Okupatsioonikuriteod ja nende karistamine Eestis

Enn Sarv

Ettekanne Memento konverentsil 2006. aasta 13. juunil

 

Sõna “okupatsioonikuriteod” pole juriidiline termin, tegelikult tuleks öelda “sõjakuriteod okupatsiooni tingimustes”. Sõnastuse lühiduse huvides on edaspidi kasutatud siiski esimest nimetust. Järgnev on lühikokkuvõtte autori artikleist sel teemal1, lisatud on seletusi probleemistiku üldise tausta ja karistamisega seotud küsitavuste kohta.

 

Seltsimees Andrei Ždanovi saabumine

Tallinna 2. juulil 1940. aastal. Verepulm võib alata. ERMi fotokogu.

Kommunismi hukkamõist Eestis ja Euroopas

Riigikogu avaldas 2002. aastal deklaratsiooni nõukoguliku okupatsioonirežiimi kuritegelikkuse kohta.2 Olles meenutanud, kuidas Nõukogude Vene ja natslik Saksamaa panid aastail 1939–1940 omavahelise kokkuleppe alusel toime agressioone ja okupeerimisi (ehk nende kahe totalitaarriigi ühiseid kuritegusid rahu vastu), esitas riigikogu kommunismi kuritegude järgmise lühiloetelu:

Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud panid agressiooni tulemusena okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi territooriumil toime genotsiidi ning inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, võõrandasid õigusvastaselt vara ja hävitasid sihipäraselt eesti rahvuskultuuri, sealhulgas mälestisi ja trükiseid, muutsid venestamise eesmärgil Nõukogude Liidu kodanike Eestisse massilise ümberasumisega elanikkonna rahvuslikku koosseisu, et hävitada eesti rahvus.

Kommunistlike totalitaarsete režiimide kuriteod mõistis 2006. aasta 25. jaanuaril hukka ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee3. EN liikmeiks on nüüd võetud kõik endised Euroopa kommunistlikud maad, välja arvatud Valgevene. ENPA resolutsioon oli rahvusvahelise üldsuse esimene hukkamõist kommunismile ja, kui arvestada ENPA koosseisu, Euroopa demokraatlike jõudude suur võit. Kesksete väärtustena, mille eest EN seisab, nimetab ENPA inimõiguste kaitset ja õiguskorda ning resolutsiooni punktis 2 on loetletud ainult järgmised kuriteod:

Eranditult kõiki eelmisel sajandil Kesk- ja Ida-Euroopas valitsenud kommunistlikke totalitaarseid režiime, mis nüüdki on võimul mitmetes maailma riikides, iseloomustavad ulatuslikud inimõiguste rikkumised. Need rikkumised on olnud erinevad, sõltuvalt kultuurist, riigist ja ajalooperioodist, ning nende hulka kuuluvad üksikisikute ja massimõrvad, hukkamised, surmad koonduslaagrites, nälg, küüditamine, piinamine, orjatöö ja teised füüsilise massiterrori vormid, samuti tagakiusamine rahvuslikul või usulisel pinnal, südametunnistuse-, mõtte-, sõna- ja ajakirjandusvabaduse rikkumine ning poliitilise pluralismi puudumine.

 

 

Miks meid likvideeriti

 

ENPA seletab kommunistlike režiimide kuritegusid klassivõitluse teooria ja proletariaadi diktatuuri sellise tõlgendamisviisiga, mis … seadustas inimeste “elimineerimist”, keda peeti uue ühiskonna rajamisel kahjulikeks ning seega totalitaarsete kommunistlike režiimide vaenlasteks. Üüratu arv ohvreid olid iga asjaomase riigi enda kodanikud. See käis eriti endise Nõukogude Liidu rahvaste kohta, kelle seas ohvrite hulk ületas kaugelt teisi maid (p. 3).

Eesti riigikogu, nagu nägime, on konkreetsem ning tõstab esile aastail 1939–1941 liitlastena tegutsenud hitlerliku Saksamaa ja N Liidu ühiseid rahuvastaseid kuritegusid. Käesoleva artikli autoril puuduvad kontrollitud andmed, kuivõrd marksistlik klassivõitluse teooria ja leninlik maailmarevolutsiooni usund läänes veel tänapäeval mõju avaldavad, aga igatahes Moskva oli juba 1932. aastal veendunud, et kommunism on maailmas teostatav üksnes N Liidu ainujuhtimisel. Kominterni põhikiri ütles tollal:

“Komintern võitleb … ülemaailmse Nõukogude sotsialistlike vabariikide liidu loomise eest”, “… uued proletaarsed vabariigid astuvad föderatiivsesse liitu olemasolevatega”, “NSV Liidu näol on maailma proletariaat esmakordselt saanud tõelise isamaa”, “… rahvusvaheline kommunistlik distsipliin peab avalduma … Kominterni juhtorganite otsuste vastuvaidlematus täitmises kõigi kommunistide poolt”4.

Sõnakuulmatu Poola kompartei armutut nuhtlemist on kirjeldatud näiteks Kommunismi Mustas Raamatus5. Komintern, N Liidu valitsus ja sõjajõud töötasid kõik Stalini käsu all, kes pärast Hispaania kodusõda kaotas nähtavasti lõplikult usu maailmarevolutsiooni võimalikkusse.

 

 

Kes vastutab ja kes mitte?

 

ENPA nendib, et kommunismikuritegude toimepanijaid pole toodud rahvusvahelise kohtu ette (p. 5), mistõttu … avalikkuse teadlikkus totalitaarsete kommunistlike režiimide poolt toime pandud kuritegudest on väga madal (p. 6), ning rõhutab, et … teadlikkus ajaloosündmustest on üks eeldusi vältimaks samasuguseid kuritegusid tulevikus (p. 7). Mõistes kõik kirjeldatud kuriteod “tungivalt hukka”, kutsub PA … kõiki oma liikmesriikide kommunistlikke või postkommunistlikke parteisid, kes seda seni veel teinud ei ole, kommunistlikku ajalugu ümber hindama, end totalitaarsete kommunistlike režiimide poolt toime pandud kuritegudest selgelt distantseerima ning need ühemõtteliselt hukka mõistma.

Eesti riigikogu on oma hukkamõistus jällegi konkreetsem ja näeb ette ka vastutuse kuritegude eest. Ta kuulutab kuritegelikeks need kuriteod toime pannud Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi ja seda vägivaldselt teostanud Nõukogude Liidu organid, nagu NKVD, NKGB, KGB ja teised ning nende asutuste moodustatud tribunalid, erinõupidamised, samuti hävitus- ja rahvakaitsepataljonid ja nende tegevuse. Riigikogu rõhutab ühtlasi, et Nõukogude Liidu repressiivorganite Eestis toime pandud inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest vastutavad neid juhtinud Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei ja selle organisatsioon Eestimaa Kommunistlik Partei.

Samas aga rõhutab riigikogu, et Nõukogude Liidu kommunistliku okupatsioonirežiimi asutuste ja organisatsioonide kuritegelikeks tunnistamine ei tähenda hoopiski mitte nende liikmete ja töötajate kollektiivset vastutust. Isiku vastutust režiimi kuritegude eest ei määra tema kuuluvus eespool nimetatud asutustesse ja organisatsioonidesse, vaid konkreetne tegevus, millele eetilise hinnangu peab andma eelkõige igaüks ise. Otsuse isiku osaluse kohta genotsiidis ning inimsusevastastes ja sõjakuritegudes saab langetada ainult kohus.

Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega (PS §146), esmajoones praegu kehtiva karistusseadustikuga6. Karistamiseks on nõutav, et täpne kuriteokoosseis oleks kirjas kuskil KarS eriosa paragrahvis ja et isik oleks selle toimepanemises süüdi (KarS § 2, lg 2). Tegu ei tohi tunnistada kuriteoks vaid seaduse analoogia põhjal (KarS § 2, lg 4). Näiteks kuulumine komparteisse või sovetlikku “nomenklatuurasse” pole kuriteona kirjas ning pole järelikult karistatavad.

KarS näeb ette, et isegi kõige raskemate, esimese astme kuritegude puhul ei tohi kedagi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest on möödas kümme aastat (KarS § 81). Okupatsioon Eestis lõppes 12 aasta eest (1994), nii et tänapäeval on mõtet vaadelda ainult inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, mis ei aegu ning on karistatavad nende toimepanemise ajast sõltumata (KarS § 5, lg 4).

 

 

Okupatsioonikuritegude aegumatuse probleem

 

Kommunistliku okupatsiooni kuritegude karistamise kohta on väidetud, et rahvusvaheline avalikkus võivat Eestit selles asjas mitte mõista. Peamine põhjus olevat asjaolu, et mitmed lääneriigid arvatavasti ei tunnegi sõjakuritegude aegumatuse põhimõtet. See näib rahvusvahelises õiguses olevat Ida-Euroopa ja Venemaa õigusruumi omapära. Printsiip kehtestati teatavasti konventsiooniga aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes7, mis kirjutati alla 26. XI 1968 ja jõustus 1970. aastal. Aastaks 1986 oli konventsiooni ratifitseerinud kõigest 28 riiki, peamiselt tollane idablokk eesotsas N Liiduga. See, et enamik lääneriike seda ei teinud oli tingitud külmast sõjast, soovist Saksamaa enda poolele saada ja selleks natside karistamist mitte enam jätkata, nii nagu oli ette pannud Saksa Föderaalvabariik ehk SFV.

Eestis tegi 26. IX 1991 tollane EV Ülemnõukogu otsuse aegumatuskonventsiooniga ühineda, niisiis on Eesti kohustatud seda järgima. Allpool näitan, et selline on ka Euroopa Liidu Inimõiguste Kohtu seisukoht.

 

 

Sõjakuritegusid kirjeldavate normide kohaldamine

 

Sõjakuritegude määratlusi aegumatuskonventsioonis ei pakuta, vaid viidatakse Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali 8. VIII 1945 hartale ehk põhikirjale8 ja neljale Genfi 12. VIII 1949. konventsioonile sõjaohvrite kaitse kohta9. Viimaseid täiendati 8. VI 1977 rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse lisaprotokolliga, mida meie KarS loeb juriidiliselt võrdseks Genfi põhikonventsioonidega10.

Sõjakuritegude karistamise normid saavad pärit olla ainult rahvusvahelisest õigusest ning sisaldavad seal ainult kuritegude kirjeldusi ja kasutatud mõistete seletusi. Karistuste suurus tuleb igal pool määrata siseriiklikult, nii et lõplik karistusnorm riigi seadustikus koosneb kuriteokoosseisust, mis dubleerib rahvusvahelist õigust, ja sellele lisatud karistuse osast.

Normi rakendamisel kohtus on sageli paratamatu kasutada selle täpsustamiseks rahvusvahelisi konventsioone, kust kuriteokoosseisud on võetud. Eesti põhiseadus (§ 123) määrab, et kui siis ilmneb vastuolu riigikogu ratifitseeritud välislepingutega, tuleb rakendada välislepingu sätteid.

Aegumatuskonventsioon sätestab ka, keda tuleb sõjakuritegude eest karistada. Need on (vt konventsiooni II art) nii riigivõimu esindajad kui ka eraisikud, kes on kuriteo toime pannud või sellest osa võtnud või vahetult õhutanud teisi niisugust kuritegu toime panema või võtnud osa vandenõust selle toimepanemiseks, olenemata kuriteo lõpuleviimise astmest. Samu sätteid kohaldatakse ka riigivõimu esindajate suhtes, kelle teadmisel on selline kuritegu toime pandud. KarS § 88 täpsustab, et “teadmine” tähendab siin riigivõimu esindaja või sõjaväelise ülema korraldust kuriteo toimepanemiseks või nõusolekut või kuriteo mittetakistamist, kuigi takistamine on olnud tema võimuses.

 

 

Okupatsioonikuritegude näiteid

 

Sõjakuritegude jagu hõlmab KarS paragrahvid 96–109. Okupatsioonide kohta on neist otseselt rakendatavad järgmised: tsiviilelanikuvastane rünne (§ 97), kultuuriväärtuste vastu suunatud rünne (§ 107) ning vara hävitamine ja omastamine sõjategevuse piirkonnas ja okupeeritud territooriumil (§ 108). Ülejäänud võivad rakenduda eriolukorras, näiteks kui okupant on rahu ajal arendanud sõjategevust metsavendade vastu või rünnanud tsiviilobjekte oma vastaste jälitamisel või püüdmisel. Okupatsioonikuritegudest pakub suurimat huvi esimese astme kuritegu § 97, mille kirjeldus on järgmine:

Tsiviilelanikuvastane rünne. Sõjategevuse piirkonnas või okupeeritud territooriumil tapmise, piinamise, talle tervisekahjustuse tekitamise, tema vägistamise, vaenlasriigi relvajõududes teenima või sõjalistest operatsioonidest osa võtma sundimise, pantvangi võtmise, temalt vabaduse ebaseadusliku võtmise või tema üle seaduslikus korras toimuva kohtupidamise õiguse võtmise eest, samuti okupeeriva riigi elanike ümberasustamise eest okupeeritud territooriumile või okupeeritud territooriumi elanike ümberasustamise eest – karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase vangistusega.

See kuriteomääratlus põhineb peamiselt G4 147. ja GP 85. artikli (lõikude 3–5) normidel. Ebatäpne on siin kuriteokoosseis “okupeeritud territooriumi elanike ümberasustamine”. G4 147. artikli sõnastuse alusel tuleb okupatsioonikuriteoks pidada juba ka üheainsa konventsiooniga kaitstud isiku (=tsiviilisiku) ebaseaduslikku väljasaatmist või üleviimist (ingl k deportation or transfer), GP artikkel 85(4) punkt “a” aga viitab G4 49. artiklile, mis samuti kõneleb kaitstud isikute üksikutest või massilistest ümberasustamistest ja ühtlasi sätestab ainsa juhtumi, millal ümberasustamine ei ole ebaseaduslik, nimelt nende evakueerimise nende endi kaitseks. KarS 97. paragrahvi rakendamisel kohtus tuleb õigeks lugeda ja rakendada muidugi rahvusvaheliste aktide sõnastust. Keelatud (ja järelikult karistatav) on okupeeritud riigi kas või üheainsa ja ükskõik millise eraisikust kodaniku deporteerimine okupeerivasse riiki, kaasa arvatud muidugi ka isikud, keda okupant on vangi pannud.

Konventsioon G4 pühendab erilist tähelepanu nõuetele, mis kehtivad seaduslikus korras toimuva kohtupidamise tagamiseks. Neid nõudeid loetlevad G4 artiklid 64–77 ja iga sellise nõude rikkumist okupandi poolt tuleb pidada okupatsioonikuriteoks. N Liit rikkus okupeeritud Eestis iseäranis nõuet, et okupant ei tohi konventsiooni G4 kaitse all olevat isikut karistada enne okupatsiooni või selle ajutisel vaheajal (meil näiteks Saksa okupatsiooni ajal) tehtu ega öeldu eest, kui tehtut ei saa pidada sõjakuriteoks (G4 art 70), samuti nõuet alati arvestada, et kui isik ei ole okupeeriva riigi kodanik, siis puudub tal kohustus olla sellele riigile truu (G4 art 68). Viimast nõuet rikkus N Liit Eestis eriti massiliselt, pannes kümneid tuhandeid inimesi vangi VNFSV kriminaalkoodeksi § 58–1a alusel tehtud kohtuotsustega N Liidu kui “kodumaa” reetmise eest.

Väga palju (tänaseni karistamata jäänud) sovetlikke sõjakuritegusid oli seotud Venemaa ja muude N Liidu osade sadade tuhandete elanike Eestisse asustamise organiseerimisega. Ümberasumine iseendast ei ole muidugi kuritegu, küll aga okupeeritud territooriumi sihikindel asustamine oma elanikega, ümberasujate värbamine ning koloniseerimispoliitikale tingimuste loomine ja selle soodustamine eesmärgipäraselt arendatava majandus- ja elamupoliitika abil. Ilmekas näide on arvukad Eestisse ehitatud tehased, mille kogu tooraine ja peaaegu kogu tööjõud imporditi N Liidust ning mille kogu toodang viidi sinna tuhandete kilomeetrite kaugusele tagasi.

 

 

Lisaandmeid Nürnbergi sõjatribunali hartast

 

Genfi konventsioonid olid tegelikult suurel määral NH edasiarendus, nii et viimane sisaldab paljusid Genfi dokumentides täiendatud ja täpsustatud norme. Näiteks on NHs sõjakuritegudena määratletud tsiviilelanike mõrvamise, halvasti kohtlemise või deporteerimise orjatööle või suvalisel muul eesmärgil kas okupeeritud territooriumilt või selle piirides, pantvangide tapmise, ühiskondliku või eraomandi röövimise, linnade või külade  tahtliku purustamise jne (pikemalt vt NH art 6b), Inimsusevastaste kuritegude hulgas mainitakse näiteks mõrvamist, tsiviilelanikkonna hävitamist, orjastamist, deporteerimist ja muid ebainimlikke tegusid kas enne sõda või sõja ajal, samuti tagakiusamist poliitilistel, rassilistel või usulistel alustel muude kuritegude toimepaneku käigus või nendega seoses. Rõhutatakse, et see kõik on keelatud ka siis, kui teod on kooskõlas sellel maal kehtivate seadustega (pikemalt NH art 6c).

NH määratleb üldjoontes ka karistamisele kuuluvate süüdlaste kategooriad ning näeb ette, et vastutusele tuleb võtta ka isikud, kes täidavad valitsuse või oma ülemuse käske. Nähakse ette samuti gruppide või organisatsioonide kuritegelikuks kuulutamise võimalus.

 

 

Okupatsioonikuritegude karistused

 

Põhikaristusena näeb KarS ette vangistuse  tähtajaga kuni 20 aastat. Lisaks on võimalikud okupandi teenistujana toime pandud kuriteo eest kehtestada süüdlasele kuni kolmeaastane tegutsemiskeeld vastaval ametialal (KarS § 47), esimese astme kuriteo toimepannud välismaalast võib riigist kuni kümneks aastaks välja saata (KarS § 54, lg 1) ning kõigilt kurjategijailt võib kuriteo tulemusel omandatud vara konfiskeerida (KarS § 83).

Eesti tingimustes võib paljudel juhtudel eeldada kohtu soovi karistuse kergendamiseks või süüdlase karistamiseks tingimisi. Karistust kergendavate asjaoludena (KarS § 57) tulevad arvesse näiteks süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine, süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul, samuti ähvarduse või sunni või teenistusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul jms. Kui aga kohus leiab, et asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine otstarbekas, võib ta tingimisi jätta vangistuse kas täielikult või osaliselt kohaldamata (KarS § 73). Tingimisi karistamisel võib kohus määrata süüdlasele katseaja, mille kestel on võimalik talle rakendada mitmesuguseid tegevuspiiranguid.

 

 

N Liidu okupatsioonidest Balti riikides

 

Enamik maailma demokraatlikke riike on neid okupatsioone pidanud kuritegelikeks ega ole ilmaski tunnustanud Baltimaade inkorporeerimist N Liidu koosseisu. Ülevaateid Eesti okupeerimise ja selle mittetunnustamise probleemidest sisaldavad mitmed Eestis trükitud artiklid11. Nüüdseks on Venemaa jäänud kogu maailma ainsaks riigiks, kes väidab, et N Liit ei ole Eestit kunagi okupeerinud. Seal on varemgi püütud rajada oma poliitikat ilmselgete faktide eitamisele. Näiteks Nürnbergi protsessil 1946. aastal asitõendina esitatud Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) salaprotokollide tekstid tunnistas N Liit võltsinguks, ehkki nende üks originaal asus Moskva arhiivis. Dokumendi olemasolu võttis N Liit omaks ja tühistas selle alles 1989. aasta 24. detsembril 12.

Eesti okupeerimise mittetunnustamise pool sajandit kestnud poliitikale maailmas pani aluse USA oma tollase riigisekretäri ülesannete täitja Sumner Wellesi deklaratsiooniga 23. VII 194013. Hilisematest mittetunnustamise dokumentidest võiks ehk olulisemaiks pidada mitut euroorganite kollektiivset deklaratsiooni, mille tekstid on Eesti trükisõnas korduvalt ilmunud. Ent rahvusvaheline õigus ei pea deklaratsioonide õiguslikku jõudu kuigi suureks. Esimesed arvestatavalt suure õigusjõuga rahvusvahelise õiguse dokumendid Eesti okupeerimise kohta ilmusid alles 2006. aasta alguses. Nendeks on kaks Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust, mis jäävad pretsedendina aluseks kõigile selle kohtu tulevastele otsustele analoogilistes küsimustes ning vastavalt ka Euroopas kehtiva rahvusvahelise õiguse lahutamatuks osaks.

Protsessid said alguse sellest, et kaks küüditajat ja üks metsavendade tapja kaebasid aastal 2004 Eesti riigi neile määratud karistuste eest Euroopa Inimõiguste Kohtusse14 Kohtu IV sektsioon arutas 17. ja 24. I 2006 nende asju kolleegiumina, millesse kuulusid seitse eri rahvusest kohtunikku ja registraator. Kohtuotsustega tunnistati kaebajate taotlused põhjendamatuks ja lükati tagasi. Kaebajad olid üldjoontes lähtunud väitest, et nad tegutsesid tollases Eestis kehtinud Nõukogude (VNFSV) kriminaalkoodeksi alusel ja nende teod olid selle sätetega kooskõlas. Järelikult eeldasid nad Eesti kuulumist N Liidu koosseisu, mistõttu kohtul tuli esmajoones tuvastada, kas asi oli tõesti nii.

Kohus leidis, et Eesti oli hoopiski okupeeritud ning põhjendas seda järgmiselt15.

Kohus märgib kõigepealt, et Eesti kaotas oma sõltumatuse Saksamaa ja NSV Liidu vahel 23. augustil 1939  sõlmitud mittekallaletungi lepingu (nn Molotovi-Ribbentropi pakti) ja selle salajaste lisaprotokollide tulemusena. Pärast 1939. a ultimaatumit Nõukogude sõjaväebaaside asutamiseks Eestis toimus juunis 1940 laiaulatuslik Nõukogude armee sissetung Eestisse. Maa seaduslik valitsus kukutati ja jõu abil pandi kehtima Nõukogude kord. Nõukogude Liidu totalitaarne kommunistlik režiim juhtis ulatuslikke ja süstemaatilisi aktsioone Eesti rahvastiku vastu, mis hõlmasid näiteks umbes 10 000 inimese deporteerimist 14. juunil 1941 ja enam kui 20 000 25. märtsil 1949. Peale Teist maailmasõda läksid kümned tuhanded isikud metsadesse peitu vältimaks sovetivõimude repressioone, osa peidusolijaist osutas okupatsioonirežiimile aktiivset vastupanu. Vastupanuliikumise käigus aastail 1944–1953 tapeti julgeolekuorganite andmeil umbes 1500 ja arreteeriti ligi 10 000 isikut.

Katkestatuna aastate 1941–1944 Saksa okupatsioonist jäi Eesti Nõukogude Liidu poolt okupeerituks kuni iseseisvuse restaureerimiseni 1991. Vastavalt sellele oli Eesti kui riik ajutiselt takistatud oma rahvusvahelisi kohustusi täitmast

Eesti okupeerimise kirjeldus 17. jaanuari kohtuotsuses ühtib siinkohal tsiteerituga peaaegu sõna-sõnalt. Kuna metsavendade kohtuta mõrvamist oleks Eestis võinud karistada ka okupatsioonikuriteona, siis lisan veel mõned väljavõtted selle kohta, kuidas eurokohtu 24. jaanuari otsus neid hindas.

Kohus märgib, et tsiviilelanike mõrvamine oli Nürnbergi Tribunali 1945. a Hartas (artiklis 6–c) otsesõnu tunnistatud kuriteoks inimkonna vastu /…/ Kohus märgib, et inimkonnavastaseid kuritegusid puudutavate printsiipide universaalne kehtivus kinnitati järgnevalt muuseas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsiooniga nr 95 (11. detsembrist 1946) ning hiljem Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni poolt /…/. Kohus soovib rõhutada, et Konventsioonis aegumistähtaegade mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes on artiklis I(b) otsesõnu nenditud, et inimsusevastastele kuritegudele ei kohaldata mitte mingeid aegumistähtaegu16, sõltumata nende toimepaneku ajast ja sellest, kas need pandi toime sõja või rahu ajal. Pärast seda, kui Eesti Vabariik ühines mainitud konventsiooniga, sai nende printsiipide rakendamine ta kohustuseks.

/…/ Kohus märgib, et isegi kui kaebaja toimepandud teod võisid olla kõnesoleval ajal sovetliku seaduse mõttes vaadeldavad seaduslikena, leidsid Eesti kohtud need ometi endast kujutavat inimsusevastaseid kuritegusid toimepanekuaegse rahvusvahelise seaduse kohaselt. /Euroopa Inimõiguste/ Kohus ei näe mingit põhjust jõudmaks teistsugusele lahendusele.

/…/ Kohus ei leia ühtki põhjust pidada küsitavaks Eesti kohtute tõlgendust ega /Eesti/ siseriikliku õiguse rakendamist, mis on tehtud asjakohase rahvusvahelise õiguse valguses, /…/

Paar järeldust. Pärast Euroopa ülima kohtu otsuseid on Eesti Vabariigi okupeerimine Nõukogude Liidu poolt aastail 1940–1991 saanud vaieldamatuks juriidiliseks faktiks, mille eitamine tähendaks Euroopa Liidus kehtiva õiguskorra eitamist. Euroopa kohtu otsustes inimsusevastaste kuritegude karistamise asjus on tähelepanuväärne nende ulatuslik rajamine Nürnbergi harta normidele17, niisiis mingil määral samastamine natsisaksa omaaegse tegevusega Lääne- ja Kesk-Euroopa maadel, mida Saksamaa tollal okupeeris.

 

 

Okupatsioonikuritegude karistamispraktikast

 

See puudub Eestis täielikult. Kuni aastani 2002 polnud see isegi võimalik, sest kehtis ENSV kriminaalkoodeks, mida küll pidevalt parandati, aga okupatsiooniaegsete sõjakuritegude (niisiis okupatsioonikuritegude) karistamise otsest võimalust ei loodudki, vaid see oleks eeldanud keerulist ja küsitava rakendusvõimalusega tõlgendamismenetlust rahvusvaheliste konventsioonide alusel 18. Pealegi ilmusid Genfi konventsioonide tekstid esmakordselt eesti keeles alles 1999. aasta septembri Riigi Teatajais. Jätame siinkohal analüüsimata, kas see kõik tähendas rahvusvahelise õiguse rikkumist või mitte. Korralik Eesti oma KarS jõustus alles 2002. aasta 1. septembril, kuid selle alusel pole okupatsioonikuritegude karistamiseks seni tehtud mitte ainsatki kohtuotsust.

2005. aasta alguses suunasin õiguskantsler Allar Jõksile kirja, kus küsisin, kuidas ta suhtub mu artiklitesse, kus olin käsitlenud okupantide sõjakuritegusid. Ta vastas19, et artiklites kirjutatu on õige ja puht juriidiliselt on meie riik kohustatud selliseid kuritegusid karistama. Ainult et karistamise ja selle ulatuse määravad tegelikkuses poliitilised kaalukausid ja jõuvahekorrad. Ta märgib, et parim oleks Eestis selles küsimuses üldise kokkuleppe saavutamine ja toob näitena Lõuna-Aafrika, kus teatavasti alles üsna hiljuti vabaneti põliselanikkonda igiammu ahistanud apartheidisüsteemist. A. Jõks märgib, et seal anti kõigile, kes olid toime pannud apartheidikuritegusid, võimalus tõe- ja lepituskomisjoni ees oma süüd kahetseda ja sel teel kriminaalkaristusest pääseda.

Tõepoolest, juriidika jätab meile mänguruumi kokkuleppeks, sest Genfi konventsioonide üldisest lähenemisviisist jääb mulje, et seal nähakse okupatsioonis ajutist seisundit (ent sellekohane otsene säte siiski puudub). Meil aga kestis okupatsioon pool sajandit. Maailma demokraatlike riikide pere tunnustas ja tunnustab ühel meelel meie okupeerimist kui fakti, aga ilmselt polnud meil mitte kogu aeg tegu traditsioonilist tüüpi okupatsiooniga ega sellest tuleneva traditsioonilise vastupanuga. Juba üksnes rahva säilimiseks sovetliku lausterrori tingimustes oli vahepeal tarvis mingil määral võõrvõimuga kohaneda ja sel teel suuri vastasseise leevendada. Selle eest kõiki kohanejaid Genfi sätete järgi täie mõõduga karistada poleks õiglane.

Õiguskantsler nõustub, et viimasel ajal on meil kutsutute ja seatute tegevusetus okupatsioonikuritegude valdkonnas ilmne. Ta arvab, et osalt on see tingitud asjaolust, et kollaboratsiooni esines meil märksa rohkem kui rahvas ja avalikkus endale takkajärgi tunnistada tihkab. Siia võiks lisada, et “laulva revolutsiooni” ajal tegid meie kommunistid mitu katset leida rahvaga ühist keelt. Meenutame näiteks nende massilist väljaastumist komparteist (seal oli 55 000 eestlast, umbes aastaga jäi järele vaid 2000). Meenutame ka nende teeneid NSV Liidu lagundamisel ja Eesti kui sõltumatu riigi taastamisel… See on hea alus kokkuleppeks.

Kui kaugele tuleb Eesti poliitilisele ja juriidilisele enesepuhastusele suunatud kokkuleppega minna, see jääb ilmselt edaspidigi poliitikute otsustada. Kokkulepe on aga vältimatu, sest tuhandete okupatsioonikuritegude täielik eiramine tähendab meil kehtestatud rahvusvahelise õiguse osalist eiramist ja järelikult teadlikku põhiseaduse rikkumist. Niisugune poliitikute käitumine on õigusriigis mõeldamatu.

Kokkulepe võiks endast kujutada näiteks mingisugust amnestiat selles artiklis eespool loetletud kergendavate asjaolude valguses. Ainult üks on kindel: okupatsiooni tuleb ka edaspidi nimetada okupatsiooniks, ebainimlikkusi kordasaatnute tegusid tuleb karistada ning Eesti iseseisvus ja riigi järjepidevus 1918. aastast saadik peavad vankumatult säilima.

 

 

1. Artikkel korp! Filiae Patriae kogumikus: Eestlaste küüditamine: Mineviku varjud tänases päevas. Tartu 2004, lk 107–129. Artikli algtekst on ilmunud ka New Yorgi lehes Vaba Eesti Sõna 2003, nr 4 ning lühendatud variant Eesti Represseeritute Registri Büroo kogumikus: Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis, köide 3. Tallinn 2005, lk 29–36 eesti keeles ja lk 37–45 inglise keeles.

2. RT I 2002, 52, 326.

3. ENPA resolutsiooni nr 1481 tõlget vt Eesti Päevaleht 27. I 2006.

4. Programma i ustav Kominterna. Partiinoje izdatelstvo, Moskva 1932, lk 163, 62, 119, 159. Tsiteeritav eksemplar artikli autori isiklikus raamatukogus.

5. Stéphane Courtois jt, Le livre noir du communisme: Crimes, terreur, répression. Editions Pierre Laffont, Pariis 1997, lk 397–428. Eestikeelse väljaande “Kommunismi Must Raamat: Kuriteod, terror, repressioonid” avaldas Tallinnas aastal 2000 kirjastus Varrak. Poolast on seal juttu lk 357–386, lisatud on ka Mart Laari ülevaade “Eesti ja kommunism” (lk 823–894).

6. RT I 2001, 61, 364; 2002, 44, 284, 56, 350, 64, 390. Edaspidi on karistusseadustikku (=KarS) tehtud veel parandusi, kuid need ei puuduta okupatsioonikuritegusid.

7. Konventsiooni teksti vt RT II 1994, 16/17, 50.

8. NH eestikeelse tõlke kohta artikli autoril andmeid pole, ehkki see peab kehtima ka Eestis. Ingliskeelset vt näiteks M. R. Marrus, The Nuremberg War Crimes Trial 1945-46: A Documentary History. Bedford Books, Boston–New York 1997, lk 51–57.

9. Vt RT II 1999, 17, 107; 18, 116; 19, 117; 20, 120. Lühinimed olgu vastavalt G1, G2, G3 ja G4.

10. Lisaprotokolli tähistame GP, tekst vt RT II 1999, 21, 121.

11. Vt näiteks E. Sarv, Eesti Vabariigi kontinuiteet 1940–1945. Kogumikus: Tõotan ustavaks jääda…: Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 2004, lk 15–91.

12. Vt Eesti Entsüklopeedia, köide 6. 1992, lk 383.

13. Vt tsitaate E. Sarve mainitud artikli lk 17–19.

14. Taotlused nr 14685/04, 23052/04 js 24018/04.

15. Kummagi kohtuotsuse teksti pikkus on tublisti üle 10 lehekülje, mistõttu vaatleme edaspidi peamiselt väljavõtteid 24. jaanuari otsusest metsavendade tapja (Vladimir Penart) asjus. Mõlema otsuse terviktekstid on Internetis.

16. Sama on seal märgitud ka okupatsioonikuritegude kohta.

17. Vt iseäranis ka Euroopa kohtu 17. jaanuari otsust küüditajate asjus.

18. Vt E. Sarv, Õiguse vastu ei saa ükski. Tartu 1997, ORURK, lk 150–156.

19. Asjaga tegelnud ametniku meiliga saadetud koopia 24. I 2005 on minu arhiivis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht