Olude mõistmine või nulltolerants

Mihkel Mutt

Terrorismis ilmneb ärpleva afi?eeritud esituskunsti jooni Terrorism levib üha. Pole päevagi, mil kusagil midagi ei plahvata või kedagi pantvangiks ei võeta. Vene ajal räägiti, et religioonil on sotsiaalsed ja (seda mööndi hiljem) psühholoogilised juured. Nii on ka  terrorismiga. On  ammu kõneldud, et terrorism on vaese mehe aatomipomm. See maksab vähe raha, aga selle võim on suur, sest muudab maailma vägevad üpris murelikuks. Ja et sellepärast seda kasutataksegi. See tähendab, et vaesus justkui suureneks ilmas. Tegemist olevat meeleheite viimase piirini viidud inimestega, kes ei näe oma olukorrast muud väljapääsu kui pöördumist äärmuslike vahendite poole. See tähendab, meeleheide justkui suureneks ilmas. Kas see ikka on nii?

Mida aeg edasi, seda enam jagunevad hoiakud terrorismi suhtes kahte. Ühe hoiaku esindajad lähtuvad eeldusest, et tuleb tegelda majanduslike ja sotsiaalsete oludega, mis terrorismi genereerivad, et seda niiviisi ära hoida. Sellest näib lähtuvat ka Kadri Liik esmaspäevase Eesti Päevalehe artiklis. Vaadatagu sõja põhjusi, tagatagu t?et?eenidele võimalus inimväärseks eluks, küllap siis laabub ka kõik muu. Teise hoiaku prioriteet on nulltolerants mis tahes terrorismi suhtes, ükskõik kui õigustatud too oma tagapõhjalt ka poleks. Kui teha terroristidega tegemist riiklike institutsioonide tasandil, rääkimata nende nõudmistele järeleandmisest, siis see aina suurendab nende isu ja õhutab järgmistele vägivallaaktidele.

Need kaks hoiakut ei välista teineteist, aga ometigi on vahe märgatav. Ja nagu ikka, on tõde mõlemal poolel. Keegi ei kahtle, et t?et?eenide elu pole inimväärne. Nii nagu on raske kahelda ka selles, et lihtsate palestiinlaste elu (kuigi selles on suurel määral süüdi nende endi liidrid), on mannetu. Küsimus on, kust kulgeb piir, millest alates terrorism justkui oleks õigustatud, st mil kõik teised võimalused on proovitud? Nii et ollakse valmis õhkima tuumaelektrijaama, mõtlemata sellele, kust poolt tuul puhub, nagu kirjutas Kadri Liik. Siin hakkabki üha rohkem kaasa rääkima psühholoogiline faktor. Milleks proovida neid teisi, enamasti pikaldasi,  tülikaid, suurt energiat ja eneseületamist nõudvaid vahendeid, mis ei too rahva ellu imelist tõusu, nii et radikaalsemad elemendid hurjutavad sind ja tahavad tappagi, samas kui käepärast on lihtne otseühendus, mis tõotab kiiret lahendust? Ses mõttes on terrorismil ühisjooni narkootikumidega. Milleks näha igapäevases elus vaeva ning teha tööd, et selle tagajärjel  nautida mõningaid mõnusid, kui sama (?) mõnu võib saavutada kohe ja kiiresti?

Terrorismi majanduslikest põhjustest on palju räägitud. Hea küll, oletame,  et G7, Maailmapank jt annavad rahutule vaesele x riigile abi, aitavad jalule. Aga kui kaugele peaks see abi ulatuma? Kas kuni x riigi elutase küünib  ?veitsi omani? Et siis ütleksid noored lärmakad musklis mehed, et meil on piisavalt? Alati leidub kedagi, kes ütleb, et teisel läheb paremini, ja seepärast on too teine siga või muidu süüdi. Ja kui kunagi tehti sellepärast revoluutsijat, siis tänapäeval on lihtsam tegelda terrorismiga. On ilmne, et latti hakatakse laskma järjest allapoole, st meeleheite piir ja väljapääsmatuse tunne,  milleni peaks justkui jõudma, et astuda terrorismi teele, tulevad kogu aeg lähemale. Varsti võetakse võib-olla pantvange ja ähvardatakse neil pead maha lõigata, et linnavalitsus muudaks mõne tänava nime. (Kujutage ette, et Sirpi sajavad sisse neli maskis meest, käsutavad kogu kollektiivi peatoimetaja kabinetti ninuli ja nõuavad?. Ei, mitte Eesti pommikoerte äratoomist Iraagist, vaid seda, et meie lood oleksid lühemad ja neis oleks rohkem väljatõsteid?)

Hea küll, oletame, et rahva enamikul  säilib terve mõistus ja nad ei esita kuldkalakesele viimast soovi. Aga selle tagajärjel terrorism ei kao, vaid rahva ja terroristide elu hakkab kulgema eri rada. Kuigi mitte kohe ja järsult. T?et?eenias on tegemist ühelt poolt rahvuslike vabadusvõitlejatega, teisalt  islamifundamentalistidega. Esimesi võib lepitada autonoomia andmise ja  majandusliku olukorra parandamisega, nagu seda on juhtunud mitmes Euroopa riigis ja mis ongi ainus tee. Teisi ei rahulda õieti  miski ? niikaua kui maailm pole nende järgi ?uueks loodud?. Ennatlik oleks loota, et rahva toetuse kadumine rööviks neilt pinna jalge alt.  Maffia vastu ei ole kusagil  saadud.  Ja näiteks ka Uljanovi parteil  polnud rahvahulkade laiapõhjalist toetust.

Maailmast kostab massiliselt hääli, et t?et?eenid on maha mänginud selle viimase sümpaatia, mida nende vastu on tuntud. Ei nõua rikutud fantaasiat,  kujutlemaks, et Beslani sündmusi võidi orkestreerida ka hoopis  mujalt.  Seda, et pantvangidraama oli kingitus Bushile tema valimiskampaaniaks, on juba piisavalt mainitud. Õudne on kuulata retoorika kordumist läbi ajaloo. Mitmed põlvkonnad mäletavad, kuidas kõikvõimalikelt tribüünidelt  nämmutati, et ?NLiidu vaenlane on rahvusvaheline imperialism?. Äsja nägime telekast, kuidas lihtne taat kordab täiesti siiralt juba pähe käiatud lauset ?rahvusvahelisest terrorismist kui Venemaa vaenlasest?. Aga isegi mitte rakenduvuspiiri lähemale nihkumine ei tundu mulle terrorismi puhul kõige patentsem. Põhimine on see, et terrorismis väljenduv suhtumine ei ole ju tekkinud hermeetiliselt, vaid sel on pistmist kogu maailma  meeleolude muutumisega. Ikka see kurikuulus ja maailmaajalooline lause ?kõik on lubatud?, mille kehtivusala üha laieneb.  Ikka see hoiak, et mina tahan lõbu lüüa, seepärast antagu kohe, kõike ja kiiresti! Väidan, et vaatamata oma välisele ülitõsidusele, pühalikkusele ja pateetilisuse (on siia ju kaasatud  aated ja surm) on terrorismi näol mingis suhtes tegemist ka ebatõsise asjaga ? just sel põhjusel,  et see  muudab surma ja aated triviaalseks. Vägisi tikuvad meelde Juhan Viidingu read, et kui surmaga mängida, siis elu on ainult trikk. Terrorismis on moekust ja kergemeelt, jah, isegi hedonismi on selles. Terrorismis ilmneb ärpleva afi?eeritud esituskunsti  jooni. See on mingi makaaber tants, mis levib kontinendilt kontinendile. Või nagu rafineeritud mood, mida algul harrastab  kitsas seltskond pühendunud asjatundjaid, aga mis varsti ühiskondlikul vertikaalil allapoole loksub ? butiikidest kaubamajadesse.

Ja kas vaatamata poliitikute ühisblokile on terrorismi hukkamõist ikka homogeenne ja jäägitu ? ?igas lõigus, igal rindel? (Runnel)?  Terrorismi parafrenaaliast, atribuutikast on kindlasti saanud või saamas  moe osa. See on kodeeritud turumajandusse, mis on teinud kaubaks kõik  (protesti)liikumised. Teeb ka selle. Terroristi kostüümid on kindlasti cool?id.

Mis on selle tagajärg maailmale? Kuulsin  neil päevil raadios inglise arsti ahastamas, kuidas ta nüüd iga päev tööle tulles on lihtsalt sunnitud mõtlema sellele, kui kaitsetu on nende haigla, kui kerge on võtta pantvangi poolt tuhandet patsienti ja personali. Ja nad ei saa sinna midagi parata. Ja tänaval tikub iga vastu tuleva lapse puhul pähe mõte, kui kergesti võib tollest pantvang saada. Kõikjal. Ka Eestis. Kõiki objekte läänemaailmas ei ole võimalik julgeolekujõududel ennetavalt kaitsta. Kui kõi­gi järel luurata ja kõiki läbi otsida,  siis kaotavad väärtuse need vabadused, mida niimoodi kaitstakse, kuna neist jääb lihtsalt nii vähe järele. Lõppude lõpuks on ainus kindel võimalus terrorismist jagu saamiseks leiutada mõtteid lugev masin.

ksib see, kes arvab, et kasvava hukkamõistu tõttu terrorism väheneb. Vastupidi, see on tõusuteel. Seda tervikuna võita on sama lootusetu nagu  sõda narkootikumide, suguhaiguste või maffiaga.

8.IX 2004

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming