Olgu või orjus, peaasi et küllus!?

Jaanus Rooba, Tartu Maarja kooli direktor

 

Eesti vabariigi poliitiline areng on viinud meid kahe partei  proportsionaalselt suure üleolekuni. TNS Emori andmetel on valitsevate parteide (Keskerakonnal 20% ja Reformierakonnal 18%) toetus tunduvalt suurem kui ülejäänud parteidel. Õnneks “tõusevad” rohelised, kelle toetus on juba 11%. Teised kõik aga jäävad hetkel kahjuks alla 10% künnise.

Lähiajalugu meelde tuletades on oluline märkida, et kolmikliit (Isamaaliit, Reformierakond, Mõõdukad) loodi eesmärgiga mitte lasta Keskerakonda valitsema. See plaan õnnestus vaid osaliselt, sest Reformierakond oli nõus ja sõlmis Keskerakonnaga lepingu koos võimuletulemiseks. Sellele sammule vastureaktsioonina oli eelmistel riigikogu valimistel uustulnuk Res Publica väga edukas paljus just tänu sellele, et välistas esialgu koostöö Keskerakonnaga. Järjekordne Keskerakonna tõrjumine lõppes praeguse koalitsiooni võimuletulekuga tunduvalt enne tulevasi korralisi valimisi. Tallinnas valitseb Keskerakond praegu koguni üksinda. Olukord soodustab üleüldist parteistumist ja kohati hakkab meenutama juba nõukogude aega, kus nii kultuuri- kui majandusettevõtluse inimestel on kasulik oma ettevõtte hüvanguks liituda võimul oleva parteiga.

Turuuuringute AS-i turuuuringu põhjal võib lugeda suurimaks kontrastiks muulaste ja eestlaste erinevat toetust Keskerakonnale ja Reformierakonnale. Koguni 37% muulastest ja 14% eestlastest toetab Keskerakonda. Reformierakonda toetab ainult 5% muulastest ja 19% eestlastest. Keskerakonnale annab selle uuringu põhjal 1%-lise ülekaalu reformierakonna ees just muulaste suur toetus. Kuna igal parteil on moraalne kohustus väljendada oma valijate tahet, siis on selge, miks Keskerakond on sõlminud Venemaa juhtiva parteiga koostöölepingu, miks eelistati presidendivalimistel endist ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimeest või miks pronkssõduri teisaldamise suhtes kidakeelsed ollakse jne. Seega on eesti rahva enamuse jaoks Keskerakond liiga kaldu ida poole.

 

 

Kas raha teenib riiki või riik teenib raha?

 

Reformierakonna liberalistlik poliitika on seevastu liialt kaldu mitte Euroopa, kuhu me kultuuriliselt kuulume, vaid just USA poole. See seisneb majandusliku jõukuse liialt suures ülistamises, kaldudakse kahjuks ühekülgselt vaid mammona teenimisele. Keskerakond on oma valimisloosungi sisu samuti rahale suunanud, lubades rikast riiki ja paremat palka. Siin on oluline kõigepealt rikas riik ja siis parem palk. Mihhail Hodorkovskiga juhtunust võime välja lugeda tõsiasja, kuidas Venemaal on tehtud võimatuks riigist sõltumatu vaba turumajandus. Kogu majanduselu on pandud riigivõimu teenistusse, et oleks kindel deržava. Gaasi ja nafta müügiga seonduvad majanduslikud manipulatsioonid on otseselt riigipoliitika lõa otsas. USAs on vastupidi. Riik on pandud raha teenistusse. 2001. aasta 11. september oli väga hea ajend sõjatööstuse elavdamiseks, näiteks Iraagi sõja taga seisavad eeskätt majanduslikud huvid seoses naftaga. Selle kõige tulemusel on Venemaa ja USA usaldusväärsus maailma silmis tunduvalt langenud. Justkui üldise maailmaarengu peegeldusena on Eestis valitsemas kaks ideoloogiliselt äärmuslikku parteid, mis on erineva rõhuasetusega, kuid ometi rahast liigses sõltuvuses nagu suured vennad idas ja läänes. Antud olukorras on igati mõistetav IRLi protesteeriv valimisloosung “Õnn ei ole rahas!”.

Võib ju kõnelda paljudest vigadest, mida on teinud Isamaaliit, kuid ometi on just selle partei aatelise valitsemise ajal iseseisvuse taastanud Eestis hoitud riigipoliitikat ja majanduselu suhteliselt lahus. Tänu sellele arenes väga hästi ettevõtlus, kuna riik lõi selleks soodsa õigussüsteemi. On soodustatud inimeste vaba initsiatiivi tegutsemiseks. Kui olemuslikult erinevad eluvaldkonnad meelevaldsest põimitakse, on selle paratamatuks tulemuseks korruptsioon. Samuti on enesestmõistetav seaduspärasus, et poliitikat ja majandust lahus hoides tagatakse kodanikualgatus, sellest sündiv vaba vaimu-, kultuuri-, ajakirjandus- ja hariduselu. Nii areneb tervele ühiskonnale ülioluline nn kolmas sektor, kodanike ühendused, kus inimesed tegutsevad just oma vabal initsiatiivil, rohujuure tasandil, genereerivad igapäevasest elust ideid, et parandada üldist sotsiaalset eluolu ja seeläbi kogu riigi sotsiaalset toimimist.

Just vabast initsiatiivist tulevad uued ideed ka riigi seadusandluse parendamiseks ja seaduste pidevaks uuendamiseks. Riik ei saa iialgi asendada kolmanda sektori vaba initsiatiivi. Riigiaparaadi ametnike olemuslik ülesanne on aga tagada kõigi inimeste võrdsus seaduse ees, mis absoluutses mõttes välistab uued ideed, mis ei ole veel seadusega kooskõlas. Nii et kui kolmas sektor on tasalülitatud, siis ei sünni ka ideid seaduste uuendamiseks ja ühiskond langeb paratamatult stagnatsiooni. Riigiaparaat muutub elukaugeks monstrumiks, nagu see oli näiteks nõukogude ajal. Tuletagem samas iseendalt  küsides meelde, kas oleks meil praegu olemas Eesti Vabariik, kui kõik “nõukogude inimesed” oleksid olnud ainult truud seadusekuulekad kodanikud ja täitnud totraid ja elukaugeid seadusi?

 

 

Riigi ja majanduselu põimumine

 

Katrin Aava leiab, et kui tulevastel valimistel näevad kodanikud demokraatias vaid võimalust kindlustada oma majanduslikku heaolu, siis valivad nad võimu, mis ahendab järjest demokraatia õigusi, lubades majanduslikku heaolu. (PM. 19. I 2007). Sellise suundumuse tegelikuks sisuks on aga kahjuks sotsiaalse arengu katastroof. Meediapommina plahvatas Eesti Raudtee taasriigistamisega seotud Edward A. Burkhardti altkäemaksusüüdistus. Praegusel valitsusliidul on tekkinud tõsine soov erakonnastada ringhäälingunõukogu. Sakala keskuse skandaalis on just majanduslikud ja poliitilised huvid omavahel põimunud viisil, mis väldib sisulisele demokraatiale omaste kodanikuõiguste mõjulepääsu. Üksikutes näidetes näeme üleüldist suundumust. Kahjuks on antud tendentsi märgatud ka piiri taga, nii et maailma ühes mainekamatest majandusajakirjadest The Economist kirjutatakse artiklis “Ootamatu minevik” ohjeldamatust korruptsioonist Eestis ja parteide poliitika naeruväärsest lühinägelikkusest. See on juba väga halb märk.

“Paraku on demokraatlik hoiak viieteistkümne aastaga mitte süvenenud, vaid taandarenenud,” leiab Marju Lauristin. (PM, AK 13 I 2007). Kuidas õpiksid üha autoritaarsemaks muutuvad juhid mõistma, et ühepoolne kaasamine tuleb asendada võimalikult suure ringi inimeste osalusega otsustusprotsessis, mis arvestaks vähemalt enamuse huve? “Kuni leidub massiliselt neid, kes usuvad, et juht teab, mida inimesed vajavad, ning järgnevad talle pimesi, seni peame tuliselt kaitsma individuaalset vabadust,” kirjutab Margit Sutrop ning rõhutab, et me ei unustaks vabaduse kõrval ühishüve nimel tegutsemist, s.t vabadust millekski just solidaarsuse printsiibi nimel (Vabadus ja vastutus. – PM, AK 20. I 2007). Justkui unes olles unustatakse ära tegeliku heaolu päritolu, mis tuleneb inimeste võimalusest iseseisvalt vabalt otsustada ja sellega paratamatult seoses olevast vastutustundest oma tegude eest. Kui see võimalus puudub, kehtib inimest jõuetuks tegev vana tsaariaegne ükskõiksuse loosung “Kroonu köis, las lohiseb!”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming