Oiged ja vasembad

Mihkel Mutt

Märkmeid parteitöölt

Võiks arvata, et enam mõnda asja ei tehta, aga võta näpust. Ajakirjandusväljaannete asutamise kuldaeg on jäänud igavikku, praegu pole enam isegi raua-, vaid puuaeg, aga ikka asutatakse. Asutavad daamid, Marju Kuut ja Evelin Int-Lambot. Küll erineva suunitlusega, üks seltskonnaväljaannet, teine Eestit tutvustava. Ja kui esimese taga võib oletada kopsaka elukogemuse kanaliseerumisvajadust, siis teise taga võib aimata soovi sillutada teed Suurde Poliitikasse. 

 

Juba viiendat puhku turul

Asutatakse ka erakondi, kuigi ka see aeg peaks möödas olema. Nüüd siis tekivad sotsiaalliberid ja pea need rohelised ei tule. Ei salga, et liberite seltskonnas on väga võimekaid, eelkõige Sven Mikser ja Peeter Kreitzberg. Ja on ka mõni vähem silmatorkav, aga ikkagi põhiolemuselt sümpaatne tegelane, nagu kasvõi Jaanus Marrandi või Mark Soosaar. Aga mida maksab see kõik, kui algatusrühmas on ka isikuid, kes neljandat-viiendat korda parteiturule tulevad? Ükskõik, millised oleksid mõne isiku personaalsed omadused, valija silmis jääb faktiks, et näiteks Robert Lepikson on olnud väga püsimatu natuur, kes pole üheski ametis ega erakonnas kaua vastu pidanud. Miks peaks valija arvama, et seekord teisiti läheb? Ja see kisub kogu ürituse maine algusest peale natuke alla, teeb selle vähem tõsiselt võetavaks kui muidu.

Reformarid on olnud Eesti poliitikas kõige professionaalsemad ? ka tuulenuusutajatena. Ses mõttes, et nad on eksimatult tabanud, mil partneri aktsiad hakkavad langema, nii et temaga ei ole enam mõistlik koostööd teha. See on alati lahutuste tegelikuks põhjuseks. Mis väline põhjendus ette tuuakse, on lihtsameelse publiku lollitamiseks. Kui partneritel on teineteist muidu tarvis, siis pole olemas tehingut ega sohki, mida partnerid teineteisele ei andestaks. Olgu need linna- või riigirahadega.

Hetkel on moes rääkida Keit Pentusest, Kesklinna vanemast. Mäletan, et esimene hetk, kui teda ekraanilt nägin, olin täiesti kindel, et tegemist on respublikaaniga. Ta lihtsalt oli samasugune nagu nemad, noor ja enesekindel. Aga võta näpust, osutus hoopis reformariks. Muidugi, respublikaanid ja reformarid ongi sisuliselt üks ja seesama, vahe on eas ja põlvkondlikus kuuluvuses. See oleks umbes nagu pioneerid ja oktoobrilapsed (kes mõlemad olid ?Lenini lapsed?). Keit Pentus oleks olnud just nagu Signe Kivi pisiõde, kes on märkamatult suureks kasvanud ja kaaslastega juba oma koondusi peab.

Nii-nii, nentisin. Järsku aga turgatas: aga kus on siis respublikaanide keitpentused? Kus on nende evelinsepad? Nii palju noori hakkajaid inimesi, aga valdav enamus (eelkõige need, kes üles astuvad) on tugevamast soost. Miks ometi? Vaatasin mälu kontrollimiseks nende fraktsiooni nimekirja ja meenutasin tuntumaid tegelasi ministeeriumidest ja omavalitsustest. Vähe daame! RPga on küll seotud näiteks Elle Kull, Siiri Sisask, Carmen Kass ja Ene Ergma, aga nemad on kas artistide või teadlaste maailmast. Need maailmad on kas elust kaugel või kehtivad seal teised tavad kui elutublide normaalsete eestlaste hulgas. Mõni kuu tagasi näitas ETV ?Cambridge?i spioone?. Ma muidugi ei taha millelegi vihjata, väga raske uskuda, et siingi on tegemist noorte aateliste kommudega, kes on oma eesmärkide saavutamiseks tõelise palge sajaprotsendiliselt maha salanud ja kõrgetesse riigiametitesse roninud, et seda kõike hoopis maha kiskuda. Ainult väline, formaalne paralleel on olemas. Kunagi, kui arhiivid avatakse, saame võibolla teada, kas RP näol oli ka tegemist noorte nägusate meeste salaühinguga.

Faktiks jääb, et noori keni energilisi naispoliitikuid tiirleb endiselt nagu ööliblikaid Keskerakonna ümber, mille keskel pimeduses kiirgab ümmarguse võimsa pirnina valgust Edgar Savisaar. Nägin AKst Kadri Musta esinemist. Pealtnäha nagu mingi õpilasomavalitsuse juht, aga pea lõikas ja juttu jooksis. Meespoliitikutel peaks vestlussaates sihukese vastu sattuda päris kõhe olema.

 

Vasakbloki võimatus

Vaatame, kuidas praegused arengud võivad mõjutada lähiaegade sisepoliitikat. Eelkõige sellest aspektist, mis mind huvitab, s.t et tuleks kord vahelduseks ka vasaktsentristlik valitsus. Meie parteid ei rajane ühe või teise elanikegrupi (eeskätt majanduslikel) huvidel. Meie parteide identiteet on olnud suuresti n-ö pehme, rajanedes hingelistel kriteeriumidel: keegi on rahvuslik, keegi on eetiline, keegi on venesõbralik(um) jms.

Seda näitab seegi, et sisuliselt on kõik meie valitsused ajanud enam-vähem ühte ja sama majanduspoliitikat. Seda on siiani tõlgendatud kui voorust, sest nõnda on tagatud järjepidevus üleminekuks ühelt korralt teisele. Aga see üleminek on juba ammu toimunud. Nüüd võiks vahelduseks täitsa olla kord ka vasaktsentristlik valitsus. Vähemasti selleks, et rahvas näeks ja kogeks omal nahal, mis see on. Muidu jääb ikka kripeldama, et midagi olulist on proovimata. Karta poleks midagi, ega siis sotsid enam ajalugu tagasi taha keerata. Ja nagu näeme, on Tony Blairi vasaktsentristlik valitsus majanduse ja sotsiaalelu edendamisel edukam kui ükski teine Euroopa oma, olgu siis parem- või vasakpoolne.

Muidugi kaldub mõne Eesti erakonna programm ja ka isiklik sümpaatia vasemale. Aga koalitsioonid tekivad meil ikka üle oige-vasemba piiri, ja paraku on alati domineerinud oiged. Vasembad kaotavad koalitsioonis oma näo. Ilma Keskerakonnata ei ole senini olnud võimalik Eestis üleni vasembat koalitsiooni luua. Kesk leiab aga koosmeele mõnes omavalitsuses pigem oigete, kui vasembatega. Nüüd on eeldusi, et liberitega lisandub üks vasemb. Siiski ei saa ka nemad sotside ja näiteks Rahvaliiduga valitsust kokku (ja vähemasti algul on liberite läbisaamine Keskiga natuke niru). Kui tulevad rohelised, vast siis?

Kadu on ennustatud nii Keskerakonnale kui RP-le. Esimesega seda küll ei juhtu. Kõik tugevast erakonnast lahkulööjad peavad alati arvestama, et muu hulgas nad teevad suure teene tervele reale isikutele, kes on allpool järjekorras ja asjade viisipärase arengu korral oleks pidanud oma tundi vähemalt viis-kuus aastat ootama. Selles suhtes on Edgar Savisaarel jumala õigus. Lahkujate-liberite asemel tulevad uued ja imekiiresti. Ootamatult sülle kukkunud ajavõit teeb nad eriti teotahteliseks ja lojaalseks.

Ei haihtu ka Res Publica. Osa pihustub sealt küll mujale. Peamiselt on nendeks parteivahetajad-õnneotsijad ja ühekordsed poliitikud. Muist läheb reformi, mõnest saab liber või roheline, mõni astub ehk Rahvaliitugi. Mõni jääb üldse poliitikast kõrvale. Aga osa jääb järele, eeskätt asutajad ise. Ses suhtes võib oletada välist sarnasust Isamaa käekäiguga, kus ka on praegu ?pildi peal? eeskätt vanad võitlejad, nn rümp.

12. X 2004

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming