Oled see, mida näed

 

Inimese elukeskkond, ka see, mida aknast näeme, milles päeviti kõnnime, kujundab suuresti ta sisemist ilma. Kui aknast paistab alati vaid majade müür ja mööda voorivad autod, jätab see mõtlemisele jälje. Noh, ise tahad linnas elada, öeldakse selle peale. Tallinna linnaplaneerimine on juba kord selle tee valinud, et kõik mõeldavad mulgud ehitatakse täis, väljakud ?kolitakse? ärihoonetesse butiigiridade keskele. Sinna ossa südalinnast, kuhu ärihooned ei mahu, valatakse asfalt ning tehakse laiad sõiduteed või parkimisplatsid, inimesed suunatakse maa-alustesse tunnelitesse ja kõrvaltänavail pargivad ikkagi autorivid sageli poolenisti kõnniteel, et näiteks ratastoolis või lapsekäruga liiklemine võib osutuda vägagi keerukaks ettevõtmiseks.

Samas tekkib linna ilme kaitsjail ajuti fanaatilisi puhanguid, nagu kuukene tagasi, kui ootamatult leiti, et plastikust keredega velotaksod ei sobi Vanalinna miljöösse ? erinevalt nt. Raekoja platsi või Viru tänavat ääristavaist õllereklaamidega päiksevarjude rividest. Õnneks see rünnakuhoog siiski rauges: muhedatel velomeestel, kes sportlikku ja aktiivset eluviisi promovad, oli meedias tugev seljatagune.

Nüüd on jõutud uute sammudeni südalinna ilme ja elutempo kohendamisel, millest eksperimendina põnevaim vast Vabaduse platsil avatud valvega jalgrattaparkla, mis siiamaani säält päevasel ajal mööda jalutades alati vähemasti pooleldi täis olnud ? seega täitsa asja ette läinud. Kuigi umbusklikul eestlasel ei ole ehk nii kerge ka taolist varianti usaldada ning oma sageli pea terve palga maksma läinud sõiduriista võõra valve alla usaldada, on see ikkagi uus ja tervitatav võimalus.

Teine, tunduvalt radikaalsem ja keerulisem samm on olnud kesklinna tasulise parkimistsooni laiendamine, mis pikapeale on ilmselgelt vajalik ja n.-ö. euroopalik akt. Kuskilt tuleb ju alustada. Muidugi, ühest küljest tuli see veidi ootamatult: äärelinnade kivilagendikele ja tööstustühermaadele pole valvega parkimisalternatiive rajatud, ühistransport täitub tipptundidel (mis sageli paistavad kestvat poole kaheksast poole kaheksani) olulisematel liinidel lausa hullumeelsuseni; seda on suvel eriti raske taluda.

Teisalt, algus on tehtud, signaal antud. Mõnes küsimuses on kasvav ebatolerants ka tervitatav (siin ei õhuta me muidugi vägivallale autoinimeste vastu, vaid kutsume üles võitlema ebaökoloogilisest elustiilist tingitud mentaalse reostusega).

Ent see võitlus on poolik, ses osas mõttetu, et ei ole täpselt määratletud eesmärki, milleks pikemas perspektiivis saab ikkagi olla kesklinna elukeskkonnastamine, et iga linlane (mitte ainult turistid, keda sageli esimeseks argumendiks tuuakse) ennast seal paremini tunda võiks. Eriti silmatorkav valupunkt on toosama Vabaduse plats, kus ratturid oma ratsusid nüüd hoida saavad ? ülejäänud osa väljakust on tänini autode käsutuses. Linna üldilme parandamist peaks alustama südamest. Vabaduse platsist saaks mõnusa avara jalutamisväljaku ? millel silm võiks puhata ?, nagu enamikus korralikes maailmalinnades olemas on, ka modernsema arhitektuuriga rajoonides. Täitumise, (raha nimel) ummistamise asemel peaks investeerima linlaste vaimutervisesse. Oleme see, mida näeme: autosid ja heitgaasi ja ärihooneid täis linn. Mida sellise sisemusega peale hakata? Kirjutada muusikat ja raamatuid võõrandumisest, linnamelanhooliast või -depressioonist ning konstrueerida uusi klaasmetallsõrestikest ulmemaju?

See on loovtöötajate alatine alternatiiv, aga ülejäänud? elavad lihtsalt kuidagi üle, sellena, mida näevad?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming