Õigusegeen ja õpitud sugu ehk Õige sallivuse kehtestamine

Mihkel Kunnus

Enamiku autorite ebaküpsus pöörab aktuaalse temaatikaga kogumiku taotluse peaaegu vastupidiseks ja laiaulatuslikud müüdilammutusplaanid realiseeruvad ühe spetsiifilise müüdi monoloogilises näitlikustamises.        Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. Toimetanud Brigitta Davidjants. MTÜ Eesti Gei Noored, 2010. 144 lk.        1.  See kogumik on nagu buumiaegne küprokmaja linnaäärsel põllul, s.t ühiskondlike ootuste palavikupuhangust ja utopistlikest unelmatest kehutatud amatöörteostuse traagiline lõpptulem, mis ei kannata eriti sihtotstarbelist kasutamist ega kainet pilku. Erinevalt rämpsehitistest võib siin mõni täiendav kommentaar siiski olla üsna päästev ja senised arvustajad on tõestanud, et on võimalik ka nii ootustesõbralikult mööda lugeda, et võrdluses vastaks sellele  kas majast mööda kolimine või elutuppa püstitatud telk. Kogumikuga seostuvad suurimad positiivsused on tunnistus tegijate kiiduväärt teotahtest, ühe olulise diskursuse kõnelemise selgus senises retseptsioonis ning lõpptulemuse kõrge antropoloogiline väärtus luhtunud taotluste kiuste.   

2.

Vähemustest rääkides on keskseks mõisteks teadagi „sallivus”. Iga progressiivne inimlaps teab, et vähemusi tuleb sallida (loe: kriitikavabalt ja a priori soosida) ja punkt. Sellest positsioonist on lähtunud ka senised kriitikud, eelkõige  Mart Niineste (EPL 28. I) ja Mele Pesti (EE 10. III ), aga pisut ka Aro Velmet (Sirp 7. IV ). Niineste ja Pesti irratsionaalselt ülistavad arvustused on kogumiku peamise mentaliteediga kongeniaalsed, korrates ka selle rängemaid vigu: refleksioonitu veendumus enese seisukohtade õigsuses ja võimetus mõista alternatiivseid vaatepunkte koos varjamatu põlgusega nende vastu. Ka Velmet ei sea oma poolehoidu vähemuste sallimisele ja õigusloome parendamisele  kuidagi sõltuvusse kogumiku kvaliteediga ning kirjutab samuti eelhoiakulise ja remontiva heatahtlikkusega, ent ei ohverda kriitilist meelt siiski päris täielikult.   

3. 

Niineste kirjutab: „Üldisest toonist irdub ainsana endokrinoloogi-günekoloogi Maie Väli essee transseksualismist, keha ja vaimu konfliktist. Rangelt meditsiinilisest vaatepunktist kirjutatud tekst sõnastab asja haigusena, soodüsfooriana, mille raviks kasutatakse hormoonravi ja soovahetusoperatsiooni. […] Samal ajal võib sellist käsitlust võtta kui omalaadset huumorit, irooniat nende arvel, kes seksuaalvähemuslikku loomust tõvena tunnistavad.” See on väga representatiivne lõik. Esiteks, kogumikul on tõepoolest mingi „üldine toon” ja kuigi toimetaja ütleb sissejuhatuses, et kokku on kogutud lausa „äärmiselt erinevad LGBT teemad”, võib see nii tunduda ainult sellele, kes istub sellesama mätta otsas, kus põhilised autoridki.         

Teiseks, Maie Väli igati asjalik essee on tõesti kirjutatud täiesti teise mätta otsast ja seetõttu ta nii üksildasena irdubki (peale Väli jäävad eelneva ja järgneva kriitika alt välja ka Helen Talalaeva võrdlev käsitlus Eesti geiliikumise ajaloost ning Kätlin Kaldmaa põgus ülevaade „veendunud vanapoistest” eesti kirjanduses,  sest neis igati heades tekstides puudub nii destruktiivne kui konstruktiivne mõõde, millega käesolevas kriitikas suhestuda). Maie Väli erandliku käsitluse kaasamise on teinud võimalikuks tõik, et soodüsfooria moodustab seksuaalvähemuste seas märkimisväärse ideoloogilise erandi. Nimelt sel puhul tahab inimene ise olla teistsugune, s.t ta hädasid ei põhjusta pinged sisemiste tungide ja ühiskondlike normide vahel ning seega ei saa  teda ka serveerida kui ühiskonna ohvrit, kelle nimel „iganenud väärtusi” purustada, ometi on just indiviidi enesemääramise vabastamine mis tahes normidest vähemusõiguslaste paleus. Haigus tähendab aga kõrvalekallet tervisest ehk normist, seega on meditsiin – Maie Väli mätas – kindlasti üks ideoloogiliselt kahtlane valdkond, mida näitlikustab ka tsiteeritud lõigu kolmas representatiivsus: a priori üleolev ja põlglik hoiak meditsiinilise seisukoha suhtes,  automaatne agressiivsus nende vastu, „kes seksuaalvähemuslikku loomust tõvena tunnistavad”. Seda illustreerib ka toimetaja Brigitta Davidjantsi reaktsioon kurikuulsale Peeter Mardna juhtumile (EPL 15. XII 2008): „Ma pole psühhiaatrias pädev ega tea, kas doktor Mardnal on õigus. Kuid arvestades Eesti ühiskonna foobiaid, on need sõnad ohtlikud. Seda enam, et selline väide eeldaks justkui mingit ravivõimalust. Ja mis oleks ravi eesmärk? Heteroseksuaalsus?  Ka selleks, et mõista, kui ebateaduslik on homoseksuaalsuse võrdlemine zoo-, pedovõi nekrofiiliaga, ei pea olema arst.” 

NB ! Ei Niineste ega Davidjants argumenteeri Mardna või Väli vastu oma suurema meditsiinilise pädevuse tõttu ja arstide ärakuulamine pole isegi mitte vajalik, sest nad saavad ainult eksida, kuna nende väited on vastuolus Tõega ehk vähemusõiguslaste iseenesestmõistetavalt ainuõigete kõlbeliste veendumustega. Homoseksuaalsuse võrdlemine zoo-, pedovõi nekrofiiliaga on väga ilusti teaduslik (kuigi enamasti kasutab seda tasalülitust, ütleme, traditsiooniline konservatiivne terve mõistus). Siinsed vähemusõiguslased ei suuda taibata isegi seda triviaalsust, et kui nende lähtekohaks olevas kõlblussüsteemis on sugu, rass ja seksuaalne orientatsioon ühe tasandi nähtused  – isiku (kaasasündinud) sattumused, mille alusel ei tohi kedagi diskrimineerida –, siis bioloogilisest-meditsiinilisest vaatenurgast nähtuna need ei ole sama tasandi nähtused. Rass või sugu pole haigused, sest siin pole tegu ühegi bioloogilise funktsiooni häirega ja NB ! kõik mitteheteroseksuaalsed suhted on sigimisfunktsiooni häired (sugutungi aktiveerumine ja kinnistumine bioloogiliselt vale objekti puhul) – tõsiasi, mis on üdini ebasümpaatne  liberaaldemokraatlikele kõlbelistele intuitsioonidele. Kui 50aastane mees „paneb” 15aastast tüdrukut, siis on bioloogiliselt kõik korrektne, funktsioonid toimivad, aga see ei ole mitte järjekordne tõestus, et meie kõlbelised intuitsioonid on „valed”, vaid järjekordne näide selle kohta, et ei bioloogiast ega meditsiinist ole väga mõttekas otsida argumente eetiliste tõekspidamiste tarbeks.     

Kui aga loobuda igasugusest normatiivsusest, teleoloogiast ja funktsionaalsusest ka bioloogias ja meditsiinis, siis kaotavad haiguse ja ebanormaalsuse kategooria tähenduse ning  humanioria saab lihtsalt juurde ühe absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu füüsika. Kusjuures kõrbes nälga sureva lapse elustsenaarium on täpselt sama eneseküllane kui selle rasvunud õhtumaalase oma, kes oma basseini ääres infarkti saab. Sihti pole, mõtet pole, funktsioone pole – erinevad, aga võrdsed! Abielu pole bioloogiline funktsioon, see on sattumuslik formatsioon sellel suurema vabadusastmega tasandil, mida tavatsetakse  kultuuriks nimetada. Meditsiinist ei saa argumente ei homoabielude poolt ega vastu ning haiguse tingimatu seostamine ravimistaotlusega on sama jäme stereotüpiseerimine kui abielu tingimatu seostamine reproduktiivsusega. Piinlik on aga see, et vähemuste sallimine (mis antud kogumikus tähendab sageli enda ja endasuguste sallimist!) on mõne arust nii ühemõtteline moraalse ülimuse garantii, et sellega kaasneb kogu muu ilmse üleoleku hulgas ka õigus teadlasi ja arste mõnitada, religioossetest inimestest rääkimata.         

4.

Suur osa kogumiku mahust pühendatakse mõistagi homofoobiale ja korduvale selgitamisele, et sõna „homoseksuaalsus” on väga heterogeense inimgrupi väheütlev üldistus. Mitte-heteroseksuaalseid orientatsioone ja identiteete eritletakse kohati rohkem kui kümnesse kategooriasse (lk 57-58). Siin on ka üks suuremad palke teraste pinnutuvastajate silmis. Soovitan kogumikku lugedes jälgida, kui  suuri eristusi suudetakse teha sellises üldkategoorias nagu homofoob(ia). Selles kogumikus ei ole homofoob inimene, ta on osake näotust massist, kes tuleks seaduse jõuga silma alt ära koristada. Homofoobil puudub isiksus, homofoob ei vääri fokuseeritud pilkugi, rääkimata dialoogist. Mida arvata tähelepanelikkust ja eristusi nõudvast vähemusõiguslasest, kes ise ei tee vahet Peeter Mardna ja Varro Vooglaiu lähtepunktide  vahel, ei erista skinhead’i Tõnis Lukasest, anonüümset netikommentaatorit Joel Luhametsast? Ühed värdjad kõik, eks? Tegijad pidanuks aduma, et mõjuvad paratamatult esindajatena, ning autoreid tulnuks valida iseäranis hoolsalt (siin on ka häid autoreid, aga need jäävad paratamatult tagaplaanile). Prohmakad, mis siin sisse on lastud, on nii räiged, et kompromiteerivad kogu püha üritust: kõrvaltvaatajal on paremal juhul piinlik  näha, kuidas nõutakse mõistmist ja tähelepanu ja eristamist, kui ise ollakse mõistmatud, tähelepanematud ja üheülbastavad. Kui MTÜ Eesti Gei Noored tahaks oma moraalset kapitali pisutki tõsta, oleks elementaarne paluda alustuseks vabandust oma pimedalt agressiivse käitumise pärast nii Mardnalt kui Lukaselt. Kuni seda pole tehtud, jääb EGN vähemasti minu silmis ennasttäis fanaatikute kambaks, kes peab oma sättumusega kaasnevate huvide  kokkulangemist õhtumaise kultuuri üldsuundumusega isiklikuks kangelasteoks. Loodetavasti suudab ka Reimo Mets varsti näha Lukases ja Mardnas ennekõike inimest (vahest isegi inimest, kes seisab väärtuste eest, millesse ta usub ja mille kandjaid esindab!), mitte „ühte homofoobi”, kellele lajatada kohe, kui mõni paragrahv vähegi võimaldab. Selline, kurikas selja taga, empaatiast rääkimine on lihtsalt tülgastav, sõltumata rassist, soost, seksuaalsest orientatsioonist …       

6.

Kogumiku kesksetele autoritele on homofoobia ja heteronormatiivsus ähmased udukogud, mis eriti ei eristu omavahelgi, rääkimata siis eristustest nende sees. Samas ollakse öökimiseni tüdinud homoseksuaalsuse kõrvutamisest pedo-, zoo- ja nekrofiiliaga. Siin laiutab sügav sümmeetriline dialoogivõimetus. Mõttemustrid on aga kaunikesti samad. Lühimalt väljendudes: vale sisse ei hakka keegi eristusi tõmbama. Kui ma tean, et 2+2=4, siis ma ei viitsi isegi kuulata neid, kes väidavad midagi muud, ja pole vahet, kas nad väidavad 3 või 5 – vale on vale. Pole ju mingit mõtet valet täpsustada! Kui heteroseksuaalsus on  ainus õige seksuaalsus, siis pole vahet, kuhu see täpselt kaldunud on, pedosse või zoosse. Kui iga inimene on kaasasündinult vaba end seksuaalselt määratlema, siis pole oluline, mil põhjusel seda konkreetselt eitatakse. Vale on vale, rohkem eristusi pole tarvis. Veendunud vähemusõiguslasele on ilmaliku psühhiaatri ja kristliku konservatiivi eristamine sama mõttetu nagu heteronormatiivsele eristus gei ja zoofiili vahel. See on üks kogumiku põhipuudusi,  millest võrsuvad paljud teised: kesksed autorid on Tõe haldajad, oma müüdi sallimatud jutlustajad.     

7.

Müüdi, mis domineerib kogumikus üheselt ja võimsalt, paar keskset seisukohta on järgmised: igal inimesel on kaasasündinud (inim)õigused ning sugu on sotsiaalne konstruktsioon. „Täpselt vastupidi!” karjataks arvatavasti iga bioloogiat alustav või kainem inimene. Soovitan lugedes jälgida, kuidas räägitakse inimõigustest – nad usuvad tõesti, et need on kaasasündinud nagu mõni organ, kops või maks! Nad usuvad  inimõigustesse nagu tõsikristlane surematusse hinge.   

Peale Judith Butleri teoreetikuid eriti ei mainita, aga peab olema ikka väga kitsa silmaringiga,  et Butleriga nii tõsimeelselt laiata, ometi viidatakse temale – ühele vastuolulisemale feministlikule filosoofile ja radikaalkonstruktivismi(!) esindajale (vt nt Redi Koobak, Nähtamatu kohalolek: (mehe) keha feministlikes teooriates. – Ariadne Lõng 2005/2006, nr 1-2, lk 69–73] – ilma igasuguste kommentaarideta, nagu oleks tegu aabitsatarkusega. Abstraktsioon inimene on kõnealuses müüdis täiesti erilisel kohal. Üldjuhul on autorid  lausa sõgeduseni nominalistid. Avaessees teatatakse, et „[a]sjalikku diskussiooni mehelikkuse üle kipub pärssima eksitav harjumus rääkida mehelikkusest ainsuses, mistõttu jääb mulje, et tegu on ühtse mõistega või ehk koguni „loodusnähtusega””, ning antakse mõista, et „erinevaid mehelikkusi” on sama palju kui mehi. Kui aga jutuks tuleb inimene (või homofoob), siis muutuvad kõnealused über-nominalistid hoobilt paadunud realistideks: inimene (või homofoob) on olemus, mille kõrval kõik aktsidentsid on sekundaarsed.         

8.

Janika Sauli ulm biseksuaalsusest (lk 29–34) ja Maali Käbini fantaasia „LGBT identiteetide konstrueerimisest” (lk 48–61) on antropoloogiliselt  ühed tänuväärsemad, sest seal arendatakse kõnealuse müüdi sisemine loogika kaugemale kui mujal: nii kaugele, et dialoog eelmise põlvkonna üldarusaamaga muutub enam-vähem võimatuks, kuna moraalsed väljundid saavad lausa antiteetiliseks. „Kristluse sellisel ilmalikustumise astmel muutub heteroseksuaalsus amoraalseks” on väide, mis tundub paljudele tervemõistuslastele nii jabur, et seda pole mõtet lähemalt uurima hakatagi. Ometi hakatakse  heteroseksuaalsust tajuma amoraalsena, sest see on diskrimineeriv, see on hoiak, „mis väljab teatud inimgrupi teatud võimalustest ning seda nende sünnipärase omaduse tõttu”, s.t see arendab edasi sedasama kõlbelist mustrit, mis seab põlu alla rassismi, seksismi jms. Heteroseksuaalsus on seksism privaatsfääris (analoogne on lugu homoseksualismi või mis tahes muu jäigalt piiritleva seksuaalsusega). Seepärast rõhutab Maali Käbin, et inimene  tuleb vabastada mis tahes kategooriatest, ning Janika Saul postuleerib väga üheselt: „Oluline on vaid see, et partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi” (lk 30). Parim, mis „paadunud heteroseksuaalil”(!) teha, on seda mitte välja näidata, tunnistada end biseksuaaliks (veel parem ja tähenduslikum termin: sooanarhist, vt lk 58) ning oma partneri sugu sattumuslikuks. Seda rõhutab ka Saul: „võtmesõna on võime. See sõna määrabki kogu  biseksuaalsuse olemuse. Selle mõiste järgi ei pea biseksuaalne inimene enese tõestamiseks või täisväärtusliku biseksuaali tiitli saamiseks magama samast ja vastassoost inimesega […] Biseksuaalne inimene on selleks lihtsalt võimeline” (lk 30). 

Seepärast kasutab Pesti ka selliseid väljendeid nagu „agressiivsed heteropromo tegijad” või „paduheterod”. Kuidas on üldse võimalik selline väljend nagu „paduhetero”? Lihtne: see on hukkamõistev väljend inimese kohta, kes huvitub seksuaalselt ainult (!) vastassoost ehk käitub seksuaalsfääris diskrimineerivana, ning vähe sellest – on nii matslik, et ei häbene seda kõva häälega välja öelda! NB ! Biseksuaal ei tähenda häbiväärset kõlbelist lodevust, vaid see on ihaldusväärne staatus, epiteediga „täisväärtuslik”! Häbi on olla hoopis paduhetero! Saul küll lohutab, et pole hullu: kui kohe üldse ei taha mõlemast soost inimesega magada, siis ei pea, võimest piisab. Huh! Ja on üsna arusaadav, et nii diametraalselt lahknevate kõlbeliste väljundite korral on dialoog üpriski võimatu: ei vähemusõiguslased  ega konservatiivid suuda näha üksteise hoiakute kõlbelist dimensiooni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming