Olla elus

Kalevi Kull

Üheski meie praegusel hetkel elusas rakus pole elu katkenud juba vähemalt kaks miljardit aastat. Võib öelda, et elamist ennast peaaegu ei saagi ideaalses keeles kirja panna – ideaalses, niisuguses, mida täppisteadus on enda jaoks järjest paremaks teinud. Elamine ise pole mitte valem, vaid ülesannete lahendamine, lahenduste otsimine, selle valemiteni liikumise tee. Elamine on kogu aeg mingisuguses kokkusobimatuses, sest just see puuduolek on otsingute eeldus. Elus olla. Olla elus. Sellest kõnelda on veidi imelik, sest ükskõik mida me teeme või ei tee – elusolemine käib iseenesest. Ometi olen, ja arvatavasti pea iga inimene on selle peale mõelnud. Nii olen proovinud aru saada, mida see ‘elus olla’ tähendab, mis asi elusolemine on, võib-olla varsti viiskümmend aastat, ja sellest peaaegu nelikümmend aastat teadlasena. Muidugi mitte päris üldiselt eluprobleemi lahendades, kuid siiski kogu aeg seda silmas pidades, et ikka ka sellest aru saada. Kui siiski üritada elusolemist selgitada, on kohe selge, et seda saab teha väga paljudel viisidel. Ja mul on tõepoolest lõpuks nüüd nii pika aja järel sellega tegelnuna järjest tihedamini tunne, et tõesti saangi sellest aru. Aga see, et tunnen, et aru saan, ei tähenda veel kuidagi seda, et tunneksin, et seda ka arusaadavalt teistele arusaadavaks suudan teha. Seepärast proovin vahel nii ja vahel teistmoodi.

Kui kõnelda elust siin praegu, siis, olles päevas on loomulik kindlasti ka ööd meeles hoida; kui me oleme õhtus, siis hommikut, kui oleme sügises, siis kevadet. Seepärast alguseks üks kevadine lugu.

Biofoonia on elu kooskõla

Händkakk – see on meie üks kõige suurem öökull – huikab hommikuvaikuses enne päikesetõusu. Panen pihud kokku ja huikan vastu, tema madalal õõnsal häälel — huuuh, houa-houa. Kaku hõige kostab metsa ja küngaste vahel kaugele. Olles küll öökull, on ta valgeski liikvel.

Pärast päikesetõusu asuvad tihased vana pärna võras askeldama, aeg-ajalt tasa hüüatades. Põhjatihased dzää, dzää, rasvatihased tsäk, tsii-hii. Tuleb kaks puukoristajat ning nende psiiu, ptsiiu järel tihased vastavad. Madalais kuuseokstes nokitsev pöialpoiss vastab üü-iü, iü, kolla-musta-triibune tukk päikse vastu välkumas. Puukoristaja seepeale koputab kergelt.

Nii nagu Fred Jüssi Eestis, on Bernie Krause Ameerikas hulk aastaid lindude hääli lindistanud. Esmalt püüdis eri liikide helisid eraldi, hiljem õppis kõrv ka kogu kontserti korraga haarama.

Bernie Krause pani tähele, et lindude hääled metsas ei helise segiläbi, vaid on selgesti seotud. Üks arvestab teisega.

Helimaastikul on oma nišid. Üks kasutab kõrgemaid, teine madalamaid sagedusi. Mõned liigid häälitsevad varavalges, teised hilisel hommikul. Aga ka siis, kui ühel ajal, valivad nad hetke ja koha, kus laul enam esile tuleb. Need on rohkem kui dialoogid. See on helikõrguste, hetkede, paikade ja kogu helimaastiku koordineeritud kooskõla. Selle nimetaski Bernie Krause biofooniaks.

Seda, et olevat olnud aeg, kui loomad veel rääkisid ja inimeste seas olnud neid, kes lindude keelt oskasid, võib tänapäeval lugeda peamiselt lasteraamatutest. Huvitaval kombel on lastejutud täis neid kõnelusi, nagu kas või too ukraina poeedi Ivan Franko vana lugu, mida mu lapsepõlves loeti – „Siis, kui loomad veel rääkisid”. Ent inimeste jaoks on loomad neis juttudes justkui inimesed. Muidugi, loomadegi jaoks on inimesed pigem endasugused loomad.

Võttis hulk aega ja õppimist, enne kui taipasin, et võib öelda, et loomad on tõepoolest rääkinud. Et nad on rääkinud midagi inimesele, aga nüüd eriti ei räägi, sest inimene ei saa enam aru. Tõesti, lindude helimärgid ei koosne lausetest. Tähendus on neil teistmoodi, viitav, mitte sümboliline. Ent ometi on see päris kommunikatsioon, päris suhtlemine.

Need suhted, mis on lindude-loomade vahel, ka eri liikide vahel, pole lihtsalt automaatsed signaalid. Need on suhted, mis püsivad alles – seisavad osalejatel meeles – ka siis, kui on vaikne, kui parajasti häält ei tehta. Neid mõista on aga keerukam kui osata võõrkeelt, sest lindude märgisüsteemides pole sõnu. Ometi on needki tõlgitavad.

Antropofoonia

Mitu sajandit kestnud uusaja eripäraks oli inimese eraldiseismine loodusest. Descartes oli populaarne uusaja filosoof, kes selle piiri eriti teravalt esitas. Ometi, esmane piir ei käi inimese ja muude olendite vahelt, hoopis tähtsam on elus olemise piir.

Ökoloogia ja kommunikatsiooni ajastu tulekuga on uusaeg otsa saanud. Sellest aga tuleneb, et riik ei ole enam inimeste riik, vaid riik on ökosüsteem. Selles elame suhtlevaina koos kõigi teiste olenditega sel maal.

Bernie Krause võttis kasutusele ka sõna „antropofoonia” inimhäälte kogu tähistamiseks. Noid inimhääli on peaaegu kogu aeg kosta. Erinevalt lindude häälest arvestavad nad üksteisega harvem. Kuulake linna. Kuulake metsagi kostvat müra.

Kui helimaastik on inimmüra täis, siis jääb seal vähe ruumi teiste liikide häältele. Krause pani tähele sedagi, et linnud võivad ära minna inimestest eemale lihtsalt sellepärast, et kaugelt nad enam üksteist ei kuule.

Keskpäeval, vaikse ilmaga, istub musträhn kuivanud kõmiseva männitüvika otsas soos ja trummeldab. See on mitu sekundit kestev, tugevate löökidega algav ja järjest vaiksema põrinaga lõppev löögirida. Siis kolmveerand minutit vaikust. Ja jälle. Niimoodi poolteist tundi järjest, korra igas minutis. Alles seejärel kostab, kilomeeter eemalt, teise nõgikikka kiljeid. Veel üks trummel. Teine lendab, õhus hüüdes, lähemale. Ja siis hüüavad nad mahedalt juba koos.

Õhtul kõmiseb musträhni trumm uuesti.

Vastandid

Inimesed mõtlevad tavaliselt vastandite kaudu. Räägib/ei räägi; kärarikas/vaikne; on hea/on halb; on must/on valge; on ei/on jaa; inimene/loom; tark/rumal; kultuur/loodus. Miks me nii mõtleme – vastanditega? See on meile arvatavasti antud keelega, inimkeelega, mida me räägime. Keel ongi niisugune oskus, mis võimaldab konstrueerida vastandeid. Me saame vastandi konstrueerida isegi siis, kui seda vastandit kunagi kohanud ei ole; saame selle vastandi lihtsalt välja mõelda. See on koos keelega juba lapsena õpitud loogika: vasak/parem, taga/ees.

Eitus, mis on niisuguse vastandites ehk opositsioonides mõtlemise aluseks, on väga üldine grammatiline vorm ja see on inimkeeltele üldine. Loomadel keelt ei ole. Neil on muud märgisüsteemid. Need märgisüsteemid ei moodusta lauseid ja neis ei ole enamikku inimkeeltele omaseid grammatilisi vorme. Niisugust eitamise loogikat neil ei ole.

Loomad muidugi tunnevad igasugu asju ära – tunnevad ära toidu, tunnevad ära liigikaaslase. Võivad koguni ära tunda tühja kõhu või kellegi, kellest hoiduda. Aga nad ei saa sorteerida asju vastandite paarideks. Nad õpivad igasugu asju, ent vaid neid, mis neile meeltega on antud. Eitusega on lugu erinev – vastandi saame konstrueerida ka siis, kui see vastand ei ole meile meeltega antud.

Kui me ütleme ei, siis tekitame mingi piiri, paneme piiri, ja enamasti paneme selle piiri kusagile enda ligi. Mina–tema, inimene–loodus, inimene–loom, kultuur–loodus – niimoodi loome omale maailmapildi, kus keel aitab. Keel aitab väga suurel määral kaasa maailmapildi konstrueerimisele ja niisugused opositsioonid on loomulikult selle maailmapildi struktuuri suurepärane alus, tee, kuidas me üldse seda diferentseerida saame, mida me teame ja millest mõtleme. Sel viisil me kirjeldame asjadevahelisi seoseid, vahekordi. Aga kas piirid ka päriselt sealt lähevad, kuhu niimoodi keel meile ette ütleb – seda alati ette ei tea, see tuleb alles välja selgitada.

Elusus ja elusamus

Millised need päris piirid on, millised on suuremad ja millised pisemad piirid, kui suur piir on kultuuri ja looduse vahel? Ja nüüd mulle tundubki, et see piir paistab olevat vale koha peal, sest kui me eristame ja ühtlasi vastandame ‘kultuur/loodus’, siis järgnevalt, muidugi, jaotame looduse elusaks ja elutuks. Aga kultuuriinimestena oleme ise ka ju elus! Õigem on ju seetõttu siis, et esimene jaotus on ‘elus/eluta’, ning elus omakorda jaguneb ‘inimeste elu / muude olendite elu’, ehk teisisõnu, ‘kultuur / muu elu’ on elusa alajaotus.

See piirinihe on, ma arvan, väga-väga oluline, aga meie keel räägib kogu aeg kuidagi teisiti. Ta ei pruugi seda teha – me saame seda tähele panna ja siis teisiti kõneleda – rohkem nii, nagu need piirid päriselt on.

Surma tundes teame, et piir elusa ja elutu vahel on õige järsk. Surmast elu tagasi ei saa. Eluks on igal juhul vaja elu ennast. See on tore küsimus: kaua me oleme elus olnud? Võib kaunis kindlasti öelda, et üheski meie praegusel hetkel elusas rakus pole elu katkenud juba vähemalt kaks miljardit aastat. Me oleme seega olnud nii kaua kogu aeg elus. Miski – seesama elu ise – on kogu aeg edasi kandunud ilma kordagi katkemata neis rakkudes, neis kehades, mis praegu elus on. Aga mis asi see on, mis siis edasi kandub? Kui seda teame, siis olemegi aru saanud, mis elu on, eks ole.

Mida elu teeb? Otsib süüa siis, kui on nälg. Otsib varju siis, kui on paha. Lahendab igasuguseid ülesandeid. Ka taim – ta kasvatab oma juurt sinnapoole, kus tingimused tunduvad sobivat. Ta saab kasvatada ühele poole või teisele poole; ta lahendab kasvamise juures seda ülesannet, et leida sobiv.

Võibki siis öelda, et me oleme kaks miljardit aastat järjest lahendanud probleeme ja sel ei olegi lõppu. Kuni on elu. Sest see ongi elu. Ei mingit kohalejõudmist. Elu on järjest igasuguste ülesannete lahendamine, kõigi nende väga-väga erinevate probleemide lahendamine, mis ette tulevad, olgu need pisikesed või suuremad. Tihtipeale nad ei tundugi probleemina, kuna me neid ei teadvusta – astudes oma samme me jalg otsib iga kord sobiva koha, aga ega me seda tähelegi pruugi panna. Meie vererakudki liiguvad teatava otsingu kaudu.

Elusorganismidel on mälu ja kõigil neil on natukene õppimisvõimet. Nad võivad, mõned vähem, mõned rohkem, midagi ka meelde jätta. Lahenduste meelde jätmine võtab aga vahel palju põlvkondi. Kuna kõik need, kes on elus, on õppinud käituma erinevates olukordades, ilma et oleks vahepeal tulnud surra, siis ei ole ju teist teed kui see, et nad on pidanud kõik oskused, olgu lihtsad või keerukad, ise ja oma eluga toime tulles ära õppima, omandama. Bioloogidele on see olnud üks väga palju peavalu valmistav küsimus: kuidas ja kas üldse on võimalik pärandada midagi, mida eluaeg on õpitud, ilma geneetilist mälu kuidagi sihipärasel viisil muutmata?

Seda, et kuidagi saab, oletas esimese evolutsiooniõpetuse looja Jean-Baptiste Lamarck. Ent siis ei olnud geneetilise mälu mehhanisme veel õieti teada. Vahepealne teooria on olnud, et ei õnnestugi muidu, kui lihtsalt ellu jäävad need, kes kuidagi juhuslikult on sobivad. Aga puhtjuhuslike muutuste kaudu sobivaks saamine (ehk sisuliselt ilma õppimise osaluseta) on isegi evolutsioonilises ajas lootusetu. Vähemalt paljudel juhtudel lootusetu. See on hoidnud evolutsiooniõpetuse siiamaani põnevil ja õige aktiivse, et leida arusaam õppimisprotsessi ja geneetilise mälu passiivsuse vahekorrast. Paistab nii, et ka see probleem on praeguseks enam-vähem selge, kuigi me selle esitusi veel võrdlemisi vähe leiame, ent mitmete arengubioloogide töödes juba siiski on sellest kirjutatud. Seda nimetatakse Baldwini efektiks – kuidasmoodi õppimine mõjutab evolutsiooni. Aga sellesse ma siin pikemalt ei süvene.

Igatahes, kui organism on olukorra ees, kus ta peab leidma lahenduse, kuna miski ei sobi, midagi on puudu, on kõht tühi või tee peal miski ees, siis leides lahenduse ja omades mälu, olgu head või halba, omades õppimisvõimet, olgu aeglast või kiiret, varem või hiljem on tuttavad lahendused võimalik meelde jätta. Samasse olukorda uuesti sattudes on juba võimalik selles automaatsemalt reageerida. Kujunevad harjumused. Ja kui väitsin, et elu – see on püsiv probleemide lahendamise edasikandumine – siis, kui need lahendused meelde jäävad, saaks ju ka sellest kõrvale hiilida ja käituda automaatselt. Teatav masinlikustumine on kindlasti ka üks arengutee, mida tihti ette tuleb. Ent mida rohkem on õppimisvõimet, seda enam õnnestub probleem lahendada uut moodi. See toob omakorda esile uusi olukordi, uusi tingimusi, mida varem pole ette tulnud. Uusi olukordi tuleb muidugi ette ka kõige paremini harjunud olendil ja kaunis ühesuguses ümbruseski.

Õppimisvõime pole organismidel ühesugune. Kui me miljoneid aastaid lahendame probleeme, siis võiks see ju mõjutada ka õppimisvõimet ennast. Mõnedes olendirühmades vahel nii juhtubki. Õppimisvõime areneb ja see juhtub uute mehhanismide lisandumisega – see on selline tee, mida võib nimetada elusamuse teeks. See on muutumine aktiivsemaks, veel otsingulisemaks, veel elavamaks. Me võime seda elususe lisandumist, elususe suurenemist ehk siis elusamust märgata ka tõesti suures eluslooduse evolutsioonis.

Sõna „elusamus” ise on vahva sõna ja selle mõtles arvatavasti välja Uku Masing. Ajalehes Edasi oli vestlusring ja selle osana Uku Masingu artikkel pealkirjaga „Eesmärk – elusamus”. Aastal 1967. Olin siis neljateistaastane. Ja kuidagi tundsin väga selgesti, et see on nüüd midagi, mis on selle lahenduse poole, mida ma tahan teada saada. Uku Masingu kogutud teostes on artikkel ka ümber trükitud. Nüüd üle lugedes ma sealt palju rohkem kui sedasama sõna „elusamus” võib-olla ei leiagi enam. Eks see on kellega tahes nii, olgu väikeste või suurte mõtlejatega, et pole sellist, kes on leidnud kõiges arusaamise või kes on kõigis oma esituse osades niisugusel seisukohal, mida väärib omaks võtta. Seepärast nad ka, isegi parimad mõtlejad omavahel, tihtipeale kohe üldse ühes nõus ei ole. Seda väärib alati silmas pidada ja see ei tähenda, et neist mõnest teisest osast midagi head võtta ei oleks. See Uku Masingu mõte puudutas ühtpidi evolutsiooni, teistpidi kultuuri arengut, kolmandat pidi iga meie enesearendamist – saada järjest elusamaks.

Märgitüübid

Elususe astmeid võib nende suurte eristuste kaudu iseloomustada kui vegetatiivse, seejärel loomse ja seejärel inimliku esile tulekut, aga võib neid astmeid otsida ka meis igaühes endas.

Sest tee taimsest loomseks ja edasi kultuuriliseks on see tee, mida me oleme kõik ise omas nahas läbi käinud. Esimestel nädalatel pärast munaraku viljastumist olime oma taimses elus, seejuures mitte ülekantud tähenduses, vaid väga täpses bioloogilises mõttes. Sellal olid meil üksnes vegetatiivsed õppimismehhanismid, mis on üldised sellele osale organismide maailmast, kellel ei ole neuromotoorset süsteemi, kellel ei ole aju ja sellega seotud lihaste tööd. Seejärel kuni ehk kuuenda või kaheksanda kuuni pärast sündi elasime oma loomset elu. Sealt edasi algab tasapisi kultuuriline.

Huvitavad on need vahekohad, mida saab välja selgitada mehhanismide kaudu, mis lisanduvad probleemide lahendamise oskusele ja märgisüsteemidele, mida neil eluetappidel kasutame.

Ühe jaotuse järgi on nii, et esimesel etapil on organism võimeline kasutama üksnes ikoonilisi märke. Need puudutavad üksnes millegi äratundmist, millegi lihtsa äratundmist – et see on valgus; see on mingi konkreetne toitaine; see on teine rakk, kellega sobib koos elada; see on bakter, kelle suhtes tuleb teisiti käituda jne. Ent juba selline lihtne äratundmine võimaldab ka otsingut, võimaldab lahendada lihtsaid olukordi. Õigemini olukord võib olla keeruline, aga ta on niisuguse organismi jaoks väheste eristustega ja selles mõttes lihtne. Lahendusteid on vegetatiivses elus lihtsalt väga vähe.

Koos ajuga, mis tuleb hämmastaval kombel alati koos lihastega, omandab organism hulkraksed meeleorganid ja erinevad meeled. See iseäralik kude – närvikude – pakub võimaluse moodustada ja võrdlemisi kiiresti ümber korraldada seoseid – seoseid selle vahel, mida meeleorganitega ära tuntakse ja mida seepeale lihastega tehakse. Niisugune seoste ümberkorraldumisvõime toob kasutusele täiesti uut tüüpi märgid, mida nimetatakse indeksiteks. Need, mis on aluseks kõige lihtsamale järeldamisele „kui nii, siis võib juhtuda too”. Võimalused ennustada olukordi laienevad sellega pööraselt. Sellega koos on võimalik eristada suundi, teha vahet kaugustel, hakata orienteeruma ruumis. See on kõik see, mis on loomsele ülesannete lahendajale kättesaadav.

Alles vegetatiivsete ja animaalsete märgisüsteemide olemasolul, ja peaaegu et ainult ühel liigil, ilmuvad ka kolmandat tüüpi märgid – sümbolid ja seeläbi keel. Sümbolid on märgid, mille tähenduse puhul ei ole enam tarvis mingisugust otsest sidet meeltega tajutavaga. Siis tulevad kasutusele opositsioonid, ja tuleb kasutusele niisugune maailmapilt, mida me saame ise konstrueerida, kus me saame ise liikuda, kuhu me võimegi ära minna ja oma mõtlemisse minevasest ja tulevasest jäädagi, kadudagi.

See on huvitav, et koos sümbolite ja keele ilmumisega tekib organismidel võimalus väga rikka virtuaalse maailma jaoks. Tekib mitte ainult võimalus, vaid peaaegu möödapääsmatult niisugune olukord, kus oma ümbrusest, sellest tegelikkusest saab minna lahku, saab eralduda. Sümboliliste märkide kasutuselevõtt, võib öelda, on teatavaks aluseks sellele, kuidas kultuur tekitab tasapisi järjest suuremaid probleeme iseendale seesuguses eraldi olevas maailmas elamise kaudu, selle vahetu seose teisejärguliseks muutumise kaudu, mis meil oma taimses ja loomses elus ümbrusega on olnud ja on.

Eluloomus

Mis on see elu iseäralik joon, see elu iseäralik protsess, mis kogu aeg edasi kandub ja mille tõttu me miskit elusaks nimetame? Selle kirjeldamine on hämmastaval kombel olnud teaduses väga vaevaline. Me leiame sellele mitmesuguseid lähenemisviise. Näiteks seda on peetud eraldi substantsiks, väljaks või aineks. Praegusajal on selline vaade valdavalt kõrvale lükatud.

Elusa loomupära on proovitud matemaatiliselt ühel või teisel viisil kirjeldada. Teaduslikult ju peab saama kirjeldada kõike seda, mis looduses toimub. Loodusteaduslik, täppisteaduslik kirjeldusviis seisneb selles, et koostame mudeli, kirjelduse, mida peame selgituseks, nii et saaksime öelda: kui on antud tingimused, siis toimub loodusseaduste järgi nimelt niisugune käitumine sellel uuritaval süsteemil. Loodusteaduslikud mudelid saab piisavalt põhjaliku uurimise tulemusena viia arvutatavate mudeliteni, nii et saaksime siis tingimusi teades välja arvutada, kuidas see süsteem käitub.

Ent on ju kohe näha, et elu keskne omadus, nii nagu me seda kirjeldasime – otsinguolukord ehk miski organismile ses mõttes uus, et ta peab leidma lahenduse, on ju otsinguolukord üksnes siis, kui ei ole võimalik ette öelda, mis on lahendus. Sest kui seda on võimalik ette öelda, siis ei ole see ju enam otsing, siis see ei ole enam probleem. Seepärast siis oleme täpse loodusteadusliku keelega seda elu põhilist omadust kirjeldada püüdes suure raskuse ees.

Need teaduslikud lähenemised, mis võtavad matemaatilise keele kirjeldamise aluseks – ja valdav osa loodusteadust püüab seda teha – kasutab kirjeldamiseks niisugust ideaalset keelt, mis on puhas sümboliline keel ja mille teiseks omaduseks on püüd, et selle keele terminid oleksid võimalikult ühetähenduslikud.

Ometi, elu uurides leiame, et elu märgiprotsessina oma olulises osas – selles osas just, mis maailmaga ühendust hoiab – ei ole sümboliline ega ühetähenduslik. Ülesande lahendamine on alati mitmetähenduslik olukord, muidu see ei oleks ju ülesanne.

Võib öelda, et elamist ennast peaaegu ei saagi ideaalses keeles kirja panna, ideaalses, niisuguses, mida täppisteadus on enda jaoks järjest paremaks teinud. Selles keeles saab väga hästi kirja panna kõik selle, mis on eluta maailmas, peaaegu kõik selle ka, mis on elusorganismide keemilis-füüsikaliste protsesside juures oluline, aga just see ujub meil eest ära, mida me tahame leida — see on see otsing ise, milles organism on. Elamine ise pole mitte valem, vaid ülesannete lahendamine, lahenduste otsimine, valemiteni liikumise tee. Elamine on kogu aeg mingisuguses kokkusobimatuses, sest just see puuduolek on otsingute eeldus.

Juri Lotman nimetas seda tõlkimatuseks, mis on iga suhtlemise, iga kommunikatsiooni üks möödapääsmatu osa ja eeldus. Sest niipea kui meie kommunikatsioon on üleni arusaadav, kõiges automaatselt mõistetav, niipea kaotab ta tähenduse. Niipea kaotab ta elususe.

Kui niisugune probleemide lahendamine on elule üldine, siis võiks ehk olla ka midagi üldist selles, milles lahendus seisneb. Ja ma arvan, et nii ongi: mis iganes elusorganismil on see, mida ta otsib, on parim lahendus, kõige sobivam, kõige parem. Inimesed saavad sellest muidugi ka kõrvale hoida, tahtlikult mitte parimat valides ehk halba tehes. Aga teised loomad nii saa.

Ent inimene saab tahtlikult ka toimida viisil, mis neis võimalustes, mis parajasti on, ongi kõige parem. Parajasti oma arusaamises, oma teadmiste hulgas, oma võimetes, oma otsustusaja antuses saame kogu aeg teha parimat. Ilma et me isegi vastandaksime seda, sest parima tegemisel polegi päris vastandit, vähemalt ei ole see vastand mingisugune sümmeetriline opositsioon. Teha parimat – see on lihtsalt positiivsus.

Positiivsuse tahaks ka veel ära põhjendada. Et mis see on ja kuidas see käib. Üks huvitav lihtne näide tuleb jälle meie keelest. Kui me lähme välja ja on igavene vihmane ilm, ütleme, et see ilm on halb. Aga ilm ei saa ju ise halb olla. See, mis võib olla halvem või parem või erinev, on meie enesetunne. Ühe ilma puhul me tunneme ennast ühtviisi, teinekord teistviisi. Aga keeles me omistame selle, mis on meie enesetunne, sinna väljapoole. Täiesti absurdne on ju öelda ilma kohta, et see on paha – ilm ei saa midagi valida. See, kes ei saa midagi valida, selle kohta ei saa öelda, on ta hea või halb.

Ilma puhul on järeldus küll ehk kõnetava mõttes harjumata, ent lihtsalt järelduv. Kuid kui tegu on elusolendi, näiteks sääse või puugi või vihase kutsikaga – need võivad ju ikka pahad olla? Ometi nemad, kellel pole sümbolilist keelt, nagu ma püüdsin põhjendada, nemad ei saa kuidagimoodi valida halba. Neil ei ole võimet otsida teisiti või muud kui võimalikult paremat sobivust nende võimete piires, mis neil on. Järelikult siis ei saa me ka nende kohta öelda, et nad on pahad.

Kas siis kellegi kohta saab? Mõistlik on eeldada, et kõik meie, kõik teie, nii palju kui oskust ja kogemusi on, teeme parimat. Lihtsalt alati ei õnnestu, aga ikkagi püüame.

Säärasel juhul ei ole loogiline ka ühegi kaaslase kohta halvasti mõelda. See oleks loogikaviga.

Võib-olla tuleneb eristus heaks ja halvaks meie keelest. Keel ütleb meile selle vastanduse ette, ja me järgime seda, ilma välja uurimata ja selgitamata ja lõpuni mõistmata, kas päriselt ka niisugune opositsioon on seal, kus me teda rakendame. Tihti ju ei ole.

Kuidas elu siis toimib? Elusamusena. Nii, et maailma rõõmustada. Nagu sõnab Uku Masing: „Armastus mu meelest peaks olema enam-vähem pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et ta naeraks meelehääst. Pidev mõtisklemine toob kaasa teostamisegi. Ja sellega on öeldud kõik algusest otsani. Kõik, mida saaks öelda veel, on ainult seletused sellele. Aga, kui keegi hakkab mõtlema kõigest, mida teine võiks teha temale, kuid pole teinud, siis ta pole armastaja, vaid kaupmees, nagu mina sageli, ja see lugu on kurb.”

Armastus mu meelest peaks olema enamvähem pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et ta naeraks meelehääst.

Artikli aluseks on „Ööülikooli” loeng, mis on lindistatud Plektrumi festivalil 15. septembril 2011. Sirp tänab Külli Tüli ja Jaan Tootsenit. Kuula: www.ylikool.ee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming