Oleme nõukogude aja pärandist hästi lahti saanud

Tõnu Tannberg: „Kui läheneda sõjaajaloole mitte kindralstaabi, vaid sõdurite ja tsivilistide perspektiivist, saab ühiskonna toimemehhanisme paremini mõista ning ka suurt poliitikat varjundirikkamalt käsitleda.“

Linda Kaljundi

Pälvisite äsja Eesti Vabariigi teaduspreemia töödega „Eesti sõjaajalugu“ ja „Eesti ajalugu nõukogude perioodil“. Teie uurimisteemade valik on muljetavaldavalt lai: Esimese maailmasõja ja XIX sajandi sõjaajalugu, Nõukogude võimuaparaat, sovetiseerimine, külm sõda. Milline ühisnimetaja need tööd tervikuks seob? Millised küsimused teid ajalugu uurides huvitavad?

Tõnu Tannberg: Arvan, et ühis­nimetajat on nende erinevate teemade puhul keeruline leida. Kindlasti on mulle alati huvi pakkunud inimene ja tema käitumine eri ajastutel ning ühiskondlikes protsessides. Enamiku teemade juures on mind paelunud ka keskuse ja ääreala võimuvahekord. Kuna Eesti ala on pikka aega kuulunud võõra võimu alla, siis on see problemaatika enamasti teemade käsitlemisel taustana alati kaasas. Paljudele küsimustele ei ole võimalik vastust leida ainult kohapealseid sündmusi seletades, vaid peab selgeks tegema, mis toimus keskuses: impeeriumi ajal Peterburi ja nõukogude ajal Moskva võimukoridorides. Võimumängud ja nende kajastumine kohapeal on mulle alati huvi pakkunud.

Kõige suurem innustaja on ikka huvi midagi uut teada saada. Muidu on ajaloo uurimine tuim tükitöö, mis ei anna häid tulemusi. Minul on küll sageli nii olnud, et just huvist mõne väikese detaili või nüansi vastu kasvab välja suurem teema. Näiteks Eesti NSV hümni sünniloo uurimus, mis ilmus viis aastat tagasi ajakirjas Akadeemia. Mul ei olnud vähimatki kavatsust Eesti NSV hümni teemal midagi kirjutada. EK(b)P keskkomitee materjale lapates jäi aga silma üks 1944. aasta veebruaris tagalasse Eesti NSV juhtkonnale saadetud kiri, mis puudutab liiduvabariikide hümnide koostamist. Tahtsin lihtsalt selgeks teha, mis asjaoludel see kiri laiali saadeti, ning peagi selgus, et liiduvabariikidele hümni loomise oli Moskva rakendanud suure poliitika teenistusse. Ajalookirjanduses ei ole sellele varem tähelepanu pööratud. Kremli korraldus kiirkorras hümnid luua pidi andma liiduvabariikidele „iseseisvust“ juurde, kuna NSV Liidul oli kava suruda kõik liiduvabariigid loodava rahvusvahelise organisatsiooni (tulevase ÜRO) täieõiguslikeks liikmeteks, et seal juhtroll enda kätte haarata. Hiljem, kui liitlastega lepiti kokku asutajaliikmete vetoõiguses, jäi liiduvabariikide hümni küsimus teisejärguliseks. Eesti NSV juhtkond oli aga innuga asja juures. Nii võimaldab sellegi loo väljaselgitamine paremini mõista sovetiseerimisprotsessi telgitaguseid ja eripära Balti liiduvabariikides (Leedu sai nõukoguliku hümni alles 1950. aastal), Eesti NSV juhtkonna käitumist, haritlaste kaasamist nõukogude võimu teenitusse jms aspekte.

Lõpetasite Tartu ülikooli 1986. aastal. Kuidas kirjeldate oma arengut ajaloolasena? Kes on olnud teie olulisemad mõjutajad ning kui palju on muutunud teie huvid?

Kõige mõistlikum lahendus Vene kroonust pääsemiseks oli omandada kõrgharidus. Kõik teised võimalused – enesesandistamine, hullumajja minek või mitme lapsega naise võtmine – ei ahvatlenud. Muidugi mõtlesin ma asise ameti peale. Olin keskkooli lõpetanud kutselise autojuhi paberitega ja kavatsesin esialgu minna õppima maanteede ehitust Tallinna polütehnilisse instituuti. Aga ma andsin endale aru, et oma nappide teadmistega matemaatikas ei ole mul sissesaamiseks sel erialal erilist lootust. Teine valik oligi ajalugu, mis mind tänu tublidele ajalooõpetajatele Ülle Kõivule ja Jaan Nõmmikule oli huvitama hakanud. Kuna ma esimesel korral ajalukku sisse ei saanud, siis läksin Tallinna 2. tehnikakooli, mis vabastas samuti sõjaväkke minekust. 1981. aastal lõpetasin tehnikakooli telefonside ja radiofikatsiooni elektrimontööri erialal, koguni kiituse ja kõrgema järguga. Õppisin tehnikakoolis Rakvere sidesõlme suunamisega, olin selles asutuses ka praktikal ning pärast suvepuhkust ootas mind ees tasuv töö jaoskonnaülemana. Suvel aga käisin taas Tartus eksamitel ja sain seekord kenasti ajalukku sisse. Kui ma puhkuse lõppedes esitasin sidesõlme ülemale lahkumisavalduse põhjendusega, et lähen Tartusse ajalugu õppima, siis sain tema näoilmest aru, et ta ei ole vist seni nii rumalat inimest näinud.

Ülikooli ajalugu õppima asudes mõlkus mul meeles XX sajandi ajalugu, eriti just Stalini aeg. Esimesel kursusel sai mulle siiski kiiresti selgeks, et lähiajaloost on mõistlik eemale hoida. Nii kirjutasingi esimese kursuse töö hoopis Spartacuse ülestõusust ja teisel aastal Liivi sõjast. Olin valmis selle teemaga jätkama, kuid juhendaja professor Herbert Ligi laitis selle mõtte maha ning pakkus omalt poolt välja nekruti- ja maakaitseväekohustuse teema. Teadmata sellest eriti midagi, nõustusin ega ole valikut tänini kahetsenud. Sõjaväekohustuse-alasest kursusetööst kavas välja lõputöö, hiljem laiendatuna kolmele Balti kubermangule ja Venemaale ka doktoriväitekiri ning siiani püsiv huvi sõjaajaloo vastu. Tõsi, väitekirja kaitsmist kahjuks enam professor Ligi ei näinud, tema surma järel oli mu juhendajaks professor Helmut Piirimäe.

Teadlaseks saamisele mõtlesin esimest korda tõsisemalt 1985. aastal, kui mu ettekanne tudengikonverentsil tunnistati Üliõpilaste Teadusliku Ühingu medali vääriliseks. See oli mulle suur tunnustus. Aga lõpliku valiku teaduse kasuks langetasin siiski alles 1994. aastal, kui lahkusin õpetajaametist ja olin kindel, et saan doktoriväitekirja valmis. Ühtlasi oli see aeg, mil sõjaajaloo teemade kõrval pühendusin Nõukogude perioodi uurimisele, kuna lisaks enda huvile nägin vajadust kaasata tudengeid senisest hoopis rohkem sovetiaja uurimisse. Mulle endale on võib-olla just nõukogude perioodi käsitlevate tööde juhendamine ja järelkasvu kasvatamine olulisem kui oma teadustöö selles vallas.

 

Suur osa teie töödest seostub teemadega, mis on iseloomulikud nn uuele sõjaajaloole, s.t sõda ei vaadelda mitte kindralstaabi, vaid sõdurite ja tsivilistide perspektiivist. Kuidas te selleni jõudsite? Kui uurijana alustasite, ei olnud selline lähenemisnurk sugugi nii laialt levinud kui praegu.

Tõepoolest, mind ei ole kunagi eriti köitnud kindralstaabi vaade ehk teisiti öeldes puhtalt sõdade ajalugu, mis on suuresti sõjateaduse pärusmaa. Eestlaste sõjaväekohustuse ajalugu uurima asudes oli mulle hoopis olulisem selle ränga riikliku koormise mõju ühiskonnale ning teisejärguline, kuidas Vene armee (ja eestlased kahurilihana selle koosseisus) strateegiliselt ja taktikaliselt näiteks Napoleoni sõdades hakkama sai. Aga valik sellise lähenemise kasuks ei olnud tollal kindlasti teadlik, pigem vaistlik või isegi juhuslik. Olen kindel, et minust ei oleks saanud ka parema tahtmise juures n-ö tõsist sõjaajaloolast.

 

Uurides Nõukogude võimu kehtestamist Eestis, olete suure poliitika kõrval samuti pööranud palju tähelepanu ametnikele ja võimuesindajatele. Millised on teie arvates sellise uurimistöö eelised?

Minu arvates pakub see uurijale rohkem avastamisrõõmu, võimaldab ühiskonna toimemehhanisme paremini mõista ning ka suurt poliitikat varjundirikkamalt käsitleda ning sunnib uurijat eripalgelisi allikaid otsima. Näiteks sõjajärgse Eesti kompartei juhi Nikolai Karotamme isikufond on mulle väga palju avastamisrõõmu pakkunud. Sealt leitud üksikud dokumendid on aidanud kokku panna suuremat pilti ja avada suure poliitika telgitaguseid. Karotamme
18. jaanuaril 1949. aastal tehtud ülekirjutust kohtumisest Kremlis Jossif Stalini ja tema lähikondlastega võime pidada isegi üheks võtmeallikaks märtsiküüditamise ettevalmistamisel Balti liiduvabariikides. Sellist informatsiooni ametlikest parteidokumentidest ei leia. Või näiteks ajaloolase ja klassikalise filoloogi
Richard Kleisi sõjajärgsed töömärkmikud, kus on ülima punktuaalsusega lakooniliselt fikseeritud kõik kohtumised, loengud jm igapäevane tegevus. Esmapilgul tuim dokument osutus väärtuslikuks allikaks uurimaks ajalooteaduse nõukogustamist ja isikutevahelisi suhteid sõjajärgsel perioodil.

 

Oma uurimistöös ja -projektides analüüsite võimu toimemehhanismi eri tahke: vaatluse all on institutsioonid, majandus, poliitika, jõukasutus, kuid samuti kultuuri roll. Millistes valdkondades on koostöö kultuuriajaloolastega olnud kõige viljakam?

1994. aastal õnnestus Peterburi Venemaa Riiklikust Ajalooarhiivist üles leida 1806. aastal ilmunud esimese eestikeelse ajalehe „Tarto maa rahwa Näddali-Lehe“ kümme säilinud numbrit. Seni oli seda väljaannet tagajärjetult otsitud. See arhiivileid viis mind kokku Eesti Kirjandusmuuseumi direktori Krista Aru, ajakirjandusprofessori Juhan Peegli ja teistegi aja- ja kirjandusajaloo uurijatega. Koostöö tulemusena nägi 1998. aastal trükivalgust „Tarto maa rahwa Näddali-Lehele“ pühendatud koguteos. Seda raamatut pean tänaseni üheks olulisemaks oma teoste bibliograafias. Kõnealune väljaanne, mis hakkas muuseas Tartus ilmuma peaaegu täpselt 210 aastat tagasi, on ju omalaadne kultuurifenomen ka Euroopa mõõtmes. Kas kusagil mujal ilmus regulaarselt pärisoristele talupoegadele adresseeritud ajaleht? Ajalehele ei saanud saatuslikuks mitte lugejate puudus, vaid taas suur poliitika Napoleoni sõdade näol, mis viis selleni, et Peterburi võimud panid talurahvalehe Napoleoni sissetungi kartuses 1806. aasta detsembris lihtsalt igaks juhuks kinni. Ka selle teema juurde juhatas mind arhiivis kätte sattunud juhuslik dokument.

 

Olete olnud Eesti ajaloo uurimisel aktiivselt tegev juba 1990. aastate algusest. Selle ajaga on toimunud suured muutused. Milliseid peate kõige olulisemaks? Milliseid teemasid tuleks lähiajal tingimata uurida?

Sellele küsimusele vastamine nõuab pikemat analüüsi. Tuleb tõdeda, et oleme üsna hästi lahti saanud nõukogude aja pärandist. Kardinaalselt on teisenenud ajaloouurimise organisatsiooniline struktuur ja uurijaskond ning aset leidnud lõimumine muu maailma teadusega. Tänuväärne on, et ajaloo­uurimise keskuste, eelkõige ülikoolide kõrval on just XX sajandi uurimist aidanud edendada väiksemad keskused ja komisjonid (Mälu Instituut, S-keskus jt). Hoolimata puudustest meie ülikoolide järelkasvusüsteem doktoriõppe näol siiski toimib ja on taganud uue põlvkonna pealekasvamise. Väga oluliseks pean kõrgetasemeliste ajalooalaste perioodiliste väljaannete regulaarset ilmumist. Ma ei pea siinkohal silmas ainult n-ö kõrgemalt indekseeritud väljaandeid (Tuna, Ajalooline Ajakiri, Acta Historica Tallinnensia, Eesti Ajalooarhiivi toimetised), vaid näiteks ka Eesti Sõjamuuseumi ja Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatut, Tallinna linnaarhiivi jms asutuste väljaandeid. Kindlasti ei saa nimetamata jätta mulle endale olulist ajakirja Akadeemia.

Lähiajaloo kontekstis pean kõige olulisemaks Stalini-järgse nn sulaaja tänapäeva tasemel läbiuurimise vajadust. Just see aeg on võtmeperiood kogu nõukogude aja mõistmisel ja hindamisel. Sõjajärgse aja kohta on meil juba üsna palju korralikke uurimusi, mis on möödapääsmatu eeldus järgmise perioodi uurimisel. Stalini-järgne aeg on aga seni leidnud tagasihoidlikku käsitlemist. Pean siinkohal silmas eelkõige poliitilist ajalugu. Samas olukorras on suuresti ka XVIII–XIX sajandi Eesti ala poliitilise ajaloo uurimine Vene impeeriumi ja Euroopa kontekstis.

 

Olete mitme õpiku kaasautor ja töötanud ka ise õpetajana, mistõttu olete saanud jälgida ajalooõpetuse arengut. Kui palju see on teie arvates muutunud ja kas see peaks veelgi teisenema? Kui hästi peegeldavad õpikud seda, mis on ajalooteaduses praegu toimumas?

Ülikooli astudes ei mõelnud ma õpetaja­ametile ja esimestel õpinguaastatel välistasin kooli töölemineku üsna kategooriliselt. Pigem nägin võimaliku töökohana muuseumi, sest n-ö instituudi teadlasena ma ka end päris hästi ette ei kujutanud. Võimaliku õppejõu ameti peale ülikoolis ei mõelnud ma üldse, aga läks vastupidi. Ülikooliaegne koolipraktika andis kindlust, et saan klassi ees hakkama. Ülikooli lõpetades sain eneselegi ootamatult statsionaarse aspirantuurikoha. Loobusin aga päevasest aspirantuurist mittestatsionaarse õppevormi kasuks ja lasin end suunata tollasesse Puka keskkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks. Mul oli vaja korralikku elamispinda, kuna olin ülikooli eelviimasel aastal abiellunud ja aasta enne lõpetamist oli perre sündinud poeg. Pukas ootas meid sealses sovhoosikeskuses ees kolmetoaline korter hiljuti ehitatud paneelmajas. Tollal oli Puka ja Tartu vahel hea ühendus. Sain käia Tartus arhiivis kandidaadiväitekirja jaoks materjali kogumas ja õppetöös osaleda. Olin täiskohaga õpetaja kaheksa aastat. Õpetajatöö kõrvalt valmis magistritöö (1992) ja põhiosa doktoritööst, mille kaitsesin täpselt 20 aastat tagasi – 1996. aasta märtsis. Töö koolis õpetas aega ratsionaalselt kasutama, esinemisoskust ja viis otsapidi õpikute koostamiseni.

Minu õpetajatee algus langes kokku suure murranguga ühiskonnas – uue ärkamisajaga. Nõukogudeaegsed õpikud enam ei sobinud, uusi õpikuid veel ei olnud ja nii tuli enamik teemasid endal otsast lõpuni ette valmistada. Mäletan, et mõne teema puhul käisin ka eraldi arhiivis materjali kogumas. Seega oli koolis suur vabadus, kuidas ja mida õpetada. Õpetajana nautisin seda olukorda, kuid mõne aasta pärast sai selgeks, et tunnist tundi ainult oma loengukonspekti järgi õpetamine ja loenguvormis tunniandmine ei ole kõige parem lahendus ei õpetajale ega õpilastele. Seetõttu haarasingi kinni kirjastuse Avita pakutud võimalusest õpikute koostamisel kaasa lüüa. Kuna ühiskonnas oli ajaloohuvi väga suur ja uut ajalooalast kirjandust ilmus vähe, siis ei olnud sageli uue õpiku esmalugeja mitte õpilane, vaid hoopis vanemad ja vanavanemad. Õpikute kirjutamisega olen seotud siiani, viimane õpik ilmus selle aasta alguses.

Minu õpetajaks oleku ajaga võrreldes on ajalooõpetus põhjalikult muutunud ja ma ei ole kindel, et tervikuna paremuse poole. Ajalootundide arv on üldhariduskoolis vähenenud, kontsentriline ajaloo õpetamine nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis ei ole minu arvates end päriselt õigustanud, samuti ajaloo riigieksami kaotamine. Ja kui siia lisada huvi langus ajaloo eriala vastu ülikoolides, siis tundub, et ajalugu kui õppeaine on mõneti oma positsioone kaotanud. Paradoksaalsel kombel on ajalooõpikud üsna konservatiivse sisuga ning uued seisukohad juurduvad pika intervalliga. Tundub, et uued seisukohad peavad enne ühiskonnas mingil moel heakskiidu leidma ja seejärel jõuavad need ka õpikutesse. Pisut utreerides võiks öelda, et ajaloolane saab oma uurimistulemused kõige paremini õpikusse lülitada õpiku autorina. Aga seda meelt olen küll, et kui väitekirja mõned lõppjäreldused jõuavad õpikusse, siis on kindlasti tegemist vajalikul teemal kirjutatud uurimusega.

 

Viimastel aastatel on ajaloo teemal puhkenud arutelud viinud pigem lõhede suurenemise kui dialoogini – nagu mitmed teisedki hiljutised ühiskondlikud debatid. Samas oli näiteks keskaja tõlgendamise ümber puhkenud vaidluste taga ka laiema publiku vähene kursisolek ajaloolaste seisukohtadega. Kas Eestis on praegu ruumi ajaloo-alastele vaidlustele? Milline võiks olla ajaloolase roll ühiskonnas ja kui palju peaks ta võtma sõna avalikes aruteludes?

Ajaloolaste sõna võiks ühiskonnas küll rohkem kuulda olla. See aitaks laiemal publikul paremini kursis olla ajaloolaste tegemistega ja seisukohtadega ning ehk ka mõista möödanikus toimunu seoseid tänapäevaga. Ühtlasi olen seda meelt, et ajaloolasi ei tasu käsu korras sundida regulaarselt ühiskonna ees aru andma ja päevapoliitilisi sündmusi kommenteerima. Avalikesse aruteludesse kaasatus oleneb inimese valmisolekust aktuaalsetel teemadel sõna sekka öelda. Minule kindlasti selline valveajaloolase roll igal ajal ja teemal sõna võtta ei sobi. Ajaloo­alastele vaidlustele meil kindlasti ruumi on, kuid ma ei ole kindel, et need saaksid dialoogi vormis toimuda. Pigem soodustab praegune tundlik ühiskondlik foon must-valget lähenemist, mis välistab süvenemise ja argumenteeritud arutelu.

 Teaduse populariseerimiseks on viimasel ajal katsetatud palju uusi meediume. Eestis on üks omapärasemaid näiteks ühisloome algatus „Eestlased Esimeses maailmasõjas“. Mida see kogemus on teile andnud?

Hinnanguliselt mobiliseeriti Eestist Esimesse maailmasõtta ligikaudu 80 000 meest (varem ja mujalt teenistusse võetutega kokku kuni 100 000), kellest hukkus või jäi teadmata kadunuks umbes 7000–8000. Täpsed andmed mobiliseeritute ja hukkunute kohta aga puuduvad. Tervikpilti ei ole ka selle kohta, millistesse väeüksustesse Eesti alalt mobiliseeritud teenima saadeti ja kuidas nende teenistus kulges. Samuti ei ole suguvõsauurijatel lihtne leida andmeid maailmasõjas osalenud esivanemate saatuse kohta. Seega olid seni ilmasõtta võetud mehed suuresti nimetu mass.

Suur osa Esimese maailmasõja ajal toimunud mobilisatsioonide arhiivimaterjale on aga rahvusarhiivis säilinud ning need dokumendid aitavad kindlaks teha, kes personaalselt teenistusse võeti, ning täpsustada sõdurite saatust, aga ka üldisi seisukohti. Rahvusarhiiv digiteeris need materjalid 2014. aastaks, kutsudes üles vabatahtlikke andma oma panust maailmasõjast osa võtnud eesti sõdurite arhiividokumentidest ülesleidmisel ja indekseerimisel.

 

Ühisloome veebikeskkond sisaldab skaneerituna sõjaaegseid mobiliseeritute nimekirju, mis sisestatakse vabatahtlike abiga vastavasse andmebaasi ja tehakse sel viisil kõigile huvilistele üle maailma kättesaadavaks. 2015. aasta aprillis valmis portaali edasiarendus. Andmebaasis isikute juurde saab nüüd lisada ka materjale (fotosid, kirju, päevikuid jms) koduarhiividest ja täpsustavat informatsiooni iga inimese eluloo kohta. Nüüdseks on ühisloome projekti raames 162 vabatahtlikku sisestanud üle 87 000 isikukirje 404st säilikust. Juba sisestatud andmete ja arhiiviallikatega saavad kõik huvilised tutvuda ühisloome veebikeskkonnas aadressil www.ra.ee/ilmasoda. Sellist edu ei osanud sellele projektile mingil moel ennustada. Seega on peaaegu igas perekonnaloos ilmasõja jälg olemas ja see kõnetab meid tänaselgi päeval. Ühisloome projekt on asendanud ilmasõtta võetud meeste unustuse teadmiste ja mäletamisega. Projekt toimib tänu rahvusarhiivi tublidele arhivaaridele, kes haldavad andmebaasi ja teevad teavitustööd. Sellised ühisloome projektid (crowdsourcing) ja vabatahtlike kaasamine on mitmete riikide arhiivinduses juba varem igapäevane praktika ning jätkub kindlasti ka meil.

 

Eestis läheb endiselt väga hästi ka ajalooteemalistel raamatutel, isegi kui meie enda ajaloolased neid kuigi palju ei kirjuta. Palju on räägitud, et seda ei soosi ka teaduse rahastamise põhimõtted. Kui oluliseks peate laiemale publikule mõeldud teoseid?

Laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatute väljaandmine on kindlasti tähtis. Paljud olulised mujal ilmunud ajalooraamatud eestindatakse tõesti väga operatiivselt. Nii mõnigi välismaa kolleeg on raamatupoes imestanud, et kuidas on võimalik väikeriigis nii palju korralikke ajalooalaseid tõlkeraamatuid välja anda. Omakeelsete ajalooraamatute turul kutseliste ajaloolaste positsioon aga väga tugev ei ole. Üks põhjus on tõepoolest meie teaduse rahastamise ja hindamise põhimõtted, mille kohaselt populaarteaduslikke käsitlusi ja üldse monograafilisi uurimusi eriti ei väärtusta, vaid eeldatakse artiklite avaldamist. Raamatu, pealegi veel eestikeelse raamatu avaldamine ei ole seega teadussüsteemiga seotud inimese puhul otstarbekas. Nii ongi eestikeelsete ajalooraamatute autoriteks enamasti ajaloohuvilised. Kahjuks leiab meie raamatupoodidest sageli ka selliseid raamatuid, mille sisu ei kannata kriitikat. Ma ise nimetan selliseid raamatuid mahetrükisteks, s.t väljaanneteks, kus autori tekst on jõudnud lugejani algsel, ehedal kujul, ilma et seda oleks sisuliselt toimetatud, allikakriitiliselt hinnatud ning enamasti ka professionaalselt palendatud. Neid raamatuid võiks vähem olla.

 

Olete olnud pikalt seotud rahvusarhiiviga. Arhiiv on selle aja jooksul palju muutunud uurijate, aga ka ajaloohuviliste jaoks laiemalt. Võtke palun arhiivis toimunud olulisemad muudatused kokku.

Arhiivi asusin tööle 1994. aasta lõpus. Võib öelda, et arhiivindus on kardinaalselt muutunud, kuid mina ei ole kindlasti pädev kõiki neid muutusi iseloomustama, eriti digitaalarhiivinduses. Julgen kinnitada, et meil on iseseisvuse taastamise järel välja arendatud eesrindlik arhiivisüsteem, millega on loodud ka uurijatele teadustööks väga head tingimused. Eestis suudeti 1990. aastatel väga kiiresti ja efektiivselt nõukogulik arhiivisüsteem nii teoorias, praktikas kui ka organisatsioonikultuuris de­sovetiseerida ning üle minna läänelikule mudelile. Kuidagi ei saa alahinnata Eesti rahvusarhiivi panust teadus- ja publitseerimistegevuse edendamisse. Maailmas on vähe rahvusarhiive, kelle ühe põhiülesandena on normdokumentides fikseeritud ka teadustöö ja publitseerimine. Kui vaadata viimase paari­kümne aasta jooksul arhiivi välja antud monograafiaid, allikapublikatsioone ja muid raamatuid, siis saame kokku muljetavaldava nimekirja.

Lõpetuseks – millised teemad on käsil praegu?

Olulisemate töödena on praegu pooleli mitu ilmasõja teemalist publikatsiooni. Koostamisel on jätkukogumik 2014. aastal ilmunud Eesti Ajalooarhiivi toimetiste teemanumbrile „Esimene maailmasõda ja Eesti“. Teiseks on tegemisel ka pildialbum eestlastest Esimeses maailmasõjas. See omakorda peaks astuma dialoogi läinud aastal ilmunud mahuka kogumikuga „Eestlased ilmasõjas“, kus on avaldatud mobiliseeritute kirju, päevikuid ja mälestusi. Eks pooleli on veel mitmeid teisigi töid. Aga üheks kitsamaks teemaks, mis mind viimase aasta jooksul on köitnud ja mida jõudumööda teiste tegemiste kõrval tasapisi olen uurinud, on sõjajärgse Eesti NSV kultuurielu suukorvistamine ja sealhulgas näiteks Stalini preemiate roll selles protsessis. Konkreetsemalt pakub mulle praegu huvi küsimus, kuidas Hans Leberechtist tehti Stalini preemia laureaat ja mis see endaga Eestis kaasa tõi. Ka siin põimuvad keskuse ja liiduvabariigi võimuvahekorrad, kohalikud intriigid, Eesti NSV võimuladviku puhastuse ettevalmistamine jm põnevad aspektid. Ja kindlasti tahan veel nimetada Napoleoni sõdade ajastut Vene impeeriumi balti provintsides. Olen sellega taas hoopis rohkem tegelema hakanud ehk teisiti öeldes – vana arm ei roosteta.