Omavalitsused – valitute lüpsilehmad või kohaliku elu arendajad?

Valle-Sten Maiste

Maksumaksja arvel loodud kohalikust „toiduahelast” on saanud teatud kontingendile nii elatusallikas kui eluviis.

1. Kuidas kommenteerite pragmaatilise parteistumise, aga ka klientelismi ja pugejalikkusest ning lojaalsusest sõltuvate arengu-, investeeringu- ning karjäärivõimaluste osa meie kohalikus elus? Kui suur on omavalitsuse elatusallikana ning isiklikes huvides ärakasutamise määr? Kas niisugused asjad on probleem? Kuivõrd pidurdab kartellistunud ja stagneerunud erakonnasüsteem kohalikku arengut? Kas kohalikule elule mõjuks hästi, kui erakondade mõju oleks omavalitsustes väiksem, või on lahenduseks siiski erakondliku tegevuse üldisem puhastumine?

2. Kuidas hinnata iseseisvuse taastanud Eesti regionaalarengut, stardipositsiooni ja viimaseid kümnendeid? Kus on olnud suuremad tagasilöögid ja millised on olnud suurimad õnnestumised? Pidades silmas Eesti kui terviku ideaalset arengut – mis oleks pidanud jääma olemata, millest on olnud puudu? Kuidas hindate regionaalarengu strateegiates ja arengukavades seatud eesmärke ja nende teostumist?

3. Kellest võiks Eestis kohaliku elu edendamises eeskuju võtta?  Milliseid näiteid Eestist ja kaugemalt tasuks silmas pidada?

4. Mida ootate eelseisvatelt kohalike omavalitsuste valimistelt, mis on Eesti jaoks siin kaalul? Mis suunas ja millele peaks ühiskonna idealistlikult meelestatud osa valimisi silmas pidades mõtlema?

Rivo Noorkõiv:

1. Kohalik tasand on hea lakmuspaber, et mõista inimlikkuse mitmetahulist palet. Seda ennekõike sellest, et kogukonnas kordaviidav on suhteliselt läbipaistev, samas on inimestel sageli otsuste tegijate suhtes eelarvamused ning kogukond on omavahel läbi põimunud. Mida väiksem kogukond, seda rohkem on paika pandud jõujooni.

Kohaliku võimu kasutamist lüpsilehmana praktikas esineb. Julgen väita, et omavalitsuste volikogude kvaliteet on langenud, sest paljud teoinimesed eelistavad osaleda otsustusprotsessides, kus tajutakse suuremat kaalu. Paljude omavalitsuste haldusvõimekus on väike ja sõltuvus suur ning tegemistes saab rääkida eelkõige püsikulude katmisega seotust, vähem investeeringutest. Kui esimese allikaks on riiklikud toetused ja teisi saab teha ainult välisraha toel, siis nende hankimiseks ei pea tingimata kandideerima volikokku. Kohalike omavalitsuste autonoomia on aastatega vähenenud. Eesti liigub tsentraliseerimise suunas ja omavalitsustel pole jõudu keskvõimu tasakaalustada. Tallinn on siin erand. Sellises olukorras valitseva partei ja sellesse kuulujate võim kasvab.

Väljakutsed, mis olid Eesti riigi ees taasiseseisvumise algul, on täna hoopis teised. Üksikute valdkondlike valupunktide lähenemiselt tuleb minna üle eri valdkondi ja valitsemistasandeid integreerivale ning kaasavale arengu skeemile. Selles on eelised neil, kelle institutsioonid ja liikmed on võrgustunud. Näeksin, et meie omavalitsustes oleks tugev kogukondlik aktiivsus, et külavanemate ja vabaühenduste ning nende katusorganisatsioonide hääl Eestis kõvemini kostaks. See sunnib erakondasid teiste arvamusega arvestama. Nii on küsimus tasakaalupunktis, mitte selles, kas erakondadega või erakondadeta. Ära ei tohi unustada tõsiasja, et omavalitsuste volikogud on poliitikute kool ja kasvulava ka selle positiivses tähenduses, mitte ainult partei kiirküpsetus­ahjus broilerite tootja.

2. Eesti regionaalne areng on olnud mitmesuunaline: ühelt poolt potentsiaali koondumine pealinna regiooni ja teiselt sügav ääremaastumine. Eesti on kui pall, mille puhumisnibu on Tallinna kohal ja mille kaugematesse nurkadesse märkimisväärseid õhuvoole ei jätku. Kui võrrelda Eestit ja Lätit, siis oleme kaotamas oma väga suurt asustuse eelist – olla kahe tugeva keskusega riik. Armsat ülikoolilinna Tartut on hakanud pooma tagamaa tühjaksjooksmine. Tartu annab siirdeid küll kaupmeeste riigile, kuid palju räägitud Lõuna-Eesti kaasava majanduskasvu mootorit, mis süstiks regiooni innovatsiooni ja uusi töökohti, pole temast saanud. Tartu kui Eestis hariduse kvaliteedikeskuse arenguks on oluline rahvusvahelistumine, mitte pealinna ülekolimine.

Regionaalarengu taseme languse juuri tuleb otsida Eesti üleilmastumisele avanemise liiga kiirest algtempost. Liberaalse kapitalismi tõmbetuuled võtsid töökohad ja nende tagasitoomine on väga raske. Inimesed jooksevad töökohtadele järele, mitte vastupidi. Allesjääjate saatus on odav allhange või kohati hulljulge ja ennastunustav ettevõtlikkus, innovatsioon ja pühendumus. Alles viimastel aastatel oleme hakanud paremini mõistma kohaspetsiifiliste arengueelduste ärakasutamise eeliseid, sealhulgas oskusteavet ja kultuurilist või looduslikku eripära, mida ei saa kopeerida. Paraku on paljud piirkonnad juba sedavõrd vaesunud, et nende edasiminekuks tuleb esialgu valida tark taandumise strateegia. Emotsionaalselt on see kindlasti raske, kuid parem kui käegalöömine. Riigi närb regionaalpoliitika peaks muutuma palju enam eri eluvaldkondi ühendavaks ja projektipõhisuselt üle minema enam piirkonnapõhiseks. Olulisel kohal on Eesti sidususe suurendamine ühistranspordi ja internetipõhise teenuste korraldamise kaudu.

Seisame silmitsi inimkapitali, riigi suurema vara siseriikliku koondumisega ja riigist väljarändega. Areng on järginud üleilmastumise trende, mida iseloomustab linnastumine ja linnade rolli tähtsuse kasv. Sellega on kaasnenud elanike maalt ärakolimine kõikjal maailmas. Kuigi Eesti ametlik statistika kinnitab, et linnaelanike osakaal pole kasvanud, on valglinnastumine toonud rahvastiku paiknemises kaasa olulised muutused. Eesti elanikest on saanud väga liikuv rahvas. Peaksime olema väga tänulikud Soomele, et elu- ja töökoha vaheline pendelränne on tänu geograafilisele lähedusele aidanud paljudel juuri Eesti kodumullas hoida. Pendelrände pikkus on kasvatanud majandust, kuid söönud sotsiaalset kapitali. Muutused peremudelites on üks näide. Kõige enam on kahju sellest, et oleme minetanud eesmärgi, et elu igas Eestimaa paigas on elamisväärne. Regionaalminister räägib praegu maakonnakeskuste olulisest rollist toimepiirkondades, kuigi mitmes neist keskustest on juba see funktsioon hakanud nende käest ära libisema.

3. Õnneks ei pea kõiki nähtusi mõõtma joonlauaga Tallinnast. Häid näiteid vastutustundlikust ja kaasavast kogukonna arendamisest on võtta väga erinevatest Eesti paikadest. Näiteks imponeerivad Võrumaa väikevald Rõuge ja Harjumaa pealinnalähedane Rae vald, kus maaelus on traditsiooniliste lähenemiste kõrvale kasvatatud edukaid uusi ja uuenduslikke ettevõtmisi, näiteks MTÜ Sänna Kultuurimõis tegemised.

Kirjanduse põhjal võiks snitti võtta Norrast, kuid peame arvestama, et nende võimalused positiivseid programme luua on üüratult suuremad kui Eestil. See ei sega siiski pooldada nende regionaalarengu lähenemisviisi, et vabadus valida elukoht on üks demokraatia põhiväärtusi. Riik, kus iga elukoht sobib elamiseks ka tänapäeva ühiskonna uuenenud ootuste kohaselt, on nende eesmärgipüstitus. Seda suunda toetavad väga erinevad ja hästi koordineeritud riiklikud ja kohalikud meetmed. Tulemus on see, et Norras on elanikke ja töökohti ka väljapool linnasid juurde tulnud.

4. Meil on tugev riigi eelarvepoliitiline platvorm, kuid selle raamatupidamislik olemus jätab ruumi tavapärasusele. Kindlasti peaksid volikogudesse kandideerijad mõtlema, kuidas korraldada kohalikku elu, kus tagasihoidliku majanduskasvu tingimustes. Eeldan ka arutelu riigi halduskorralduse üle, mis mõistagi ei puuduta vaid kohalikku tasandit. Üle tuleks vaadata küsimuste kompleks kohalike omavalitsuste ülesannetest, nende täitmise võimekusest ja maksusüsteemist – need on jäänud ajale jalgu. Väga sooviksin kuulda arutelu kohalike kogukondade ja külavanemate rolli üle, selle üle kuidas luua tasuvaid töökohti. Mitte ainult raha jaotada, vaid ka võimekust seda juurde tekitada. Tahaksin lugeda valimisplatvorme, mis poleks ilkuvalt päevakajalised à la paha Tallinna televisioon või kitsalt ehitustöid fetišeerivad, vaid kus esitatakse tulevikuvaated, mille keskmes on inimene. Inimene siin, meie Eesti kontekstis ja keskkonnas. Positiivse suuna arenguvõti pole vastandumine, vaid kokkuhoidmine ja soov ise oma saatust (pro)aktiivselt kujundada. Võtmeküsimus on, kas inimesed tahavad kohalikes asjades kaasa rääkida või mitte. Kas võetakse vastutus? Kui ei, siis ei saa seda tõsiseltvõetaval määral oodata ka kohalikult omavalitsuselt.

Ero Liivik (SDE):

1. Riigikogus karastunud kartelliparteide mudel mängib ka kohtadel rolli, kuigi siin tuleks vaadata igat omavalitsust ja parteid eraldi. Realiseerunud on rohkem põhimõte, et „võitja võtab kõik”. Näiteks Reformierakond ja IRL: kuus aastat ühist valitsuskoalitsiooni on need parteid muutnud poliitilisteks Siiami kaksikuteks. Ka toimimismudeli mõttes, sest tegutsetakse frantsiisi põhimõttel: mingi grupp kohalikke omandavad partei keskaparaadilt „litsentsi” antud regioonis või omavalitsuses toimetada. Tehingu pooled on rahul: „kohalik” saab keskelt katuseraha või fonditoetust, parteikontor uued ametikohad või tellimusi erakonna sponsoritele. Areaal on valitsetud, riigikogu häältekorjeks taristu loodud. Analoogiline on Keskerakonna hegemoonia Tallinnas ja Narvas, kus vaatamata permanentsele meediapeksule ja organite rappimisele leidub jõuline valijabaas muukeelsete näol. Parteide kõrval on valdades-linnades ilma teinud kirjum seltskond tegelasi: „vabatmehed” ja valimisliidud, kohalikud „kunnid” à la Maardu või nüüd juba neli aastat Kivimäe valitsust Pärnus. Tegelikult on „riigiparteid” (Reformierakond ja IRL) tegutsenud üle Eesti järjekindlalt võimuvertikaali loomise nimel, neil on olnud kindel eelis tänu tugevale riiklikule rahastusele; samuti on eelistatud seisundis kohaliku võimuressursi haldurid. Maksumaksja arvel loodud kohalikust „toiduahelast” on kahjuks saanud teatud kontingendile nii elatusallikas kui eluviis.

2. Regionaalareng on läinud Eestis isevoolu teed, seda ei olegi eriti juhitud. Viimane rahvaloendus näitas ka kätte need piirkonnad, mis ennekõike inimestest tühjaks jooksevad. Kus on kapital, s.o töökohad, sinna liigub tööjõud ja lepingud. Kui vaadata, et riigivõimu on meil väga pikka aega teostanud parempoolsed, siis pole ka midagi imestada, kuna nende põhimõte, et turg paneb kõik paika, ongi realiseerunud; planeerimine olevatki „sotsialistlik igand”. Viimase kõva paugu panid valdadele-linnadele valitsuse „kärpekrokodillid”. Need tendentsid jätkuvad, tasuks vaadata pendelrände graafikuid, see on väga mõjus materjal: õilmitsevad Tallinn ja Tartu ning nende ümbrus. Arusaamatu sahmimine on käinud haldusreformi ümber, nüüd on vist kõigile selge, et seegi on osake kellegi alalisest valimiskampaaniast. Paljud omavalitsused on viidud näljapajukile, et siis nõuda nende kui alakaaluliste sundlõpetamist. Ühesõnaga, tavaline Eesti elu: kõik, sh omavalitsused, elavad nii kuidas parasjagu suudavad, keskvõim reageerib takkajärele. Kurb, kui maale suure eurorahaga ehitatud rattateedel ei sõida varsti keegi.

4. Max Weber on öelnud, et kõik parteidevahelised võitlused pole üksnes võitlused olemuslikel eesmärkidel, need on eelkõige võitlused ametikohtade eestkoste pärast. Minevikus olid tasuks läänid, maakinkimised, tänapäeval muuhulgas ametikohad kohalikes omavalitsustes.* Vähe on meil neid, kes saavad elada poliitikale, enamasti ikka elatakse poliitikast. Kohalike valimiste puhul ei tohiks siiski silmist lasta, et eelkõige valitakse kohalike asjade ajajaid. Siin pole sellist maailmavaatelist spektrumit, nagu näiteks riigikogu valimistel (kui Tallinn ja mõni suurem paik veel kõrvale jätta). Kindlasti ei ole vaja üle võimendada hüsteeriat „pahade parteilaste” stigmatiseerimiseks, pakendi asemel tuleks ikkagi vaadata sisu ehk konkreetseid inimesi ja uskuda muutuste võimalikkusse kohtadel. Kohalikel valimistel on kandidaadi pääsemine volikogusse palju otsesem kui riigikogu valimistel. Ka valimisliitudes leidub sogases vees kalastajaid. Seda enam, kuna arvamusküsitlused näitavad, et ligi poolel puudub parteiline eelistus. Kahjuks ei ole keegi seda segmenti uurinud, mistõttu pole palju teada ka meeleolude suundumustest. Seega on reaalne pigem areng kahes suunas: tulevad protestivalimised, kus valija karistab mõlemat valitsusparteid, teise tendentsina jätab rahva hulgas valitsev tülpimus ja pettumus paljud valijad koju ning tuleb üks madala aktiivsusega valimine.

*  Max Weber, Poliitika kui elukutse ja kutsumus. TLU Press, l55.

Toomas Kümmel:

1. On tõsi, et Eesti elus on kohalikud omavalitsused suured ja olulised tööandjad. Samuti liigub kohalike omavalitsuste kaudu Euroopa Liidu projektiraha. Levinud on skeemid, kus vallavõimu, sugulaste ja pereliikmetega seotud firmad saavad kohalikult omavalitsuselt suuri tellimusi, mis aitab neil firmadel konkurentsis ellu jääda. See on kahjuks meie igapäevane elu. Kohalikud omavalitsused on suurel määral parteistunud. Kuna Eesti poliitiline võim on üles ehitanud näiteks Venemaaga sarnase väga tugeva võimuvertikaali, siis niivõrd tsentraliseeritud riigis nagu Eesti otsustab investeeringute jaotamise saamise kohaliku elu arendamiseks keskvõim. Seega on kasulik olla võimuerakonnas, et saada raha koolide ja lasteaedade remondiks ja ehituseks.

Kohalikud omavalitsused tuleb vabastada võimuparteide diktaadist. Kuid seda on võimatu teha ilma fiskaalpoliitika otsustava muutuseta. Riigieelarve raha tuleb korraldada ümber riigieelarvest kohalike eelarvete kasuks. Näiteks Põhjamaadel moodustavad kohalikud eelarved üle poole ja riigieelarve alla poole kogu riigisektori eelarve mahust. Eestis on vastavad arvud 17/83 kohalike eelarvete kahjuks. Siia ongi koer maetud. Eesti ei ole selles mõttes demokraatlik riik: me ei anna kohtadele isegi võimalust väljasuremisest pääseda. Poliitikuil ei ole aimugi tänapäeva omavalitsuste korraldusest, missugune on kogukondliku ja teenindusfunktsiooni tasakaal, missugune on maksude riikliku ja kohaliku aluse tasakaal jne. Eesti poliitikud ei kuula ega kasuta spetsialiste. Tohutu mass riigitöötajaid teeb päevast päeva sisuliselt kasutut tööd, sest nende töö vilju ei vaja ükski poliitik.

Mulle räägiti hiljuti lugu, kuidas majandusminister Partsil tuli hiilgav mõte kvoodirahast rajada Tallinna trammiliin Viimsisse. Tegelikult ju arukas mõte, sest Pirita tee näol on taristu selleks olemas. Tallinna linnapea Savisaar naeris selle mõtte välja, sest Viimsis ja Pirital ei ela ju Keskerakonna valijad. Linn ajab visalt Lasnamäe trammi projekti, seal elavad nende valijad. Ning riik omakorda ei ole praegusel hetkel Lasnamäest absoluutselt huvitatud. See on erakondliku regionaalpoliitika või õigemini selle täieliku puudumise ere näide.

Kõikjal omavalitsustes lagunevad kohalikud teed, sest nende remondiks puudub lihtsalt raha.  Raha on aga vaja suurte riiklike projektide jaoks, et erakonnale sõbralikud ettevõtted saaksid näiteks üle Pirita jõe rajada nii kõrge viadukti, kust alt mahuksid läbi ookeani aurikud, kui need vaid saaksid seilata Pirita jõel. Vanad tee-ehitajad mõtlevad aga kavalalt: muldkehasse on kõige lihtsam kontrollimatult raha matta. Viljandi linnajuhid rääkisid kadedalt, et näed, küll Abjal ja Karksi-Nuial on hea. Neid läbivad riigi maanteed, mis hoitakse riigi rahaga korras. Nende mõte oli, et peaks Viljandi peatänavad ka kuidagi riigi omandisse möllima. Vot selline mõttelaad ongi kõige ehtsam ee-en-es-veestumine. Isegi enam ei mõelda kohaliku algatuse ja initsiatiivi peale, sest riiklik valitsemine on selle tapnud.

2. Sellele küsimusele on peaaegu võimatu vastata, sest Eestis ei ole olnud regionaalpoliitikat mitte mingisugusel kujul. Kui Kiisler räägib tõmbekeskuste Eestist, siis sama hästi võiks rääkida kirjutusvahendi kasutamisest kirjutamiseks. Iga inimgeograaf teab, et ruum ongi organiseeritud keskuskohtade ja tagamaa hierarhilise struktuurina. Küsimus on selles, missuguse hierarhilise taseme keskustest me räägime. Me võime ju rääkida ka Tallinnast ja tema tagamaast, milleks on Eesti, ja kogu lugu. Võime rääkida veelgi suuremast keskusest Helsingist ja sellest, kuidas Eesti aina enam muutub selle keskuse tagamaaks. Millest me räägime! Kui selles pole kokku lepitud, on see lihtsalt plära.

Me mõtleme väga suurelt ja lennukalt. Kavandame superraudteed, et Soome kaubad jõuaksid kiiresti Berliini, sealjuures ei huvita meid absoluutselt selle gigantomaania mõju meile endile, Eestile. Mingid hädised jutud selle projekti seostamisest Eesti elanike reisirongiliikluse parandamisest Euroopaga on lihtsalt labane valetamine. Reisirongi võib panna Tallinnast Varssavisse käima kas või hommepäev, kuid selleks on siiani puudunud igasugune tahe.

Me ei ole kokku leppinud, kuivõrd me tahame väljaspool Tallinna elu säilitada. Mõned arglikud katsed ruumiliselt midagi mõjutada ja spetsialistide jutud sellest ei ole märkimisväärselt elukorralduse tendentse Eestis mõjutanud. Meil läheb kõik kiirenevas tempos isevoolu teed, tsentraliseerimise suunas, ka ruumiliselt.

3. Eeskuju tuleks võtta Põhjamaadest, s.o Taanist, Norrast, Rootsist, Soomest.

4. Ei oota suurt midagi, sest taustsüsteemid on juba niivõrd paigas, et muutused on väga rasked tulema. Eespool räägitud tsentraliseerimine on süvenenud ka kohalike valimiste süsteemis. Kes saavad kohalikesse volikogudesse? Keskasula ja mõne teise suurema asula inimesed. Külade inimestel on vähe võimalusi osaleda kohaliku võimu teostamisel. Teine suur kategooriaks on kohalike asutuste juhid ja omavalitsuse ametnikud, kes on huvitatud töökoha ja positsiooni säilitamisest. Neil on sageli ükskõik, missugusesse parteisse kuuluda, olulisem on, et see oleks võimul. Kolmanda kategooria moodustavad ärimehed või nende tankistid, kellel kohalikus mastaabis mõned pikemad ja sügavamad ärihuvid, kas siis kinnisvaraarendus või midagi muud. Väga suurt hulka inimesi ei huvita aga kohaliku omavalitsuse tegemised absoluutselt, sest nad ei näe võimalusi saada igapäevase töö ja erapooletu huvi tõttu kuidagi kaasatud.

Kohalikud valimised peaksid olema korraldatud territoriaalsel printsiibil, et tagada ruumiliselt võimalikult ühtlane valik. Pealegi on meil mõtestamata ja seadustamata külavanema statuut. Miks ei võiks volikogud ollagi külavanemate kogud? Ka sellised küsimused peaksid olema haldusreformi sisu.

Rein Järvelill (SDE):

1. Tänapäeva Eestis pole omavalitsused päris iseseisvad ja sõltumatud. Ühelt poolt on omavalitsused need, kes akumuleerivad teatud inimressurssi, suhtlevad vahetult inimestega, pakuvad neile teenuseid: sotsiaalabi, haridust, teede ja tänavate korrashoidu jne. Selline sõltuvussuhe on tee valijate häälteni ning keskvalitsuse tasandil on see võimalus oma positsiooni kindlustada või säilitada. Seetõttu on ka parteidel huvi saada võimalikult palju omavalitsusi oma mõjusfääri. Teisest küljest on omavalitsejad hoitud väga lühikese lõa otsas ning nende edu kohaliku elu kujundamisel on suures sõltuvuses sellest, kuidas saadakse otseselt läbi keskvalitsusega. „Omadele omavalitsejatele” ikka leidub mõni ekstra raha enne riigieelarve vastuvõtmist ning paljud asjad hakkavad positiivses suunas liikuma pärast „oma ministri” külaskäiku. Usun, et selline suur sõltuvussuhe keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel pole siiski kõige mõistlikum. Sellega kaasneb sundparteistumine ning teatud juhtudel ka kohaliku algatuse kõrvaletõrjumine. Sellist pragmaatilist parteistumist aitaks kindlasti vähendada omavalitsuste märgatavalt suurem sõltumatus keskvõimust, seda just finants- ja maaküsimustes. Omavalitsuste sõltumatust iseloomustaks piisav tulubaas, mis võimaldab elu korraldada ilma projektimajanduse ning katuserahata, ja piisav omavalitsusele kuuluv maaressurs, et juhtida omavalitsuse ruumilist arengut. Omavalitsuse tasandilt vaadates pole probleem mitte parteide puhastumine või ebaeetilisus, vaid omavalitsuste liigne sõltuvus keskvõimust.

2. Kohalikud omavalitsused on osa tervest valitsemise süsteemist ja just see osa, mis on inimestele kõige lähemal ja tajutavam. On aga selge, et kogu ülejäänud poliitika mõjutab tänapäeva inimest palju rohkemgi ja märksa sügavamalt, sest omavalitsuste roll ümbritseva kujundamisel on suhteliselt piiratud, seda just omavalitsusele pandud ülesannete ja rahaliste ressursside osas. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel oma mõjuvõimu kasvatama hakanud ning Eestis iseseisvuse taastamise järel üle võetud turuliberalism põeb oma suurimat kriisi, kuid siiski teostavad meil jätkuvalt võimu just selle ideoloogia kandjad. Sellest ideoloogiast kantud võim ulatub otseselt ka omavalitsussüsteemini. Ehkki on juba selgeks saamas, et „kasinusmeetmed” ja „struktuurireformid” ei lahenda kriisi, püütakse ikka veel nendega jätkata ja seda ka omavalitsuste puhul.

Eestis puudub väga selgelt väljatöötatud ja toimiv regionaalpoliitika. Regionaalprogrammid regionaalpoliitika rahastamiseks on suhteliselt tagasihoidliku mahuga ning seadused (sealhulgas maksuseadused) on väga universaalsed ja regioonide suhtes ühetaolised. Ideoloogiline valik pole võimaldanud ellu viia toimivat regionaalpoliitikat. Siiski on üks erand, mis pole esmapilgul asjaga seotud. See on meie omavalitsuste süsteem. Väikesed omavalitsused on olnud viimaste aastakümnete kõige tõhusam regionaalpoliitiline meede. On ju üle poole omavalitsuste suurimaks tööandjaks just omavalitsusaparaat. Seesama väike omavalitsus konkureerib kõrvuti suurlinnadega ka näiteks eurorahale ning on olnud tihti selles tegevuses ühe elaniku kohta edukam kui suurlinn. Selle tulemusel on kerkinud võimlad, spordikompleksid, hooldekodud, koolimajad, noortekeskused, lasteaiad ning just sellistesse kohtadesse, kuhu turuliberalism poleks neid lubanud rajada.

Kuid nüüd on selle regionaalmeetme kohal mustad pilved. Turuliberalism ei salli sellist erandit: vaja on suuremat efektiivsust, kasinust ning struktuurireforme. Omavalitsustele tähendab see oma tõmbekeskuste väljaarvutamist ning sellele järgnevat valdade sund- või poolsundliitmist. Praegu ei ole omavalitsused Eestis kriisis ning seetõttu puudub ka kriisireguleerimise vajadus. Omavalitsuste liitmine, sellega töökohtade kaotamine ja identiteedi lõhkumine ei peaks olema praeguses olukorras aktuaalne teema.

Omavalitsused jätkavad Eestis ilmselt ka tulevikus liitumist, kui see on mõistlik ja kui on saavutatud elanike hulgas ühine arusaam, et see on mõistlik ning liitumine ei kahjusta piirkonna arengut ja identiteeti. Kogu protsessi kiirendaks muidugi see, kui väikeste omavalitsuste asemel rakendaks keskvalitsus mõnd efektiivset alternatiivset regionaalpoliitilist meedet. Sellisel juhul langeks ära omavalitsuse vajadus selleks, et säiliks elu maapiirkondades.

Omavalitsuste liitumise puhul tundub see alati lihtsam ja loogilisem liitvale omavalitsusele. Identiteedi seisukohalt on olla lihtsam otsustaja ja elanik liitva omavalitsuse piirkonnas, kuna säilib nii nimi kui vallakeskus. Kuigi ka siin on erandeid, nimelt linnad, mis liitumise järel muutuksid valdadeks. Mingil põhjusel ei kõla Eestis „vald” nii uhkelt kui „linn” ning sellest kõlaerinevusest võib piisata, et maakonnakeskuse linn ei taha midagi kuulda liitumisest oma rõngasvalla või teiste valdadega. Juba otsitakse uudissõnu, et asendada senised omavalitsusüksuste nimetused universaalsega, mis oleks mingis mõttes neutraalne. Lisan minagi omalt poolt ühe variandi, mis ei nivelleeri kõiki omavalitsusi, vaid tõstab mõne esile ja võiks linnarahvale ehk sobida: kõik liituvad omavalitsused, kus on olemas ühe liituva poolena linn, nimetatakse suurvallaks, suurvalla keskus on linn.

4. Sel sügisel tulevad kohalike volikogude valimised. Parteid on ilmselt aktiivsemad kui kunagi varem, mitmed kodanikualgatused püüavad olla aktiivsemad kui kunagi varem, kindlasti kerkib üles mitmeid üksikkandidaate, kes loodavad korrata Indrek Tarandi edu Euroopa parlamendi valimistel. Julgen siiski ennustada, et sõltumata valimistulemusest läheb elu Eesti omavalitsustes edasi ilma suuremate muutusteta. Inimressurss, kes tahab ja oskab omavalitsustes elu edendada ja kujundada, on meil piiratud ning uue partei või valimisliidu sildi külgeriputamine ei tee neid inimesi teistsuguseks. Ka valitsev õigusraamistik ning valitsuse poliitika on valdavalt sama ning ka siit ei tule tõuget muutusteks. Kui tahame põhimõtteliselt midagi muuta või uuendada, tuleb alustada siiski seaduste ja põhimõtete muutmisest, tuleb muuta poliitikat. Enne seda peame aga küsima endalt, milleks meile muutused ja kas meil on neid vaja?

Regionaalpoliitika tasandil muutuste planeerimine tähendab eelkõige ideoloogia muutust. Peame aru saama, et turuliberalistlik lähenemine ei olegi ainuõige ja ainuvõimalik. Peame otsima alternatiive, peame end dogmadest lahti raputama, vaatama ringi, mis on mujal maailmas edu toonud ning mis on probleeme tekitanud. Kui turuliberalism on meid viinud ühte suuremasse majanduskriisi, loonud tohutu ebavõrdsuse ja ülisuure töötuse, siis ei saa see olla kõige õigem tee oma asju korraldada. Omavalitsused ei vaja struktuurireforme, et rohkem kärpida ja kokku hoida. Inimesed omavalitsustes vajavad valitsuse tuge ning rohkem õigust oma asju ise otsustada. Inimestele on vaja töökohti ning meeldivat ja mugavat elukeskkonda ja seda ka 200 kilomeetrit Tallinnast eemal.

Küsinud Valle-Sten Maiste

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming