Olemise varjus. Martin Heideggeri „Mustad vihikud“

Peter Trawny: „Martin Heideggeri kommentaarid „maailma-juutluse“ (Weltjudentum) kohta on ülimalt problemaatilised. See on Heideggeri filosoofia seisukohalt katastroof tänases päevas ja tulevikus.“

JOONAS HELLERMA

Enne „Mustade vihikute“ juurde asumist meenutagem, mis oli Martin Heideggeri mõtlemise kese. Ehkki seda on peaaegu võimatu teha nii lühikeses vormis, pakun välja lause teosest „Olemine ja aeg“: „Dasein’i „olemus“ on tema eksistentsis“.¹ Heidegger rõhutab, et inimese puhul ei ole olemuslik ratsionaalsus, mõtlemisvõime vm sellelaadne omadus. Kõik teed käsitleda inimest subjektina, kelle vastas seisab maailm koos kõige sinna kuuluvaga, ei jõua inimese olemasolu ehk Dasein’i mõtestamiseni tema algses antuses. Just seepärast viibime me olemisunustuses, oleme kaotanud tee omaenese eksistentsi mõtestamise ja seeläbi ka olemise tähenduse juurde. Heideggeri „koperniklik pööre“ seisnes katses see varjule jääv olemine taas välja tuua. Selle teenistuses on „Olemise ja aja“ inimeksistentsi fundamentaalontoloogiline analüüs: Heidegger püüab siin avada inimeksistentsi seda külge, mis võimaldab kogeda olemise tähenduse problemaatilisust. Eksistents, kui parafraseerida, on algne avatus, objektiveerimatu maailmas-olu, valendik (die Lichtung), mille kaudu olemine meid puudutab. Heideggeri arvates ei ole sellest võimalik aru saada traditsioonilise filosoofia ehk metafüüsika sees, mida on kandnud imestus oleva üle ja seeläbi suutmatus olemist ennast küsitavaks teha. Tõsi, kreeklastel oli see tee lahti, ent meile pärandunud keeles on olemine jäänud peaaegu käsitlematuks.

Professor Peter Trawny, mis on kõige olulisem Heideggeri mõtlemises, et kätte saada minimaalne raamistik temast arusaamiseks?

Peter Trawny, Martin Heideggeri koondväljaande ja „Mustade vihikute“ („Schwarze Hefte“) toimetaja ning välja­andja, Wuppertali ülikooli Martin Heideggeri instituudi juht: „Olemine ja aeg“ oli ja on tõepoolest XX sajandi filosoofia keskne raamat. Tahan seejuures rõhutada kõige põhimõttelisemat asja, nimelt „küsimust olemise tähenduse kohta“. See küsimus andis võtme täiesti uuele filosoofilisele horisondile. Minu silmis on kõige olulisem mõista, et see on küsimus ja mitte doktriin, kuigi „Olemist ja aega“ võeti ilmumisjärgselt sageli just uue õpetusena. Heidegger avastas filosoofilise probleemi – ja see on rohkem kui uue „ontoloogia“ või „metafüüsika“ esitus. Kas see on leidnud lahenduse? Või viibime me ikka veel selle küsimuse varjus? Võib-olla on „spekulatiivse“ või „uue“ realismi ideed (Meillassoux, Ferraris, Gabriel) võimalik vastus sellele siiani avatud küsimusele.

„Olemine ja aeg“ avaldati 1927. aastal, Heideggeri selle perioodi looming on lähedalt seotud Edmund Husserli fenomenoloogiaga. Ometi pöördus ta fenomenoloogiast üha enam ära, nimetades oma hilisemat mõtlemist olemisajalooliseks. Milles seisnes see pööre pärast „Olemise ja aja“ ilmumist?

Uus ülesanne on minu silmis „olemise ajaloo“ probleem, mis on ühenduses sellega, mida Heidegger kutsus „sündmuseks“ (Ereignis)². Heidegger jõudis järeldusele, et olemisel kui sellisel on ajalugu. Selle ajalooga ei saa tegeleda aga ajaloolased, see ei ole ajalookirjutuse objekt. Olemine kui selline „sünnib“, samal ajal taandudes, varjudes. Seepärast saab olemise ajalugu näidata ainult mõtlemises ja luuletamises. Ainult mõtleja ja luuletaja on piisavalt tundlik niisuguse ajaloo adumiseks. Ent see, mida nad aduvad – ja see on olemise ajaloo probleem –, manifesteerub narratiivina, teatud müüdina. Selles mõttes räägib Heidegger näiteks „esimesest algusest“ kreeklastel ja „teisest algusest“ sakslastel. Ja siin hakkab kogu olemise ajaloo projekt Heideggeril käest libisema.

Tõepoolest, Heideggeri mõtlemine läheneb hiljem poeesiale. Seda on peetud ka pseudolüürikaks, mis teeb tema tõsiseltvõtmise keeruliseks. Miks on teie arvates hiline Heidegger mõtlejana oluline?

Hilise Heideggeri filosoofia on vastukõnelus, kõne selle vastu, mida Max Weber nimetas „maailma lummusest vabastamine“ (Die Entzauberung der Welt). Heideggeri mõtlemine keerleb selle üüratu kaotuse ümber. Võtke luule: mis kreeklastele oli esmane ligipääs maailmale, sellest sai modernsel ajajärgul intellektuaalse vähemuse privaatne nauding, kirjandustegevuse „objekt“. Mulle näib, et selline arusaam on tõepoolest õige ja et meil tuleb praegu mõelda tehnoloogia universaalse tähenduse, samuti kapitali ja meedia tähenduse üle. Kriitiliselt suhtun aga Heideggeri mõttesse, et maailmas aset leidvad ajaloolised suundumused on ületatavad „teise algusega“. Meil tuleb aru saada, et luule ja kunst ei muutu enam kunagi selleks, mis on tehnoloogia, kapital ja meedia meile praegu. Mida ma sellega mõtlen? Luule ja kunst võivad olla intiimne viis kogemaks maailma privaatselt ja isiklikult (ma võin armastada Alejandra Pizarniki luule kaudu, võin leida oma suhte maailmaga Paul Celani luulest), kuid poeesia ei saa enam kunagi olema maailma üles ehitav institutsioon (nagu see on müüdis või religioonis). Meile on elukindlustuse olemasolu tõsiseltvõetavam ja tähtsam kui Ossip Mandelštami luule.

Maa ei ole enam universumi kese. Jumalad ei ole enam kohal (kui me armastame, siis pole see Aphrodite või Eros, kes meis on, see pole Dionysos, kes saadab meie pidustusi). Weberi „lummusest vabastatud maailm“ on tegelik, see on meie reaalsus.

Heideggeri „Mustade vihikute“ seeria algab aastast 1931 ja nagu te oma järelsõnas ütlete, kirjutas ta seda laadi päevikuid kogu ülejäänud elu. Samast perioodist on praeguseks kättesaadav juba aukartustäratavalt suur hulk loenguid ja eri liiki tekste. Mis teeb „Mustad vihikud“ eriliseks ja millal tal oli üldse aega neid kirjutada?

See on tõepoolest tähelepanuväärne, kuidas Heidegger kõik need käsikirjad kirjutas: loenguseeriad, artiklid, käsikirjad nagu „Lisandusi filosoofiale“, kirjad ja märkmed. Võib ainult ette kujutada kinnisideed mõtelda olemisest. Need vihikud teeb eriliseks kõigepealt uus tekstižanr (Heideggeri filosoofia kontekstis). Selle žanri iseloomu ei ole lihtne selgitada. Need ei ole privaatsed märkmed ega Nietzsche laadis aforismid (ehkki Nietzsche on tema mõtlemises kolmekümnendatel vägagi kohal). Siin avanevad ülimalt pingelised katsed mõtestada ajaloolisi fenomene „olemise märkidena“. Erilised on vihikud ka oma karmi tooni poolest, neis sisalduvates vägivaldsetes rünnakutes kõigi nende fenomenide vastu, mida Heidegger määratleb „mahhinatsiooni“ vormidena (Machenschaft). Üks seda laadi vorm on ka „maailma-juutkond“ (Welt-Judentum).

Enne kui selle kohta täpsemalt küsida, tuleb puudutada ka Heideggeri koondväljaannet. See ei ole akadeemilis-kriitiline, vaid Heideggeri enda dikteeritud ja tema koostatud plaani järgi välja antav raamatukogu. Miks Heidegger soovis, et koondväljaande lõpetaksid just need „Mustad vihikud“ (väljaande kogusuuruseks on planeeritud 102 publikatsiooni)?

Raske öelda. Kõigepealt, ma arvan, „Mustad vihikud“ on ainukordsed kogu XX sajandi filosoofia ajaloos. Need katavad enam kui neli aastakümmet. Koondväljaande ülesehituses on üks teatud didaktiline element. Heidegger tahtis esimeses jaos avaldada loengukursused ja tema eluajal juba avaldatud raamatud (eksoteerilised tekstid), seejärel jätkub koondväljaanne nn „olemisajalooliste tekstidega“, näiteks „Lisandusi filosoofiale“ (esoteerilised tekstid). Ja lõpuks kõige esoteerilisemad tekstid nagu „Mustad vihikud“. Erinevust eksoteerilise ja esoteerilise vahel tuleks mõista siin Platoni kombel.³

Kuidas sai teist koondväljaande toimetaja?

Ma olin Klaus Heldi ja Heinrich Hüni õpilane, nemad on kaks koondväljaande toimetajat. Ma näitasin üles huvi ja nad viisid mu kokku Heideggeri endise pärandihoidja Hermann Heideggeriga.

Kas vastab tõele, et seni välja antud tekstides on probleemseid tekstikohti püütud ka varjata?

Üht vahejuhtumit on sageli arutatud. Ma sattusin lõigule „Olemise ajaloo“ (koondväljaande 69. köide) käsikirjas, kus Heidegger mainib judaismi problemaatilises kontekstis. See oli minu mäletamist mööda 1997. aasta sügisel, kui ühtegi antisemiitlikku lõiku Heideg­geri filosoofilistes tekstides veel ei teatud. Loomulikult tahtsin seda avaldada, ent Friedrich-Wilhelm von Hermann, tolleaegne koondväljaande peatoimetaja, katkestas selle plaani. Fritz Heidegger, Martini vend, paljundas käsitsi käsikirju. Fritzu ümberkirjutuses seda lõiku polnud ja taheti avaldada just seda. Ent isegi sellisel juhul oleksin ma pidanud probleemset kohta järelsõnas mainima. Ometi polnud tollal kirjastajaga sellel teemal läbi rääkida võimalik. Ma loobusin tolle lõigu avaldamisest, mis oli viga.

Pärast „Mustade vihikute“ avaldamist tegi dramaatilise avalduse Freiburgi Heideggeri ühingu esimees Günther Figal, kes astus oma kohalt tagasi.

Figal teatas tõepoolest ajaleheartiklis, et ei saa enam esindada inimest, kes jagas oma ajastu antisemiitlikke ideid. Ma pole ise küll sugugi kindel, kas see on ainus sellise ühingu esimehe funktsioon (esindada tema ideid). Ta oleks võinud korraldada kriitilise konverentsi vihikute küsimuses, aga ei teinud seda.

Postuumselt avaldatud Spiegeli kõneluses4 esitatakse Heideggerile kriitilisi küsimusi tema seotuse kohta natsionaalsotsialistliku liikumisega ning tema suhete kohta juutidega. Kas nüüd on põhjust arvata, et ta jättis selles intervjuus midagi rääkimata?

See, mille ta selles intervjuus avamata jättis, oli tema natsionaalsotsialismiga polemiseerimise intensiivsus. Ta väitis, et oli sellega seotud üksnes 1933. ja 1934. aasta poliitilises kontekstis. Ta selgitas, et see oli viga. See ei ole vale. Vihikutest johtub, et tema entusiasm varises kokku 1934.-1935. aastal. Järgmistel aastatel leiame juba natsionaalsotsialismi aadressil kriitilisi avaldusi. Aga me näeme ka seda, et tema mõtlemine jääb vaimselt seotuks. Ta ei suutnud ennast lahti murda sellest ajaloolisest horisondist, milles ta viibis. See pole küll igas mõttes probleem, aga, olemata vaba sellest väga konkreetsest horisondist, polnud Heideggeril ka mingit vastupanuvõimet antisemiitlikele mõtetele.

See on tõepoolest vastuoluline teema – kriitiline meelelaad on ju üks filosoofia nurgakive. Pealegi on Heideggeri metodoloogias oluline koht hermeneutikal, tõlgendamisõpetusel, kus oluline ei ole ainult enese distantseerimine oludest, vaid ka nende oludega suhtesse astumine, oma seotusest arusaamine.

Tõesti, Heidegger küllap ei tahtnudki seda horisonti päriselt murda. Tema arvamuse kohaselt pidi filosoofia olema ajalooline selle kõige radikaalsemas mõttes (Leo Strauss on Heideggeri nimetanud „kõige radikaalsemaks historitsistiks“). Ent kui radikaliseerida ajalooline „siin“ ja „praegu“ moment kui ainus võimalik mõtlemise horisont, saab sinust ühel või teisel viisil sellesama ajastu kaja.

Nagu öeldud, Heidegger taandub valitsevast poliitikast ja kritiseerib jätkuvalt kaasaegset maailma, mille iseloomu määrab mahhinatsioon (Machenschaft), tehnika ja kalkuleerimine. Heideggerile on see ühtlasi märk metafüüsikast haaratud õhtumaa sisimast ammendumisest. Euroopa vaimne maailm on jõudnud täielikku kriisi, tema vaimne potentsiaal on tühjaks jooksnud. Selles dramaatilises situatsioonis omistab ta oma märkmetes sakslastele aga erilise rolli.

Metafüüsika tegelik tähendus on „nihilism“. „Nihilismi“ tuleks mõista väga püsiva ühisjoonena, mis puudutab meie maailma eeldusi ja tingimusi: sellele pole mingit alternatiivi. Heideggeri mõtlemine jõudis sellesama ideeni. Mida see tähendab? Meie maailm rajaneb teatud hulgal funktsioonidel ja institutsioonidel. Need funktsioonid (inimestel peab olema elukutse, nad saavad palka) ja institutsioonid (nagu universaalsed õigused) annavad meile teatava turvatunde. See turvalisus määrab ka meie intellektuaalse suhte maailmaga. Meile on ka mis tahes „revolutsioon“ lihtsalt üks romantiline minevikuidee. Ühtlasi teame, et nii kollektiivi kui ka üksikisiku tasandil puudub tervikul, kõigel kokku, tähendus. Me ei tea olemise mõtet, vaid võtame maailma sellisena, nagu see on: elame täielikult tehnoloogia, kapitali ja meedia tekitatud immanentsuses. Et aga mingid inimesed (sakslased ja/või venelased) võiksid mängida erilist rolli selles eshatoloogilises situatsioonis, see on narratiivina mõttetu, sel puudub filosoofiline sisu.

Heidegger kirjutab selles kontekstis palju ka „vaikusest“, „julgusest“, „otsustavusest“. Seda laadi hoiakutes peaks olema võimalik taluda olemise keeldumist mis tahes mõistelisest väljendusest. Teiste seas kirjutab ta „viimasest jumalast“. Kuidas te sellest aru saate?

Mahhinatsioon ehk tehnoloogia on tekitanud täieliku immanentsuse. Kõik on kohal, miskit ei ole enam oodata, midagi ei ole enam tulemas. Et me oleme käest lasknud olemise, see on selle käigus veelgi sügavamasse unustusse langenud. Mis suudaks seda immanentsust raputada? Mis suudaks tuua uue avanemise teistsugusele ajaloole? Ainult midagi „jumala“ sarnast. „Viimane jumal“ on Heideggeri mõiste, mis tähistab minu meelest eksterjöörsust, transtsendentsi, mis manifesteerub tehnoloogilise immanentsuse kokkuvarisemisel.

Heideggeri olemisajalooline mõtlemine meenutab mitmes mõttes Hegeli ajaloo- ja vaimufilosoofiat. Ka Hegel peab loenguid rahvaste ja kultuurikujude üksteisele järgnemisest, kõik need kokku moodustavad ajaloo „pildigalerii“. Ka Heidegger näib kasutavat teatud stereotüüpseid malle rahvuste käsitlemisel. Kuivõrd on Heidegger mõjutatud hegeliaanlikust kultuurimõistmisest?

See on hea küsimus. Tõepoolest, Heideggeri „olemise ajalool“ on sarnasusi Hegeli „vaimu ajalooga“. Eriti siis, kui Heidegger püüab leida olemise manifestatsioone, objektifikatsioone või märke. Ent probleem on selles, et olemist ennast ei saa objektiveerida. Tegelikult pole olemas mingeid võimalikke „olemise märke“. See on „Mustade vihikute“ võib-olla kõige olulisem probleem, et neid märke tegelikult ei ole.

Huvitav on ka see, kuidas Kanti väärtustatud kosmopolitism ja riikideülesus kui inimkonna kaugem eesmärk pöördub globalismis pigem negatiivseks jooneks: kui kosmopoliitne inimene on keegi, kelle väärikus seisneb kuulumises inimkonda, siis globaliseerunud inimene on kaotanud oma juured ja näo. See on ilmselt põhjus, miks Heidegger idealiseerib elementaarset maaelu ja jäämist provintsi.

Muidugi, on mõningad ideoloogilised momendid, miks Heidegger kiidab Heimat’it. Need ideoloogilised aspektid teevad tema tööde retseptsiooni problemaatiliseks. Meile on niisugune lihtne „luuleline asumine“ võimatu. Me peame elama kapitali varal globaliseerunud ruumis. Teiselt poolt võib tema pöördumine seda laadi lihtsuse ja autentsuse poole provotseerida kogema kaotusi, mida tuleb kanda „lummusest vabastatud maailmas“ – aga seda ilma igasuguse sentimentaalsuseta.

„Mustades vihikutes“ on kohti, kus kõrvuti bolševismi, amerikanismi või natsionaalsotsialismiga mainitakse ka juutlust väga stereotüüpses ja kriitilises valguses. Ka see on justkui osa tehnoloogia ja kalkuleeriva mentaalsuse vohamisest. Teiste seas on poleemiline lõik, kus ta arvustab Edmund Husserlit, justkui poleks too saanud fenomenoloogias metafüüsikast kaugemale just oma juutluse tõttu. Need ja teised sellesarnased kirjakohad on tekitanud valulikke reaktsioone.

Mitte reaktsioonid ei ole valulikud, vaid Heideggeri tekst. Tõesti, Heidegger esitab antisemiitlikke stereotüüpe eshatoloogiliste ja apokalüptiliste narratiivide kontekstis. Maailmast ja maast saavad sõja ja terrori objektid. Heidegger kaotab siin oma filosoofilise hoiaku ning temast saab kaasosaline natsionaalsotsialistlikus propagandas juutide ülemaailmse vandenõu või „Siioni tarkade protokollide“ teemal. Loomulikult, ta ei nõua kunagi vägivalda juutide suhtes. Ma arvan, et ta uskus omaenda narratiivi, kus kõik protagonistid peavad tegema seda, mida teha tuleb. Seetõttu ta lihtsalt ei tunne erinevust ründaja ja ohvri vahel. Propaganda legitimeeris juutide jälitamise ja süüdistamise ning Heidegger ei suutnud läbi murda kriitilise vaatepunktini. Tema kommentaarid „maailma-juutluse“ (Weltjudentum) kohta on ülimalt problemaatilised. See on Heideggeri filosoofia seisukohalt katastroof tänases päevas ja tulevikus.

Oma raamatus „Heidegger ja müüt juudi maailmavandenõust“ kirjutate te olemisajaloolisest antisemiitlusest. Mida see tähendab?

Ma olen selles rekonstrueerinud Heideggeri judaismi puudutavate lõikude konteksti. Selge on see, et ta kirjutab „olemise ajaloo“ narratiivi sisse oma arusaama judaismist. Nõnda näeb ta „maailma-juutlust“ ühe peamise tehnoloogia ja mahhinatsiooni kandjana. „Mahhinatsioon“ on olemise ajaloo üks tuummõisteid. See on „lõpu“ vorm – meie „olemise ajaloo“ lõpp ongi seesugune pelk „mahhinatsioon“ (Machen-schaft). Sellega ei taha ma Heideggeri aga puhtaks pesta, justkui ta oleks esindanud mingit väga intellektuaalset antisemiitlust. Vastupidi: nähes, et Heidegger on asetanud kolme- ja neljakümnendatel väga banaalseid antisemiitliku propaganda stereotüüpe oma mõtlemise südamikku, on kriitika tema suhtes veelgi raskekujulisem, tema seisukohad veelgi problemaatilisemad.

Te olete öelnud, et igal filosoofial nagu ka igal inimesel on oma tume külg. Kas te ei arva, et filosoofi standardite tase on kõrgem, kuna tema eesmärgid on suured – küsida tõe järele?

Jah, tõepoolest, filosoofial lasub vastutus hoida eneses tundlikkust. Heidegger kaotas tee filosoofias, samuti mõtlemise tee. Ometi me õppisime temalt. Mõelgem kas või „Olemisele ja ajale“.

Heidegger on palju kirjutanud sellest, kuidas mõtlemine eksib paratamatult: „eksimus on tõe kingitus“. Tähendab see, et ta ise ei pidanud kõike kirjutatut tingimata õigeks?

Tõesti, Heideggeri järgi peab mõtlemine lõpuks alati läbi kukkuma – sest tõde ise on korraga ilmumine ja varjumine. Selles mõttes, tundub mulle, ei eristanud ta „õiget“ ja „valet“.

Kui tugev on pärast nende materjalide avaldamist üleüldine surve kontinentaalse filosoofia marginaliseerimiseks, millest on Saksa ajakirjanduses juttu olnud, ja kuidas jätkub Heideggeri pärandi mõtestamine?

Küsimus „kontinentaalse filosoofia“ nõndanimetatud tuleviku kohta on natuke hüsteeriline. Üldse, igasugune küsimus millegi tuleviku kohta on … kummaline. Heideggeri filosoofia pole kunagi varem olnud nii elav, kui viimase kahekümne aasta jooksul. Wuppertali ülikoolis on praegu maailma esimene Martin Heideggeri instituut. Sinna on kutsutud töötama kõik õpilased ja uurijad kogu maailmast. Ootame uuenduslikke vaateid Heideggeri filosoofiale, aga ka filosoofiale üldse.

On avaldatud arvamust, et vähemasti „Olemine ja aeg“ on vaba igasugustest filosoofiasse otseselt mitte puutuvatest spekulatsioonidest. Kas jagate seda seisukohta?

Miski pole enam kahtlustest vaba. Meil on kohustus arutleda kõigi võimaluste üle. See on kindlasti filosoofiline ülesanne. See on juba filosoofia.

Tänan selle vestluse eest! Arvestades sellega, mis eesti keeles praeguseks on Heideggeri teostest ilmunud, mis võiks või peaks veel kindlasti tõlgitud olema?

Ma soovitan – kindlalt „Olemine ja aeg“. Samuti „Raideteed“ („Holzwege“),⁵ „Rektoraadikõne“ ning „Aeg ja olemine“ („Zeit und Sein“) ning seejärel, pärast neid tekste „Lisandusi filosoofiale. Sündmusest“ („Beiträge zur Philosophie. Vom Ereignis“).

1 Dasein – sks k „olemasolu“; termin jäetakse tõlgetes sageli saksakeelseks; Heidegger tähistab sellega inimese olemasolu, mille analüüsile on „Olemine ja aeg“ suuresti pühendatud. Tsitaadi viide: Sein und Zeit, 2006, lk 42.

2 Ereignis – Heideggeri terminoloogia kontekstis on seda tõlgitud ka neologismiga „omanemine“; Ereignis on sündmus, kus olemine iseneb või omaneb, ilmneb n-ö endana.

3 Esoteeriline õpetus on siseringile, selle juurde käib ka suuline osa, sest kirjalik tekst kätkeb eksitavate tõlgenduste ohtu.

4 Vt Akadeemia 1992, nr 5, lk 942–968.

5 Kogumikust leiab ka eesti keelde tõlgitud „Kunstiteose algupära“ (Ilmamaa, 2002).