Olematu kasumlikkus

Kaupo Vipp

Tööstustsivilisatsioon on praeguseks kasvanud ulatuslikumaks ja komplekssemaks kui ükskõik milline varasem. Meie võimaliku tuleviku üle arutledes ei anna ühegi tsivilisatsiooni meenutamine alust eriliseks optimismiks. Paljud on uurinud Lihavõttesaare, Sumeri, muistse Egiptuse, Rooma, Maia ja paljude teiste silmatorkavalt tegusate tsivilisatsioonide kollapsi põhjusi. Näiteks maiade kultuuri süüdistab ökoloog Jared Diamond oma uurimistöös äärmuslikus küündimatuses elukeskkonnaga ringikäimisel. Ta hoiatab, et meiegi käsi võib samal moel käia, kui me ei lõpeta omaenda elutegevust tagavate keskkonnasüsteemide hävitamist. Lester Brown (Earth Policy Institute) kutsub valitsusi pöörama senisest palju rohkem tähelepanu elukeskkonnale, rõhutades: „... küsimus ei ole enam meie planeedi päästmises, vaid tsivilisatsiooni päästmises”. Aga mis siis, kui päästmine polegi nii lihtne ja kõigi seni teada tsivilisatsioonide hääbumise põhjus on üldisem ning sügavam? On ju olemas veel üks, tõsi küll, pisut kõhedust tekitav võimalus: kõik tsivilisatsioonid on juba olemuslikult määratud varem või hiljem kollapsini jõudma. Elu või elusust on tihti kirjeldatud protsessina, mis koosneb probleemide lahendamisest. See on iseloomulik nii ainuraksetele kui taimedele, nii komplekssematele loomadele kui ka ühiskondlikele komplekssüsteemidele. Niipea kui üks probleem on lahendatud, tuleb hakata lahendama järgmisi, mida seni pole olnud, ning nende hulk vaid kasvab aja ja arengu käigus. Samamoodi kasvab teaduses vastust vajavate küsimuste arv koos teadmiste kasvuga. Lahendusprotsess sunnib lahendajat õppima ja arenema üha osavamaks, intelligentsemaks ja komplekssemaks.

Lahendused tekitavad probleeme

Levinud ütlemisel, et meie probleemide peapõhjuseks on nende lahendus, on sügavad juured. Joseph Tainter kirjeldab, kuidas hetkest, mil meie eelkäijad jäid paikseiks ja hakkasid asulaid rajama, pidi inimliik hakkama otsima lahendusi probleemidele, mida sel moel saavutatud edu enesega kaasa tõi. Pärast neoliitilist revolutsiooni ehk viimase 10 000 aasta jooksul on üha uute probleemide lahendamine loonud inimühiskonnas aina kasvavat komplekssust. Juba sumerid teadsid, et kui näiteks viljasaak põua tõttu ikaldub, siis tuleb ehitada niisutuskanaleid. Kui need mudaga ummistuvad, siis tuleb organiseerida dreenimismeeskonnad. Kui tehtu tulemusel kasvav viljasaak viib rahvastiku kasvuni, tuleb põllumaid ja niisutuskanaleid juurde rajada. Kui neid saab liiga palju, nii et töid on tarvis vajadust mööda organiseerida, tuleb sisse seada töid juhtiv bürokraatiasüsteem ning hakata seda elanikelt kogutud maksude arvelt tasustama. Selleks on vaja numbri-, mõõtühiku- ja kirjasüsteemi ning neid tundvat ja õpetavat bürokraatiat. Kui maksude maksmisest võidakse hoiduma hakata, tuleb leiutada maksuinspektorid, igal tasemel täpne arvepidamisbürokraatia sisse seada jne.

Ühiskonna komplekssusastet saab inimese loodud objektide kaudu ka kvantiteedina iseloomustada. Näiteks on antropoloogid dokumenteerinud Põhja-Ameerika lääneosa põliskultuuris kokku umbkaudu 6000 artefakti. Võrdluseks: USA armeel oli Normandia dessandi varustusnimekirjas loetletud üle 500 000 artefakti. Kui küttide-korilaste sootsiumis oli paar tosinat unikaalseid oskusi nõudvat sotsiaalset rolli, siis Euroopa töökohtade loendid sisaldavad ca 20 000 spetsiifiliste erioskustega spetsialisti. Kogu tööstustsivilisatsioonis arvatakse unikaalsete oskustega sotsiaalseid rolle olevat üle miljoni.

Esmapilgul näib, et progressiga peaks süsteem aina kasumlikum olema. Tegelikult nõuavad termodünaamika reeglid igalt süsteemilt komplekssemaks muutumise eest rasket lõivu. Ka ühiskonna puhul on sisendenergiat tootvale osale lisanduvatel spetsiifilistel institutsioonidel, süsteemidel, hierarhiatel ja rollidel oma energeetiline hind. Energia on iga olendi, ka inimlooma pingutuste universaalvaluuta. Just energias oleme sunnitud arveldama nii kanalite ehitamise kui ka kirjutajate koolitamise eest. Üha komplekssemaks muutumine kahandab paratamatult süsteemi energeetilist kasumlikkust. Nagu kahaneb toidupala iga selle hankimiseks kulunud lisatöötunniga või haritavasse hektarisse investeeritud energiaühikuga – seda enam, mida enam investeerida lisatöödesse. See kahaneva kasumlikkuse seaduseks ristitud fenomen ilmneb kõikjal meie ümber, kõikmõeldavates komplekssüsteemides. Võime seda märgata kas või üha kahanevas kinnitatud patentide hulgas iga uurimistöösse investeeritud rahaühiku kohta, kuigi vastavate investeeringute summad on sajanditaguse üliviljaka patendiajastuga võrreldes kosmiliseks kasvanud.

Oma arengu käigus peavad ühiskonnad paratamatult üha uusi probleeme lahendama, vastavalt sellele, kuis nood nende ette kerkivad. Iga lahendatud probleem tähendab ühtlasi kasvavat komplekssust. Ja iga arengu edusamm tähendab ühtlasi kasvavat elanikkonda. Nii vajab süsteem üha enam erinevaid ressursse, üha enam nendega seotud spetsiifilisi oskusi, üha enam koguneva informatsiooni haldamist ning üha enam uusi institutsioone, et selle kõigega toime tulla. Mida arenenum ühiskond, seda rohkem on selliseid, terviku seisukohalt olulisi ja lahutamatuid allsüsteeme, mis ei loo tervikule lisaressursse. Aga nad ise peavad ressursse tarbima, et saaks täita endale püstitatud ülesandeid. Valitsemise, tervishoiu, hariduse, transpordi, kultuuri, side, sotsiaalhoolekande, korrakaitse, rahanduse jms süsteemide puudumisel ei saa tänapäeva normaalselt toimivat ühiskonda ette kujutada. Kuid ükski neist allsüsteemidest ei loo ühiskonnale lisaressursse. Selge, et mida rohkem lisandub allsüsteeme, seda enam kahaneb kogu komplekssüsteemi kasumlikkus. Kuna energia- ja ressursisisend ei saa igavesti kasvada, jõuab olukord lõpuks vältimatult kriitilisse faasi, kus kogu energia ja kõik ressursid, mis ühiskond hankida suudab, kuluvad ühiskonna komplekssuse säilitamisele. Piltlikult väljendudes peab kogu süsteem isegi paigalpüsimiseks järjest kiiremini jooksma.

Läbi ajaloo torkab silma kaks sümptomit, mis on olnud iseloomulikud kõigile sellisesse kriitilisse, kollapsieelsesse faasi jõudnud ühiskondadele.

1. Igal tasandil hakkavad uued investeeringud põrkuma kiirelt kahanevale kasumlikkusele. See ilmneb kõikjal, olgu tegu lihtinimese püüuga vanaduspäeviks sääste koguda või ettevõtja katsega tegevust arendada, asula pingutustega oma taristute käigushoiuks või riigi reformidega allsüsteemide efektiivistamiseks. Tõuseb energia ja teiste ressursside hankimiskulu, langeb majandusprotsesside tempo ning varade ja maksevahendite väärtus. Ühiskonna igal tasemel jääb üha vähemaks reserve, mille toel saaks ootamatustele vastu astuda. Igal elualal saavad varem kergelt lahenenud probleemid üha tõsisemaks komistuskiviks.

2. Avalikult ja laialdaselt hakatakse näitama üles lugupidamatust struktuuride vastu, mis on varem ühiskonnas au sees olnud. Viidates legitimeeriva asjaoluna hindade ja maksude pidevale tõusule ning nende eest saadava heaolu ja tagatiste pidevale langusele, kaldub üha enam inimesi ühiskonnast irdumise, hierarhia vastu protestimise, anarhismi või asotsiaalsete hoiakute suunas. See võib avalduda väljarändamises, riigiteenistusest või -maksudest hoidumises, vastuhakkudes, kuritegevuses vms. Tekivad sootsiumi põhivoolu või hierarhiaga vastanduvad grupeeringud. Samas väheneb ühiskonnas kiirelt sidusus, kuna enamus hakkab igas küsimuses ja igal tasemel oma isiklikke hetkevajadusi seadma kõrgemale varem tunnustatud ühiskondlikest huvidest ja vajadustest. Hierarhia status quo ja süsteemi komplekssuse säilitamine nõuab kõigi kättesaadavate ressursside mobiliseerimist.

Sellest faasist peale pole enam põhimõttelist vahet, kas süsteemi ründab välisvaenlane, tekib puudus mõnest olulisest ressursist või ilmneb mõni muu probleem. Kui olemasolevad institutsioonid ülepingega hakkama ei saa, kui süsteemil ei jätku enam energiat ja ressursse, et muuta end uue probleemi lahendamiseks veel komplekssemaks, ja kui ka sootsiumisisest tahet probleemile vastu seista enam pole, siis variseb kogu süsteem kokku. Asemele tuleb palju vähem kompleksne, väiksemal skaalal organiseerunud ühiskond, mille taluvuspiir on eelmisest süsteemist märgatavalt kõrgem. Iseloomulik näide on varakeskaegse Euroopa elukorraldus, mis asendas Lääne-Rooma impeeriumi komplitseerituse pärast selle kollapsit.

Majandus stagneerub

Kõik senised tsivilisatsioonid on toetunud n-ö taastuvale energiale – päikeseenergiale, mida sai toidu, loomasööda, puidu, tuulejõu jms näol oma ressurssidena ära kasutada. Sellele vaatamata kaotas ressursside kasutusvõimaluste järjest spetsiifilisemaks arendamine lõpuks komplekssüsteemide kasumlikkuse. Seejärel lagunesid asjad koost.

Tööstustsivilisatsioon on praeguseks kasvanud ulatuslikumaks ja komplekssemaks kui ükskõik milline varasem, sest oleme kasutusele võtnud palju efektiivsemad energiasisendid, fossiilkütused. Need ressursid on kahjuks piiratud. Meie süsteemi kasumlikkuse kahanemine on üha silmatorkavam. Fossiilkütuste iga energiaühiku hankimiseks kuluv energiahulk on mitmekordistunud. Toiduainete tootmine kasvava elanikkonna vajaduste rahuldamiseks on viimasel 60 aastal vajanud pidevat pingelist innovatsiooni. Naftakeemial baseeruv põllumajandus peab hakkama saama oma energiasisendi kasumlikkuse pideva langusega. Innovatsioon ei suuda kannul püsida põllumaade degradeerumisel ning kahjurite ja haigustekitajate evolutsioneerumisel, mida tehnoloogia tahtmatult kiirendab. Ressursside hind tõuseb, majandus stagneerub ja sotsiaalpoliitilised pinged kasvavad kõikjal maailmas. Eespool tabasin end kollapsieelse tsivilisatsiooni tüüptunnuseid välja kirjutades mõttelt, et need kõlavad kui viimaste aegade päevauudiste lühikokkuvõte.

Komplekssüsteemide arengumudeleist ja ajaloost selgub, et kahanev kasumlikkus on vältimatu ja protsessid pöördumatud. Sotsiaalsed süsteemid ei saa kuidagi vältida pidevat komplekssemaks muutumist, et tulla toime elukeskkonna probleemidega ning naaberühiskondade esitatavate väljakutsetega. Muu hulgas on süsteemianalüütikud näidanud, kuidas selline protsess viib fundamentaalsete niheteni ühiskonna organiseerituse mudelis. Nimelt ei saa süsteemi juhtimine olla vähem kompleksne, kui on süsteem ise. Komplekssuse kasv nõuab teatud punktis, et hierarhiad muutuksid jagatud otsustusõigusega tsentraliseerimata võrgustikeks. Meie oleme selle punkti läbinud. Sellega seoses on levinud uskumus, et moodne ühiskond on elujõulisem kui vanad, jäigad, hierarhilised süsteemid. Arvatakse, et meie puhul on kollaps välditav, kuna kriitiliste otsuste langetamine ei ole tsentraliseeritud ja meie tsivilisatsioon on seostunud globaalseks võrgustikuks. Selles nähakse meie olulist eelist, võrreldes näiteks keiserliku Rooma või kunagise Nõukogude Liidu tsentraliseeritud ja isoleeritud süsteemiga.

Lähivaates on Yaneer Bar-Yami arvates asi keerulisem. Esialgu on suurem ühendatus ja omavaheline seotus tõepoolest abiks. Kui näiteks ühes külas peaks viljasaak ikalduma, siis saab toidu osas koopereeruda naaberkülaga, kus ikaldust ei olnud. Omavahelise seotuse kasv tähendab aga ühtlasi seda, et probleemide mõju on laiema ulatusega. Mida sõltuvamad on naaberkülad teineteisest, seda rohkem kannatavad mõlemad, kui ühte peaks tabama mingi õnnetus. Selles mõttes kasvab koos komplekssusega ka süsteemide haavatavus. Keerukad võrgustikud, mis on globaalselt ühendanud meie moodsa tööstustsivilisatsiooni ning liigutavad selle sees inimesi, toormeid, informatsiooni, raha, energiat jms, on selgelt osutunud šokkide levitajaks ja võimendajaks. Olgu nakkushaigus, arvutiviirus, terrorirünnak, häire mingi toorme hankimisel või finantssüsteemis – iga probleemi destabiliseeriv mõju levib peaaegu silmapilkselt üle kogu maailma. Me oleme oma süsteemi globaliseerumisega jõudnud sinnamaale, et probleemi tekkimine ükskõik kus tähendab probleemide tekkimist kõikjal. Eriti jõuliselt on see ilmnenud meie tihedalt kokku põimunud finantssüsteemi puhul.

Võrgustunud ühiskonnad käituvad nagu hulkraksed organismid. Iga šokk on nagu lihakäntsaka väljarebimine elusa looma kehast. See, kas loom nüüd ellu jääb, sõltub kehaosast, mis kahjustatud sai. Aga kui looma puhul on ellujäämiseks kriitilised kehaosad teada, siis tsivilisatsiooni puhul pole see nii selge. Kahjustuse tegelik mõju ei pruugi ülitiheda seostatuse tõttu olla prognoositav enne, kui on hilja midagi ette võtta. Analüüsid osutavad, et ükskõik millise süsteemi osa kahjustumine võib osutuda kogu süsteemile kriitiliseks. Tähendab, probleemide vältimiseks peaksime kindlustama selle, et meie „globaliseerunud loom” mitte mingil juhul haavata ei saaks.

Peale inimühiskonna toimub pidev komplekssemaks muutumise protsess paljudes ökosüsteemides. Looduslike komplekssüsteemide elutsüklite uurijad on jõudnud samade tulemusteni. Näiteks kasvavas, järjest liigirikkamas vihmametsas võivad kitsalt spetsialiseerunud liigid üldlevinumad kõrvale tõrjuda. Sedamööda, kuis biomassi saab aina rohkem, moodustavad taimed, putukad, loomad ja bakterid seal üha keerukama ning üha tihedamas sümbioosis toimiva süsteemi. Selline komplekssüsteem võib olla ülimalt efektiivne, kuni üldtingimused ei muutu. Kuid mida komplekssem on süsteem, seda kergemini võib ebatavaline olukord – olgu see mõne võõrliigi ilmumine, põud, uputus või põlenguepisood – vallandada kogu tervikut puudutava dramaatiliste muutuste ahela. Tulemus võib olla kogu ökosüsteemi kollaps ja selle asendumine uue, palju lihtsamaga. Muidugi on looduses süsteemi kadu või elusolendi surm elu loomulik osa …

Kollapsi asemel lihtsustamine

Kui käituksime ratsionaalselt, võiksime ajaloost ja loodusest õppida ning proovida oma komplekssüsteemiga kollapsini jõudmist vältida. Ajaloost on teada üks näide, kus tsivilisatsioon on kollapsisse sattumise asemel saanud hakkama oma süsteemide lihtsustamisega. Kui Bütsansi impeerium oli oma territooriumist enamiku araablastele kaotanud, läbis kogu ühiskond lihtsustumiskuuri. Suurem osa linnadest hajutati laiali, majandus võttis kursi tagasi bartersuhetele, professionaalse armee asemele ilmusid talupoegade omakaitseüksused jms. Sellise trikiga oleks meie palju arenenumal tsivilisatsioonil muidugi palju raskem hakkama saada. Meil puudub ka ühiselt mõistetav surve sellisele teele asumiseks. Selge see, et meil peaks lihtsustamine looma muu hulgas tingimused inimarvukuse ja energiatarbimise sujuvaks kahandamiseks, aga inimesed püüdlevad heaolu poole nagu kõik loomad. Nii sündimuse kui energiatarbimise piiramisele üles kutsumine läheks vastuollu üldlevinud arusaamisega inimlikust heaolust ja õnnest. Sama tulemuslik oleks püstitada loosung „tagasi puu otsa!”.

Järelikult tuleks meie komplekssüsteemi tuleviku huvides kõigepealt ajakohastada ühiskonna põhihoiakud ja maailmapilt, loota mõistuse häälele ning tühistada soovunelmais elamist toetavad võltslood ja legendid, mille massikultuur ja majanduslugu on meile ette maalitud. Need tuleb asendada teadusliku maailmapildiga, teadmistega, mis inimkonnal on õnnestunud viimase neljasaja aastaga raashaaval kokku koguda. Vaid siis avaneks meil võimalus arutleda, mil moel saaksime kasumlikkuse kao küüsist pääseda. Või kas peaksimegi …

Refereeritud:
Y. Bar-Yam, Dynamics of Complex Systems. Westview Press, 1997.
J. Diamond, Collapse: How Societies Choose to Fail or Succeed. Penguin Books, 2005.
J. Tainter, The Collapse of Complex Societies. Cambridge University Press, 1988.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming