Õigus surra loomulikku surma

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Me liigiomane (ja eriti meespoole) agressiivsus lööb ikka välja, kui talle võimalus antakse. Tõukeks pole palju vaja, nagu kinnitas teisipäev Varssavis. Kultuurilised tõkked maha, sobiv ettekääne ja piisav hulk noori mehi ning pahandus ongi käes. Ometi ju sporditegemine selleks välja mõeldud ongi, et agressiivsust mängulistes ohjes hoida, et valitseks rahu ja selle tagajärjel ka jõukus. Kui kuskil, siis (pehmes) Euroopas on rahutegemisega kõige kaugemale jõutud. Äsja avaldatud rahu indeksi järgi (vt www.visionofhumanity.org) on maailma 50st rahumeelsemast riigist täpselt pool Euroopa omad. Ja ainus 23 mõõdetud tunnuse järgi agressiivne „eurooplane” on Venemaa, kes sobib näitajate poolest ühte punti Pakistani, Põhja-Korea ja Iraagiga, mitte meie poolsaarele. Eesti paigutus tänavu pingereas 41. kohale indeksi väärtusega 1,715 (vähim võimalik ehk rahumeelseim tulemus on teoreetiliselt 1,0; praktikas oli seekord parim Island näitajaga 1,113). Kohatabelis tegi Eesti sammu rahumeelsuse suunas, kuid 2007. aastaga võrreldes on me riigi rahumeelsus pisut kahanenud (toona andis 1,684 punkti järjestuses 28. koha). Osana suuremast Euroopa keskkonnast ei ole mingite järskude muutuste esilekutsumine ainult meie teha ja eks kõigepealt peab ühiskond endale selgeks tegema, kas ja kui palju rahumeelsust ja nn pehmeid väärtusi ta oma elukorraldusse ja mõtteviisi üldse lubab. Poliitikat ei tehta muidugi indeksite, vaid ikka inimeste pärast, kuid indeks näitab midagi ja annab võimaluse võrdluseks teistega. Miks mitte seda siis ka kasutada?

Rahu indeksi komponendid pole sugugi seotud ainult sõjapidamise, riigikaitse ja relvadega. Kodanike turvatunne annab oma osa (vaatluse all on isikuvastaste kuritegude ja vangide hulk, tajutud ohutunne, sisejulgeoleku tagamisega seotud teenistujate, eeskätt politseinike hulk, aga ka poliitiline stabiilsus, terroriaktid ja vägivaldsed meeleavaldused). Kui võrdleme end naabritega Soomes (1,348) ja Rootsis (1,419), näeme, et põhiline vahe Eesti kahjuks tulebki siseturvalisuse komponentidest. Puhtsõjaliste näitajate järgi on Eesti naabritega ligikaudu nullis, sest osaleb küll väliskonfliktides, kuid see-eest ei ekspordi relvi, nagu seda teeb Rootsi.

Kodanike väiksem turvatunne pole mingi üllatus. Tahtlike tapmiste suhtarv on (kuigi kahanev) viimasel kümnendil ületanud Põhjamaade taset viis kuni kümme korda. Vägivallakäitumiselt sarnaneb Eesti veel pigem USAga, mis on agressiivsuse poolest erandlik hälbekäituja rikaste riikide hulgas. Võtta ühiskondlikes suhetes ja hoiakutes eeskuju maailma suurimalt musklilt pole aga sääsesuuruse puhul parima vaimse tervise näitaja, eriti kui kogu lähiümbrus käitub teisiti. Kui eestlast muuga ei veena, siis sellega ju võiks, et vägivald on ühiskonnas ka suur kuluallikas, mille kärpimine jätab „rohkem raha kätte”. Harvardi psühholoog Steven Pinker näitas oma hiljutises vägivalla vähenemise ajaloo uurimuses („Me loomuse paremad inglid”), et ainult majandusliku ratsionaalsusega vägivalla vähenemist põhjendada ei saa. Hoopis olulisemaks osutub näiteks naiste osakaal ühiskondlikes otsustusprotsessides, religioonide taandumine, mis tahes vägivaldse või agressiivse käitumise resoluutne taunimine ühiskonnas ja vastava sõnakasutusegi stigmatiseerimine, aga ka rida psühholoogilisi tegureid.

Paraku on Eesti avalik ruum ebapõhjamaiselt agressiivselt laetud. Pehmeid väärtusi naeruvääristab me igaõhtune õllereklaamgi, rääkimata siis avaliku elu tegelaste valdava osa ürgmehelikest rollijoonistest. Meelelahutaja ja sportlane, ametnik, ajakirjanik või poliitik ei jäta ühtki võimalust kasutamata, et ilmuda publiku ette laigulises mundris, rääkimata siis vahvate reservistide võidujooksust kaitsejõudude peastaabi ees aina uute ja kangemate sõjaliste pagunite saamise nimel. Tõeline mees on ikka relvaga mees, see, kes vajadusel õigusemõistmise enda kätte võtab. Tal on terasene pilk ja ta ei ilmuta halastust.

Ka Eesti ametlikuks julgeolekupoliitikaks paistab üha enam olevat toetumine jõule. Kõrvaltvaatajale tundub koomiline mõne Eesti ministri (ja eriti välis-) rahvusvahelisel areenil lakkamatu hooplemine Eesti kaheprotsendiliste kaitsekulutustega, millest me ei loobu, juhtugu maailmas mis tahes ja olgu need sisuliselt kui tahes põhjendamatuks muutunud. Selle suhtarvu kaudu mõjutatakse tervet ühiskonna mõttelaadi. Diplomaatia eelmises numbris maalis Jüri Luik haledatest ja nõrkadest eurooplastest üsna trööstitu pildi, kui kirjutas: „Mõned Euroopa riigid kulutavad riigikaitsele SKPst vapustavalt vähe, olles 2011. aastal ühe protsendi piirimail, 2012. aastal juba märgatavalt alla selle. Ka Euroopa kulutused tervikuna on vägagi murettekitavad.” Vapustav!? Murettekitav!? Olles küll poole suuga eurooplased, ütleme endale, et vale on viis, kuidas toimivad Euroopa rahvad, ja ainuõige USA oma. Ja kui see on julgeoleku alal nii, siis kindlasti ka muudes valdkondades. Õige suurusega kaitsekulutused on paraku umbes samaväärne tarkus kui õige rahvaarv ja õige majanduskasvu protsent, kontseptsioonid, mida väljaspool Eestit vist väga palju ei tuntagi. Mida teeb aga Eesti Euroopas, kui eurooplane olemine liiga tihti põlastusväärse nõrkuse ja „eitede värgina” tundub?

Indekseid, sealhulgas rahu oma, võib muidugi ignoreerida. Reeglina ilmutame aga varjamatut iha olla kõiksugustes edetabelites hea koha peal. Kui see ka rahu indeksi puhul peaks kehtima, siis on edu saavutamiseks rida poliitilisi abinõusid eeskätt siseturvalisuse ja riigikaitse alal. Sugugi tähtsusetu pole ka vägivallavastase meelsuse järjekindel kujundamine. Rahu indeksit arvutav Majanduse ja Rahu Instituut Sidneys on teatanud: „2011. aastal läks vägivald maailmamajandusele maksma üheksa triljonit dollarit.” Keskmiselt 1300 dollarit inimese kohta. Vaevalt et eestlanegi selle taskussepistmisest ära ütleks. Rahast hoopis olulisem on aga targale ahvile antud õilis eesmärk, Steven Pinkeri sõnastuses, ehitada ühiskond, kus igaüks sureks ainult loomulikku, mitte vägivaldset surma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming