Oleme kasvatatud vaimus, et teadus on midagi komplitseeritut ja mõistetamatut

V.-S. M.

Rein Raua ja Leonidas Donskise vestlus akadeemilise kirjastustegevuse perspektiividest.      Rein Raud: Üks akadeemilise kirjastamisega seonduvaid võtmeküsimusi on see, kas on mõttekas avaldada teaduskirjandust keeltes, mida räägib üks, kolm või viis miljonit inimest.  Ehk tuleks erialased uurimused avaldada alati ja ainult inglise keeles?  Leonidas Donskis: Spetsialistidest kolleegideni jõudmiseks on loomulikult oluline avaldada inglise keeles. Kuid kõrge kvaliteediga erialatekstide emakeeles avaldamisest loobumine on rahvuskultuurile suur hoop. Tegu on keerulise  olukorraga, mis bürokraatia poolt võimendatuna võib võtta ebameeldiva kuju. Viie või seitsme aasta eest üritati Leedus juurutada suhtumist, et kui viie aasta jooksul ei avaldata ühtki teadlase tööd üleilmse levikuga keeltes, on tema väljavaated akadeemilise karjääri osas olematud. Kuid pidades silmas neid, kes tegelevad mingi spetsiifilise rahvuskultuurilise teemaga või toimetavad klassikalisi tekste, on see absurdne olukord. Humanitaare ei saa teaduspublikatsioonide  osas hinnata samadel alustel inimestega, kes tegutsevad nt ärijuhtimise vallas. Tasakaalu hoidmine neis küsimustes on küllalt keeruline.  

R. R.: Meie oleme elanud bibliomeetrilise põrgu tagumistes sfäärides veelgi pikemat aega. Lubatagu mul võtta saatana advokaadi roll ja seletada, miks seda vaja on olnud. Kui  kirjutada molekulaarbioloogiast või klassikalisest jaapani kirjandusest eesti keeles, loeb seda kõige rohkem 40–50 inimest, kes üldse on võimelised neist teemadest aru saama. Nii kirjutatakse väga väikesele inimeste ringile, kes on pealegi täiesti võimelised lugema inglise keeles. Miks oma avastusi ülejäänud maailma lugejate eest varjata?         

L. D.: Loomulikult, kui meil on öelda midagi tõeliselt uut, olulist ja väärtuslikku, tuleb see publitseerida rahvusvaheliselt. Kuid kui bürokraadid teevad võõrkeelsete publikatsioonide olemasolust teaduspoliitika keskse kriteeriumi, siis hakatakse rahvusvahelist publitseerimist lihtsalt ulatuslikult imiteerima ja üritus muutub iseenese paroodiaks. Tekib olukord, kus inimesed, kelle kirjutatu vaevu kvalifitseerub avaldamiseks kohalikus kontekstis, hakkavad  tegema meeleheitlikke pingutusi, et avaldada midagi rahvusvaheliselt ja võõrkeeltes.       

R. R.: Nii mõnigi kord on teisejärguliste asjade avaldamine rahvusvahelises ajakirjas isegi lihtsam. Näiteks meie kodumaised ajalooajakirjad ei avalda küüditamist käsitlevat artiklit lihtsalt teema pärast, kuid kusagil Austraalias võib see kedagi pelgalt ainese eripärasuse tõttu paeluda, ehkki käsitlus ei paku midagi eriti uut. Sellise publitseerimisega kaasneb veel üks probleem. Elame ühiskonnas, mis on informatsioonist  üleküllastunud ja kus uut informatsiooni produtseeritakse lakkamatult juurde mahus, mida pole võimalik haarata. Ka 90% avaldatud teadusartiklitest on sellised, mida pärast avaldamist iialgi ei loeta, nagu on ära märkinud meie ühine sõber Zygmunt Bauman. Need artiklid ilmutatakse, et need seejärel igaveseks haihtuksid. Vaid 10% teadusartiklitest jääb ringlusse, neid loetakse ja neile viidatakse. Kusjuures tegu ei pruugi olla tingimata parima  10%ga. Kas see ei näita, et teadusartiklite publitseerimisega on maailmas midagi kardinaalselt valesti?     

L. D.: Mulle meenub üks Suurbritannia teaduspoliitikat käsitlev artikkel, milles juhiti tähelepanu sellele, et mitte väga ammu piisas akadeemilisse  ametisse saamiseks ühe uurimuse avaldamisest. Täna võid avaldada neli-viis monograafiat ja sellest ikka veel ei piisa. Kvantiteedist on saanud akadeemilise edu kriteerium ja see on väga küsitav arengusuund. Kvantiteedi asemel tahaksin hoopis rõhutada tõlkimise kunsti valdamise olulisust. Ja mitte ainult ühest keelest teise tõlkimise mõttes. Oluline on suuta end ka väljendada heas mõistetavas esseistlikus stiilis, mida võime kohata nt New  York Review of Booksi veergudel, kus kõige paremad ja sügavamad teadlased vahendavad oma põhjalikult dokumenteeritud uurimistöö tulemusi loetavalt ja suurepärases keeles. Kirjutamisel just niisuguses stiilis, et spetsiifilised teemad oleksid arusaadavad ja olulised ka laiemale rahvusvahelisele haritud lugejaskonnale, on tulevikku. Mulle meenub siinkohal Milan Kundera öeldu, et Euroopa parlamendi tõlgid on olulisemad tegelased kui parlamendiliikmed ise.   

R. R.: Ka TLÜ kirjastuse plaanides on tõlkimisel oluline osa. Tahaksin rääkida aga ühest oma õudusunenäost, kus ülikooli administratsioon leidis, et kirjastamine ei pea olema akadeemilise tegevuse osa ja otsustas ülikooli kirjastuse maha müüa ettevõttele, mis andis välja populaarseid ajakirju. Nii hakkas akadeemilist kirjastamist juhtima tütarlaps, kes oli varem vedanud lemmikloomadele pühendatud ajakirja  Darling. Üks esimesi asju, mida uus juht ette pani, oli lõpetada „Lõuna-Etioopia oromiya keele dialektide etümoloogilise sõnaraamatu” väljaandmine. Sõnaraamat oli jõudnud selleks ajaks 12. köite ja G täheni. Tütarlapse sõnul ei huvitavat see sõnaraamat kedagi. Teadlased jälle pidasid projekti erakordselt tähtsaks, kuna mitte keegi teine maailmas ei anna niisugust sõnastikku välja. Selle unenäo juures häiris mind see, et ma ei suutnud valida poolt ja olla  koos teadlastega kommertshuvidest lähtuva rumaluse sissetungi vastu. See pani mind mõtlema küsimusele, kuidas saaks akadeemiline ülikoolikirjastus ühtaegu teenida nii ühiskonda kui rahuldada teadlasi.       

L. D.: Mul ilmus hiljaaegu mainekas Hollandi kirjastuses Rodopi kaks raamatut:. minu koostatud  ja toimetatud raamat Machiavellist ja teine, mis ilmus ainsa suurema Euroopas ilmuva Balti-uuringute sarja „Kahe maailma piiril” egiidi all. Hollandlased mõistsid küll Balti regiooni eripalgelisust ja huvitavust, Baltikumi ainuomase multikultuurilise ajaloo intrigeerivust, kuid kahtlesid, kas väljaandele leiab piisavalt põnevaid kaasautoreid ja lugejaid. Väga spetsiifilise ja kitsa lähenemise korral poleks see tõepoolest õnnestunud. Kui aga läheneda  teemale interdistsiplinaarselt ja võrdlevalt ning väljendada end mõistetavas esseistlikus stiilis, kui kirjutada intrigeerivalt ja poleemiliselt laiemat intellektuaalsete huvidega auditooriumi silmas pidades mitte väga spetsiifilisele lugejaskonnale, siis pakub teaduskirjanduski avaramat huvi. See, et ma suutsin veenda Hollandi kirjastajaid Baltikumi-teemalise väljaande vajalikkuses, oli mulle väga tähtis kogemus.       

R. R.: Akadeemiliste publikatsioonide stiil on tõepoolest erakordselt oluline. Me oleme üles kasvatatud vaimus, et teadus on midagi komplitseeritut ja mõistetamatut. Niisugune arusaam on iganenud, vähemasti humanitaarteadustes. Aga ma usun, et ka teoreetilisest füüsikast peaks olema võimalik kirjutada nii, et see pakub huvi laiemale haritud lugejaskonnale. Seda suundumust võib märgata kas või paljude erakordselt silmapaistvate teadlaste,  nagu näiteks Richard Dawkins puhul. Meil kurdetakse sageli, et koolilapsed ei tunne huvi täppis- ja loodusteaduste vastu. Muidugi ei teki huvi, kui need valdkonnad on esitatud igavas ja ligipääsmatus stiilis. Hea akadeemiline kirjastus peaks püüdma ülalkirjeldatud suhtumist teadusesse muuta.     

L. D.: Täiesti nõus. Teadus ei tohi olla igav. Kui  õpetada filosoofiat nõnda, et lihtsalt loetleda, et Sokrates ja Platon ütlesid seda ja seda, ning piirduda üksikute filosoofide või filosoofiaga, siis lihtsalt diskrediteeritakse filosoofiat. Interdistsiplinaarse lähenemisega sotsioloogias, kirjandusteoorias jne on palju enam filosoofiat. Kitsas lähenemisnurk ei saa olla eeskujuks. Kui vaatame New York Review of Booksi, siis sealt võib leida väga erinevaid lähenemisnurki ja teemasid nagu soouuringud, ajalugu ja biograafiad,  kirjandusteooria ning seda on huvitav lugeda.   

R. R.: Usun samuti, et suletud uurimisvaldkondade aeg on möödas. Siiski tuleb silmas pidada, et siinne jutt ei tähenda suunavõtmist pelgale populariseerimisele. Uurimine ja populariseerimine on siiski kaks ise asja. TLÜ kirjastus  plaanib üldhuvitavamaid asju avaldada eesti keeles, panustades niimoodi eesti kultuuri ja ühiskonna arengusse, seevastu spetsiifilisemaid ja keerukamaid uurimusi plaanime avaldada pigem inglise keeles, jäädes edaspidigi enam-vähem proportsiooni juurde, mis ilmnes viie esimesena ilmunud raamatu puhul, millest kaks olid eesti- ja kaks ingliskeelsed ning üks venekeelne.   

L. D.: Usun, et see on õige suund. Euroopa kultuuriajalugu võib siin meile eeskujuks olla. Võtame näiteks barokiajastu heliloojad, kes kasutasid erinevate helivormide juures kas ladina, itaalia või mõnda rahvuskeelt. Kui avaldatu sisaldab mingeid täiesti uusi dokumente või pakub uudset meetodit, siis on vaieldamatult õige avaldada see inglise keeles, et jõuda suurima arvu lugejateni. Kuid mulle on oluline, et mu raamatud elaksid mitmekesist elu. Palju  mu töödest avaldatakse inglise keeles, kuid samal ajal on mul teooriaid ja lähenemisviise, mille puhul oleks huvitav teada, kuidas need näiteks Eestis vastu võetakse. On momente, mida ainult inglise keeles avaldades pole võimalik tunnetada. 

R. R.: On veel üks küsimus, mis on oluline akadeemilise kirjastamisega seonduvalt. See on metsade säästmise küsimus. Oli juttu, et 90% teaduspublikatsioonidest jääbki lugejata. Äkki pole mõtet nende peale paberit kulutada? Üha suurem hulk teadusajakirju on elektroonilised ja võrgupõhised. Siiski, võimalik, et ma olen möödunud sajanditesse kinni jäänud konservatiiv, kuid mulle tundub, et raamatust lugemine on kuidagi meeldivam ja arvutiekraanilt  võib lugeda ehk vaid mingeid mõttetuid bürokraatlikke dokumente, mis niikuinii erilist tähtsust ei oma. Raamatuservale on võimalik teha märkmeid, mida hiljem on võimalik üle lehitseda jne. Ühesõnaga, tuleb kuhugi tõmmata piir, mida on mõtet trükkida ja mida mitte ning mis võibki jääda elektrooniliseks.       

L. D.: Kuigi olen poliitiliselt liberaal, olen ma kultuuri osas konservatiiv ning mind on raske veenda selles, et ekraan võib asendada raamatu. Raamatul on lõhn, kuju, kaas ja nendega kaasnevad emotsionaalsed tähendused. Kuulates  seda lõputut juttu Internetist, ei suuda ma muuseumi külastamise järel ometi kujutleda, et vaatan kõike seal kogetut ekraanilt. Me koosneme lihast ja verest ja samamoodi on raamat konkreetne füüsiline ese, millel oma lõhn ja nägu, millega meil seonduvad konkreetsed mälestused ja mis on osa meie elust. Raamatu kuju on meile oluline samuti, nagu sõprade puhul on oluline nende nägu. Raamat on midagi enamat kui lihtsalt informatsioon.         

R. R.: Raamatus ei ole ka mingeid tähelepanu hajutavaid lehekülgi ja saab ülejäänud maailma lugemise hetkeks välja lülitada. Ka see on tähtis.        Tõlkinud ja üles kirjutanud V.-S. M.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming