuguse eetika lähtepunkt pärast Auschwitzi: „… tuleb jätkata, ma ei saa jätkata, ma jätkan” („Nimetamatu”, 1953).

*

Katsugu nad aru saada, püüab Gyuri oma majanaabritele seletada: ei saa alustada uut elu, ei saa läbielatut lihtsalt ära unustada, ei saa teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud. Ei saa kõike maha salata, minema pühkida, mälust kustutada „ainult selleks, et süütu olla” (lk 166). Lõppude lõpuks on asi sammudes, ütleb ta, sest „ei olnud ju ainult päris nii, et kõik ‘tuli’: meie ise läksime ka. Alles praegu paistab kõik valmina, lõpetatuna, muutumatuna, lõplikuna, kole kiirena ja hirmus hämarana, et see lihtsalt ‘tuli’ – praegu, kui vaadata tagantjärele, teisest küljest. Muidugi kui me teame oma saatust ette. Siis võime tõepoolest arvestada ainult aja möödumist” (lk 164). Kõik ei juhtu lihtsalt niisama ega taba meid Zeusi raevuka piksenoolena otsekui taevane paratamatus, jumala kättemaks, aegade needus, vältimatu katastroof, ettenähtud saatus. Saatus vajab enese täideviimiseks alati ka meie abistavat kätt ja toetavat sammu – ühesõnaga siis, koostöövalmidust.

Igaüks katsus ellu jääda, kuniks võimalust; astus samme, kuni astuda sai, kõigiga ja igal pool. Ka Auschwitzi jaamaesisel on oma aeg, oma temporaalsus, kuigi tagantjärele ellujäänute meenutusi ja usutlusi lugedes võib jääda mulje, et kõik toimus väga kiiresti, segaselt, ootamatult. See ajavahemik, nagu Gyuri ja Kertész hiljem avastavad – aeg vagunitest väljaronimise ja selektsiooni teostava ohvitseri ette jõudmise vahel – on sümboolselt hinnates kakskümmend minutit: „Kõige esimest ja kõige viimast ärme vaatame, sest need ei loe mitte kunagi. Aga keskel, kus minagi seisin, tuleb järelikult ootamisele kulutada oma kümme-kakskümmend minutit, enne kui jõuad sinna, kus otsustatakse, kas lähed kohe gaasi või on esialgu veel mõned šansid. Seejuures liigub saba järjest edasi, muudkui edasi, ja igaüks astub ühe sammu, pikema või lühema, nii nagu läbilaskekiirus nõuab. … Lõppude lõpuks on isegi kakskümmend minutit teinekord sellisenagi võttes tohutult pikk aeg. Iga minut algas, kestis ja lõppes, enne kui sai alata jälle järgmine. Ainult et, ütlesin, võtame nii: iga selline minut oleks õigupoolest võinud tuua midagi uut. Tegelikult muidugi ei toonud – aga ometi tuleb ju tunnistada: oleks võinud tuua, lõppkokkuvõttes oleks igal minutil võinud juhtuda ka midagi muud kui see, mis juhuslikult juhtus, vahet pole, kas Auschwitzis või, oletame, kodus” (lk 163-164).

*

See sammude äratundmine, nende ülesleidmine ajaloo peadpööritavast progressist saadetud marsikolonnis, totalitarismi ekstaasist haaratud kaasaminekus, see eneseavastus ehk heureka-efekt, mis hetkelise välgatusena elustab horisondil terendavad kontuurid, kasvab järk-järgult üle trotsivaks enesejaatuseks: „Minagi olin läbi elanud etteantud saatuse. See polnud minu saatus, aga ma olin selle läbi elanud … nüüd ei saa ma lõppude lõpuks enam leppida ainult sellega, et see oli eksitus, pime juhus, midagi õnnetusjuhtumi sarnast, või vahest polnud seda üldse juhtunudki” (lk 165). Just toosama trots kutsub kunagi esile noore Hölderlini raevuka igatsuse: „Ei talu seda, igavesti et nii neid poisisamme otsekui vang mõni, neid nappe, ettemõõdet samme iga päev käia, ei talu seda! On’s inimsaatus või minu?”

Saatus – see inimese olemasolu kood – ei tähenda mitte midagi, „esialgu mitte midagi, kuni algavad sammud” (lk 164).

*

Oidipuse tragöödia lõpplahendus on pöördeline. Oidipus on jumaliku ettekuulutuse, selle tähendamissõna, oma saatuse otse jäägitult täide viinud, teostanud. Kuid tema surm on olnud „teine surm”, sümboolne surm – see on kuningas Oidipuse surm, teatud sümboolse rolli, välise mandaadi, etteantud rolli, kinnistatud identiteedi häving. Ent selle traagilise languse valguses omandavad „Kuningas Oidipuse” koori kuulsad lõpusõnad mõneti kahemõttelise tähenduse: „Iial niisiis õnnelikuks ühtki hinge, kellel ees / alles on need viimsed päevad, enne küll ei kiita või, / kui ta tee on lõppu jõudnud ilma piinadeta kord.” Sest trikk on selles, et Oidipus, see kõige armetum inimene, sureb õnnelikuna. Ning tema viimsest hüvastijätust tütardega õhkub leebust ja meelerahu: „Ometi üks sõna paneb kõik vaevad kaduma: see sõna on armastus. Ei keegi seda teile rohkem anda saa, kui seda iial saite minult.”

Ka „Saatusetuse” lõpus tunneb peategelane õhtuvaiksel tänaval ringi vaadates, kuidas temas kasvab ja koguneb valmisolek: „ma jätkan oma elu, mida on võimatu jätkata”. Mis puutub aga Imre Kertészisse, siis ütleb temagi: „Olen algusest peale teadnud, et minu häbi ei olnud pelgalt alandus; et see varjas ka hüvitust, kui vaid mu südames leiduks piisavalt vaprust, et see hüvitus, see iseäranis julm armuand vastu võtta või see säärases julmas vormis üleüldse ära tunda. Ja kui te nüüd küsite minult, mis on see, mis ikka veel hoiab mind siin maa peal, mis hoiab mind elus, siis vastaksin ma kõhklemata: armastus.”
 
Tekst ilmub lühendatud kujul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming