On auküsimus auahnusest üle olla

Valle-Sten Maiste

Madis Kõiv eelistab demokraatiale aristokraatiat, kuigi tunnistab end olevat loomult algkommunistlike sümpaatiatega.

Teie viie aasta tagune vestlus Anto Undiga Loomingus algab tõdemusega, et Pätsu müüdi purustamise üritus kurvastab teid, hoolimata sellest, et Päts teie iidol pole olnud. Lähimineviku kultuur kõigi oma dekonstrueerimiste ja represseerivate eelarvamuste kõrvaldamisega on samuti olnud üks müüdipurustus. Teiegi olete ju väljendanud, et umbusaldate teatavas mõttes descarteslikku müüti ja inimlikkuse müüti. Kustmaalt ja miks see müüdipurustamine teile ikkagi vastukarva on?

Müüdipurustamise kohta üldiselt on võimatu midagi ütelda. Ka pole võimalik piiri tõmmata, sest pole ju ühtlast pidevat ja sidusat müüdiruumi, kus piiridel oleks selge tähendus. Müüdid on müüdid igaüks omaette ja kui nad seovadki end aeg-ajalt üksteisega, pole ses seoses midagi väga selget ja ühemõttelist. Seepärast on müüte, mille purunemine mind kurvastab, ja müüte, mille purunemine mind rõõmustab (Stalini müüt näiteks), ja piiri näidata ma ei oska. Ehk kui, siis antud väljakujunenud müüdi enda sees, kus selline ruum tõesti on olemas.

Pealegi teeksin ma vahet ?väliste? ja ?sisemiste? müütide vahel. Ma ei pruugi ühegi müüdiga kaasa minna, kuigi paratamatult ja enesele teadmata ma paljudega kindlasti lähen. Me kõik ju elame mingis müüdikeskkonnas, kuid sellest keskkonnast, või, kui tahate, miljööst eralduvad need, milles me teadlikud oleme; või veelgi enam, millest me tagantjärele teadlikuks saame. Teadlikukssaamise aeg ongi siis paratamatult müüdipurustamise aeg. Me hakkame nägema, või, ütleme, me ärkame. Miski, mis sisaldub juba uues, meile tabamatus, kuid meid nüüd juhtima hakanud müüdis, näitab kätte endise k u i müüdi, mis nüüd korraga ahistab meid. Nii see on alati olnud ja ei ole arvata, et võiks kunagi või kuidagi olla teisiti. Niisugune on dekonstrueerimiste tagamaa.

Muidugi on ka teadlikult kultiveeritud müüte, mida üldsegi ei pruugi kaasa kultiveerida, ainult neisse tundeliselt suhtuda. Nende purustamisest oli juttu seoses Pätsi müüdi purunemisega ? midagi omast on kadunud ja sellest on mul kahju (mul on teatav väheliikuv tundeline aluspõhi, iseloomuviga) ?, mingit intellektuaalset hoiakut pole siin ehk üldse olemaski. Cartesiuse müüdi kohta võib veel lisaks ütelda, et mina isiklikult olen sest vähem loobunud, kui on seda üldkujunenud vaatega kaasaskäijad. Ikka olen teatavas mõttes selle küljes kinni, kui seda, milles kinni olen, enam müüdiks nimetada saab. Müüt on liiga lõtv mõiste, et seda sorti finesse iseloomustada. Võin küll ehk ütelda, et teatavas mõttes kuulub Cartesiuse tees mu ?sisemüüdi? juurde, ehk praegu enamgi kui mõned ajad tagasi. Või täpsemalt, näen iseennast ? see, kes ma olen ja kes ma o l i n ? nüüd selgemini.

Nägite meie lähikümnendite vaimsust juba seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel ette, kirjeldades seda uuspürronismi ja konventsioonide pealispinnal tiirlemisena. Kuidas see postmodernne aeg siin Eestis teile päriselt kohale jõudnuna tundus? Kas hullem, kui omal ajal uuspürronismist rääkides kujutlesite?

Oma ettenägemise kohta ei mõista ma midagi ütelda; praeguse postmodernse aja kohta ei või ma midagi ütelda: olen liiga sügavale ajamutta vajunud, nii et ei ulata enam hästi nägema ja selgelt eraldama, mis horisondil terendab ja missugusi kuristikke või madalikke see terendus lubab. Mõned asjad on mulle väga sümpaatsed, mõned ebasümpaatsed, seda ma oma vajunud olemises tunnen, kuid kuulutussõna ei tohi ma endale lubada. Selle ütlete teie (muuhulgas ka teie) ? kui olete parajasse ajasügavusse vajunud, nii et terendused hakkavad selginema ja üksikasjad ennast näitama.

?Endspielis? kinnitate oma eksistentsiaalset eelhoiakut, küll oma eriasendit rõhutades, võrreldes nn päris eksistentsialistide ja kadunud põlvkondlastega. Teisal viitate metafüüsilisele ängile. Kas ma sõnastan õigesti, et see on soov näha läbi maastiku ja põlvkondliku äramääratuse? Kas võiksite neid määratlusi ? eksistentsiaalne eelhoiak ja metafüüsiline äng ? veidi taas ja veel kord seletada? Kuidas, millal ja miks need ühtäkki maastikul ja ajas esile kerkisid?

Mul on raske end tagasi viia olekusse, mil ?Endspiel? sai kirjutatud. Väljendid, mille kohta pärite, sõltuvad suuresti kontekstist, milles nad üteldakse. Neid võib võtta nii psühholoogiliste seisundite kui ka filosoofiliste hoiakute märkimiseks. Kuivõrd need kaks on üksteisega seotud ja kas üldse, sellest konkreetsemalt ehk edaspidi. Kontekstiväliselt võin ainult niipalju ütelda, et minu eksistentsiaalne eelhoiak on olemise (minu, kui juttu on psühholoogilisest; üleüldse, kui juttu on filosoofilisest) muutumatu ja alaline küsitavus. Ja sellest siis, niivõrd kui see eelhoiak kerkib filosoofilise tasemini (või langeb selleni ? kuidas soovite), metafüüsiline äng. Maastikud ja pärimuslikud tagamaad võivad seda hoiakut intensiivistada, viia ta äärmise taju- või tundeteravuseni. Ühe mõtte ja küsimuse terrorini. Mõnedel maastikel on see võime, mõnedel pärimuslikel seikadel. 

Kas tänapäeval on veel üldse eksistentsiaalset hoiakut? Leiate te seda inimestes, kultuuris? Kui palju teda omal ajalgi oli? Heidate ju oma põlvkonnakaaslastelegi ette, et nad justkui ei tegele teie jaoks olulisega, ajavad rahvuse või inimlikkuse asja?

Tänapäeva kohta, nagu juba märkisin, ei või ma midagi rääkida. Kui ütlesin, et heitsin nende hoiakute puudumist teiste puhul ette, siis väljendasin end ebatäpselt. Ma imestasin, kohkumusega võib-olla, kadedusega ehk, et see neil puudus või oli nõrk. Ja imestasin sageli. Muidugi on teine lugu ühiste, inimeste omavahelisest mõjutusest ja sugestioonist sündinud hoiakutega, mis tulevad ja kaovad jälle, võivad aga oma apogees puudutada paljusid, peaaegu kõiki. Sotsiaalsed hoiakud ? neil ei pruugi inimese loomupäraste eelhoiakutega midagi ühist olla; eksistentsiaalsed meeleolud (nii vist oleks neid paras nimetada) pärastsõjaaegsel Prantsusmaal, äärimisi ja hilinenult on need puudutanud meidki. Moed! Nendest ma siin ei rääkinud. Esimese küsimuse vastuses, kui juttu oli postmodernist, siis küll. Muuseas, kõige paremini saab meilmail teada, mis ?õhus ripub?, kui vaatame Mati Undi lavastusi. Temal on ses suhtes eriti terav vaist, enamal juhul tabab ta ikka ?aja valusa punkti südamesse? (millega ei ole üteldud, et see oleks ta ainus lavastaja ja kirjaniku voorus). Kui aga küsida talt selle kohta seletust, siis tavaliselt ei mõista ta midagi lähemat kosta, see ei formuleeru ta ajus sõnastatud teesina.

Mul puuduvad isiklikud mälestused talude ajast, aga kolhooside aja lõpul olid näiteks Aravu, Meeksi, Karilatsi, Kiidjärve minu jaoks vägagi romantilised, elus paigad. Täna on elu maal, Aravul ja Meeksis, justkui eriti lage ja trööstitu. Inimesi pole, poed ja kultuurimajad on kinni. Kuulu järgi tõmbab teid ikka maa poole. Kas ei ole seal ? olgu Aravul või Pekril või kustahes, kõledamaks jäänud? Kas ei ole nii kõle, et isegi teie kuulus kollane ei tule enam peale?

Kollane tuleb ikka pääle, sellest pääsu pole ? ka tema kohta hiljem lähemalt. Mis puutub maaelu kõledusse, või kõledaks muutumisse, siis on see olnu alalise kohaloleku küsimus. Me ei saa kunagi lahti ? üteldagu mis tahetakse ? sellest, mida oleme võtnud iseendastmõistetavalt olemise juurde kuuluvana. Laps ei küsi, misjaoks see kummut siin toanurgas. Ta on sääl, sest ta kuulub sinna iseendastmõista, ta on igipõline maastiku osa, asendamatu. Täiskasvanu jaoks on see tarbeasi, mida igal ajal võib välja vahetada. Talude aeg oli minu jaoks igavesti muutumatu aeg, mina ise temas igavesti muutumatu. Teie jaoks kolhooside lõpuaeg, sellest teie kadumamineku tunne. Nagu minu omagi, tolle eelmise aja.

Kui aga rääkida lihtsalt ja igapäevaselt, ?eksistentsiaalseid hoiakuid? maha surudes, siis loomulikult on seda praktilist kõledust võimalik kõigil märgata. Ka mina tunnen puudust paljudest sotsialismiajal kodustunud asjadest. Kuid sotsialismiajaga on minul siiski teised suhted, kuna ta hävitas minu püsimaailma, siis ei olnud ma võimeline seda kuni lõpuni unustama. Kodu oli kodususe pääle vaatamata kadunud.

Üks teie loomingu suuri nauditavusi on minu arvates lõunaeesti karakterid. Paljud on vist teie lähikonnast, sugulased, kellest kirjutamist olete lausa millegi missioonilaadsena rõhutanud. Kas see elu, millest räägivad paljud teie mälestused, näitemängud, läheb seal maal kuidagi sedaviisi edasi, et saate öelda, et see on ikka seesama paik ja keel ja siin ei ole midagi lootusetult katki jäänud?

On nii, kui laias laastus võtta: Suur-Võrumaa on ikka veel niivõrd iseendaks jäänud, et lootus ei ole hävinud. Kitsamalt, mu oma suguseltsi kohta rääkides, siis on tema säält välja astunud ja laiali jooksnud. Ja see, millest olen kirjutanud, tüütuseni küllap, on ikka ?kadunud aeg?, mis on koos kadunud inimestega mu ajju (või kus on ta päris koht?) kinni jäänud, endale sääl ikka enam ja enam ruumi nõudes; kuni ma ise nendeks muutun, kadunuks.

Olete rääkinud keele vaesustumisest, murrete, mitmekesisuse ja kihistuste ärakadumisest. Kui seda räägivad filoloogid, tundub mulle, et nad taotlevad oma instituutidele ja projektidele raha, samuti nagu eetikud ja teoloogid taotlevad oma institutsioonidele kasvu kooliõpetuse ja lastekasvatuse eetilisest kriisist rääkides. Meil ilmuvad ju praegu ajakirjad ja raamatud, mis katavad lugematuid erialasid ja kihte. Kas oleme tõesti olnud rikkamad?

Küllap oleme, ja vaesemaks muutume ikka ka, sest murrete rikkused kaovad, nii et minu tunde järgi me ei räägigi enam päris eesti, vaid lihtsalt kooli keelt. Poisikesena, kolmekümnendate aastate algul, majanduskriisi ajal, liikusin koos oma vanematega väga mitmesugustes Eestimaa nurkades ringi (või õieti ? tiirlesime Võrumaa emakodu ümber). Igal pool rääkisid inimesed isemoodi, ja see oligi, mis koha kohaks muutis ja kinnistas. Hiljemgi, ikka tundsin kõnest ära, ?kust mees pärit on?. Koht oma keelega on aristokraatia võrsepind. Nüüd on see suur-eesti-keel enamasti muuseumitesse ja raamatutesse peitu pugenud, nende poolest oleme rikkamad. Mina, kuigi olen oma loomult algkommunistlike sümpaatiatega, eelistan demokraatiale aristokraatiat. Nii on, mis sääl salata või parata.

Tehastest, baaridest, linnast, neist moodsa aja tähistest te pole peaaegu kirjutanudki? Oli see lihtsalt agraarsusega hiljapeale jäänud Eesti paratamatus, et eksistentsiaalne hoiak tuli maal, kollases. Või on siin teie puhul midagi põhimõttelisemat? Samas, elate ju valdavalt ikkagi vist linnas? On linnas ka mingid asutised ja asjad, milleta te ei ole saanud läbi? Kui palju on teie kollases linna?

Ei tea, see psüühhiline hoiak on mu sees sellest ajast, kui ennast mäletama hakkan ? küllap on see päritud viga, selle alus pole isegi mitte psüühikas, vaid, ma kardan, lausa füsioloogias. Temaga kaasnev (kas sõltuv või sõltumatu, jäägu praegu lahtiseks) filosoofiline eelhoiak on samuti varajane, pärit sest ajast, kui mäletan pääle tulevaid lahendamatuid ja lahendatuses kohutavaid küsimusi. Võib-olla sest ajast, mil mu päevane elu hakkas väga tugevalt sõltuma öisest ? unedest (mõne mõju on kestnud aastaid, mõne oma kestab ehk surmani). Kollane, mis kõige selle juurde kuulub, on linnas, teravama mõjuga kui maal. Maa pehmendab ta hirmuäratavat agressiivsust, kuid annab talle kandvust ja ulatuvust ehk tähendusrikkust.

Mulle on jäänud mulje, et olete vägagi põlanud kollaborante, konformismi. Isegi mitte niivõrd seda ideoloogilist-poliitilist, kui just sellist personaalset karjerismi ja kaasajooksiklust. Ometi oleme ju kõik maastikul. Ja teie tõrgute konventsionaalsuse, traditsiooni poolt ette antud vao järgi minemise vastu. Kas ei ole siin teatav vastuolu? Kirjanikud on liidus ja teie ei taha astuda. Teie kunsti austatakse, aga teie peate kirjutamist koguni häbiasjaks? Teadust tunnustatakse kraadidega, aga teie kurjustate endaga, et kraadi kaitsmise teed läksite?

Ma ei ütleks, et olen põlanud, pigem võõristanud. Ka see on pärit sügavast eelajast, mil mõistus end veel sümpaatselt vaka all hoidis. Olen alati kartnud võõrast, avalikkust, võõraid inimesi, pole kunagi tahtnud asju ajada ja suhelda, isegi füüsilist eemaletõukavust selle ees tundnud. Loenguid olen siiski pidanud, isegi palju ? ameti asi. Kuid tunnen ennast alati halvasti võõra ja suure auditooriumi ees. Mõned on pidanud mind hääks lektoriks, ses mõttes, et kuigi kõigi retoorika nõuete suhtes olen käpard, suudan ometi asjad ära seletada (tööl füüsikuna kutsuti mind tihtipääle: tule ja seleta ära, mis kuradi asja nad selles või tolles artiklis taga ajavad) ? kuid seda väikese (umbes kümnese) auditooriumi ees, kus peaaegu iga nägu on tuttav.

Karjääritegemine on ?inimeste hulka minek?, justkui iseenese (ja omade?) mahasalgamine. On auküsimus auahnusest üle olla. Kuid võib-olla on tegemist lihtsa hirmuga iseenesele kaduma minna. On inimesi, kes on eneses teravalt teadlikud, ja ümbruse vastukaja (olgu häätahtlik, olgu vaenulik) võib seda härivalt segada. On inimesi, kes on ainult ähmaselt iseendas teadlikud, ja alles ümbruse vastukaja annab neile selle selgepiiriliselt kätte.

On teis siis ikkagi mingi maksiim maastikult välja saada? Mis mõttes on maastikul olemine paratamatu ja mis mõttes on mõeldav vabadus, valik, isepäisus? Vastuvoolu minek? Mis on need asjad ja kuidas neid ära tunda, mida muuta saame ja mida mitte?

Oma sügavamas juurtes (mida me ei näe) oleme kõik maastikus kinni, ei pääse sellest kuidagi, sest ei tea (ei või teada), kuidas oleme, isegi, e t oleme ? aga seda rääkisin juba esimeses vastuses. Kuid on vahepind, kus maastiku surved ja meelitused on nähtavad, kui ainult soovitakse näha. Sellel pinnal on võimalik ennast lahti raputada, vähemalt osaliselt. See on jälle auküsimus. Kui vallapääsmine ja kaasaminekust keeldumine on (sisemine) auasi (kui tahate, võite ka jonniks nimetada), siis on keelduda kerge, on keeldumine isegi möödapääsmatu. Sissejuurdunud eluviis.

Veel sellestsamast. Kui meil kõigil on oma põlvkondlik äramääratus, kuidas saite teie seal maastikul nende rahvuse ja inimlikkuse asja (humanistidega) ajajatega võrreldes olla nii teisiti, eriasendis?

(Madis Kõiv ei soovinud sellele küsimusele vastata, kuid palus küsimuse säilitada. ? Toim.)

Räägite tekstis ?Was est des Esten Philosophie? olemisest kui olemisest traditsioonis. Mulle on tundunud, et olete otsesõnu vältinud seda küsimust oma tekstides, aga ehk vastate kas või minimaalseltki: millised on teie mõtlemise suhted Heideggeri ja Gadameri traditsiooniga?

Omal ajal lasin end Heideggeri võimsast retoorikast (mida nüüdki veel naudin, aga ainult) ära hullutada; kardan, et mu kirjutistes on ta mõju olnud suurem, kui seda tahaksin. Gadameri (hiljem) suhtusin külmema peaga, praegugi taban end arutlemas Gadameri näidatud suunas ega pane seda endale pahaks. Aga olen rõõmus, et hakkasin lugema kreeka tekste (filosoofiat ja traagikuid) ja tutvusin keelega enne kui Heideggeri sülle kukkusin.

Kas pole ka nii, et Heidegger on olnud Tõnu Luige asi ja te ei ole tahtnud sellesse sellepärast puutuda?

Ei nii lihtsalt see ei ole hoopiski. Lugu pole nõnda nagu (vähemalt minu ajal) teaduslikes instituutides, kus iga tegija valis (või sai oma juhendajalt) teema ja pidas seda oma eraomanduseks. Kujunes välja postulaat: oma nina teise teemasse toppimine on alatu tegu. (Mina aga toppisin ikka, kui asi huvitas, ja sattusin mõjukate tegelaste ebasoosingusse). Filosoofiaga on nõnda, kui seda võtta ehedalt puhta filosoofiana, et siin ei vali keegi ?oma teemat?, ta ise valitakse. Heidegger valib, keda arvab hääks valida, ja heidab kõrvale, keda arvab. Heidegger on Luige valinud ja nähtavasti alaliseks ja lõpuni (võib-olla on sel midagi tegemist asjaoluga, et omal ajal hakkas Luik õppima õigusteadust, aga see on mu pelk tundmus ja ei pretendeeri õieti millelegi). Minu on Heidegger eemale peletanud ja samuti alaliseks ja lõpuni. Mu hõivamine analüütilisse filosoofiasse on alanud aga juba ammu, siis, kui hakkasin matemaatilisi aineid studeerima, ja hiljem, kui tegin läbi Leibnizi õppetunni. Analüütikute kaudu (ja osalt Heideggeri vahendusel) on mind praeguseks valinud Husserli hilisfilosoofia, ta transtsendentaalne loogika (idealism), mida igat liiki husserliaanid, nii hermeneutikud kui analüütikud, peavad ta filosoofia ülearuseks ja iidseks reliktiks (pimesool). Mina ometi tunnen, et viimase küsimuse, mis isegi küsimusena on tõrges kerkima ja millele vastust loota pole, kuid mis ometi on olnud kõigi minu hoiakute baas, viib kõige lähemale just see nimetatud relikt. Ja selles ?reliktis? sünnib ümber Cartesiuse mõte, nii et tema ?müüt? pole minu jaoks sootumaks hüljatav.

Arvan, et midagi sellelaadilist on tundnud ka Wittgenstein, millele osutab ta ?Traktaatuse? lõpp ja üks lõpueelsetest lausetest, mis ütleb (tsiteerin pääst ja ebatäpselt): mida solipsism silmas peab, on täiesti õige, kuid pole võimalik temast rääkida… Ja ometi püüab seda Husserl teha.

Husserli ja Heideggeri vahekord tuletab mulle meelde (ainult seda muud midagi) omaaegset Kanti ja Fichte vahekorda: viimase arvates ei saanud Kant aru iseenda filosoofiast (das Ding an sich tähendusest ja muust sellega seoses). Heideggeri arvates pole Husserl aru saanud omaenese fenomenoloogiast. Kant omalt poolt on Fichte kohta ütelnud: vaevalt saab üks süsteem täieliku ja selge kuju, kui tuleb keegi tarkpää ja pöörab kõik jälle segi. Mida Husserl Heideggeri ?segipööramisest? on arvanud, ei tea. On veel teisigi ja peenemaid nüansse nende vahekorras, mis hakkasid mulle silma juba esimestel Heideggeri lugemistel ja mida nüüd on analüütikud eriti rõhutanud. Nii et mu mõistus pole ka kõige innukama lugemise ajal ta sõna päriselt filosoofiana suutnud vastu võtta. Kirjutasin isegi ühe väitluskirja ?Esimene jalutuskäik Martiniga?, kuid sain kohe aru, et see ei jõua sihile; hakkasin kirjutama ?teist jalutuskäiku?, kuid siis suri mu ema ja ma jätsin kõik pooleli ja hakkasin jutustama lõputut lugu oma ema elust enne mu sündimist; pole siiani sellega lõpuni (mu sündimiseni) jõudnud.

Aga üldse olen nüüdseks aru saanud, et igasugune vaidlus Martiniga on mõttetu, tempel on niisuguse ehitusega, et iga väide ta vastu on juba sellepärast rumalus, et on vastu. Ses mõttes on Heidegger Hegeli traditsiooni kõige järjekindlam jätkaja. Ta mõttetemplit tuleb võtta (nagu teise Martini omagi) usutunnistusena ja seda kummardada ja kuulutada või jääda templi uksele rituaalmuusikat kuulama. Kuigi leidub hulk hulle dekonstrueerijaid prantsalaste ja anglosaksidegi seas, kes temast ?midagi muud? teha tahavad. Siiski, tõsi küll, ta ise on oma templit aegade jooksul ?dekonstrueerinud? ja sinna uusi torne juurde kasvatanud. Kuid arvan, et on aeg see teema siinkohal lõpetada.

Analüütikute kohta võib veel seda ütelda, et nende filosoofia on ?muigega suunurgas? (mis H-de puhul on absoluutselt mõeldamatu). Ikka ütlevad analüütikud oma arutluste käigus aeg-ajalt ?…kui ma õigesti olen aru saanud?… ?kui ma ei eksi, siis…? jne (vaata ka Anto Unti saatesõna S. Kripke raamatule!). See on samuti mõeldamatu H-de puhul. Analüütikud on mõistnud ? filosoofid on nagu kaebealused: nad võivad vaikida, kuid iga sõna, mis nad ütlevad, võidakse nende vastu ära kasutada.

?Was est des Esten Philosophie? tekstis räägite ka võimust ja ihast jne. Ehk soostuksite kommenteerima ka oma suhtumist Lacani, Foucault?sse? Kas nad on liiga pinnalised teie jaoks, keigarlikud kuidagi?

Olen juba ammu hoidunud ?freudistlike ja quasifreudistlike tekstide? lugemisest. Parim, mida tean, on Jüri Alliku eessõna Freudi raamatukesele. Nii et ei mõista vastata. (Freudismist üldiselt olen pikemalt pajatanud Vahingu juubeliartiklis ja ei taha seda siin korrata). Lacani ei ole peaaegu üldse lugenud ja Foucault? asjad tunduvad mulle nagu ?Gulliveri reisid? mööda ajaookeani. Omal ajal oli ju ka inimesi, kes Gulliveri seiklusi tõsiseikadena võtsid.

Kui mõtlete oma vastasmängija P peale romaanis ?Endspiel?, kas ta üldse saab aru, millest teie räägite? Kuidas teile on mulje jäänud? Või on (oli) see mingi P jaoks vajalik mask teha nii, et ei saa aru?

Ta ei hoolinud, ta vist oli tollal oma ?isikliku eluga? nii puntras, et muuks õieti tähelepanu ei jätkunud.

Te olete ühtviisi kodus metafüüsikas ja täppisteadustes. Harvemini olete sõna võtnud loodusteaduslikult, kuid tekstis ?Was est des Esten Philosophie? räägite siiski geneetilisest äramääratusest võimuihaga seoses. Klassikaline nature-nurture küsimus: kuivõrd inimene on kohalik-ajalik ja kuivõrd siiski looduse poolt kuidagi determineeritud?

Ütleksin, mul on ühteviisi nõrkusi metafüüsika ja täppisteaduste vastu. Kui te loodusteaduste all mõtlete bioloogiat, siis sellega on eriline lugu. Kunagi oli moes niisugune totter vastandus: füüsikud ja lüürikud. Tõeline vastandamine oleks: füüsikud ja bioloogid. Niipalju kui mina olen tähele pannud, on nende mõtteviis nii kardinaalselt erinev, et dialoogist pole kunagi midagi enam-vähemgi mõistlikku välja tulnud. Minu bioloogiatarkus on null. Aga igapäeva jutuajamise tasemel võin teile vastata küll. Küllap mõlemat. Üks näide: jaapanlased ei suutvat l-häälikut eristada, ei kuulvat teda ega saavat ka hääldada. Kuid nimetatud võimetus pole ses mõttes bioloogiline, et kui laps enne kõnelema õppimist seda häälikut kuuleb ja tema hääldamist treenitakse, on see tal kogu eluks käes. Kui aga õige aeg on mööda läinud, ei ole see enam saavutatav, see on looduse poolt determineerituid. Mis siin rohkem mängib, bioloogia või kohalik-ajaline mõju? (Näite faktiline osa vajab siiski asjatundja konsultatsiooni).

Kas teie arvates saab kultuure ka omavahel kuidagi hierarhiseerida? Ütlete ju, et teataval ajal oli nt Hiinas tehnilist soosiv kultuur ja siis enam mitte. Meie aja kohta olete väljendanud aga jällegi, et oleme tehnilise keerukusega end liiga kõrgele tõstnud ja võib-olla on hirmus langeda. Ka Heidegger pelgas tehnilist ja kujundas maalähedast imagot. Aga mingi tagasilöök tehnilises ei pea ju tingimata absoluutset langust kaasa tooma. Kas ei või langus olla astmekaupa, nii et palju jääb alles? Tuumapommi puhul küll, jah, nii mõelda ei saa.

Ei tahaks rääkida kultuuride hierarhiast. Mingis mõttes on see mõeldavgi, kuid eeltingimusi selle mõttekaks muutmiseks on nii keerukas konstrueerida, et parem on jätta hierarhiad sinnapaika. Tüüpidest võiks muidugi rääkida, aga sellest on semiootikud juba nagunii ülearu jutlustanud, et ka seda ei tahaks puudutada. Muidugi, ajastute ja kultuuriorientatsioonid on hästi ära tuntavad, pruugib vaid lugeda ühest või teisest pärit (ilu)kirjandust. On mõtteid ja väljendusviise, mis ühes ei ole mõeldavgi, ehkki miski justkui ei takistaks neid sääl olemast. Ja kui leidubki juhuslikke väljalangemisi, siis juhuslikeks ja eksinuiks nad jäävadki. Hää näide on Leibniz. Leibniz alustas oma stuudiumi jurisprudentsiga (nagu ka Tõnu Luik) ja kohe kombineeris ta teatava eri tüüpi loogika, kirjutas sellest, kuid sinna ta jäi ? tema ajastul ei kuulunud see mõte mõtlemisele; alles kolm sajandit hiljem tullakse (nüüd täie jõuga deontilise loogika nime all) selle juurde. Kuid Leibnizist rääkides võin sattuda hasarti ja siis on raske pidama jääda. Nii et lõpp sellega.

Mis puutub tehnikasse, siis küllap on teil õigus, aga laskem ses ajas rääkida ka kammeljal (originaalis murdeline der Butt). Kuuleme palju tarka ja saame lugeda mehe raamatut, kes hetkeks suutis Nobeli auhinna mahakäinud mainet parandada, nõustudes selle auhinna vastu võtma.

Täna räägitakse palju globaalsest soojenemisest. Sellest, et nafta ja kuld lõpevad. Ja ikka öeldakse, et ka Rooma Klubi juba ähvardas, aga midagi pole juhtunud. Mis mõtted teil selliste juttude peale tekivad?

Selge on, et maakera naftavarud on lõplikud. Lõplikku lõpmatult ammutada ei saa. Kuid homme see ammutamine veel ei lõpe. Ja kui ta ülehomme lõpeb, on maakera üldine situatsioon niipalju muutunud, et mis sellest järgneb, on võimatu ette näha. Üldse on nii, et kõik meie suuremad ettevõtmised ja pikkamisi kujunevad asjaolud viivad olukorrani, mida me uneski näha ei mõista

Meie hariduses on teadmistepõhisest majandusest kõneldes kõlanud efektiivsusele suunatud, tehnoloogilise kultuuri edendamise nõue. Teie olete kurtnud jälle filosoofilise kultuuri, metafüüsika puudumise üle. Kuidas suhtute esimesse muresse ja milline on ja peaks olema nende kahe kultuuri vahekord üldse?

Igaüks võib kurta (ja peabki kurtma) selle puudumist, mis teda kõige rohkem puudutab, kuid asja (hariduse) kallale minnes, kehtib see, mida ma eelmise vastuse lõpul ütlesin.

Teie ?Külma teatri manifest? on olnud meie teatri peavoolule vastu seista tahtjate seas kuulus. Käite te ise jätkuvalt tihti teatris? Kas olete ka lisaks kunagistele Priimäe etendustele midagi vaadanud, mida saaks kuidagipidi selle nimetuse alla tuua?

Oma sandi tervise tõttu pole enam mitu aastat teatrisse pääsenud, seepärast ei tea ütelda.

Kas olen õigesti mõistnud, et psühholoogiline teater on descatesliku ego müüdi kandja ja sellisena kuidagi sant ja tühikargaja teie meelest?

Nii rängalt ei ütleks. Lihtsalt, olin psühholoogilisest teatrist tüdinud, liig kaua ja üle oma aja on ta laval püsinud. Ta kordab ennast, niikaua kuni muutub näivpsühholoogiliseks. See on nagu psühholoogiline realism kirjanduses, ühest hetkest pääle on ta ebardlik psühholoogiline ?sürrealism?.

Teil on see rahvusmüüt kuidagi pinnuks silmas olnud. Ikka olete sorinud selle tagamaades ega ole pidanud seda ja selle asja ajajaid piisavalt olemuslikuks?

Ei mäleta, et oleksin kusagil lausa rahvusmüüdi vastu olnud. Aga meil on paraku liiga vähe materjali (meid endid on liiga vähe), et jõuline müüt sündida saaks.

Räägite keset tõsist filosoofilist arutelu ühtäkki naiste onaneerimisest. Ei ole ju nii kombeks. Teie ei ole aga justkui päri sellega, kuidas kombeks on, ja panete intiimseid asjaolusid justkui nimme oma tekstidesse sisse?

Selle kohta oleks palju ütelda eelpool mainitud kammeljal, kuid võin lisada ka omalt poolt. Olen umbes kaks-kolmkümmend aastat peaaegu päeviti kirjutades mõtelnud, selle juures pole aega kalkuleerida, mis on siivas, mis mitte, mõtted tulevad ja kaovad liiga kiiresti, kõik tuleb kinni püüda (ehkki tihti loetamatu tekstina) ja kõik käib asja ette. Nendest protokollidest on aegajalt ühte-teist avalikkuse ette sattunud ja on siis paraku jäänud arusaamatuks (konteksti puudumisel) või on olnud muidu sobimatud. Niiviisi sündis ka teie poolt nimetatud kirjutis. See on kõige suurem ja sidusam avalikkuse ette tulnud tükk neist protokollidest. Mudel, millest räägime, tuli mulle ainuvõimalikuna ette, paremat ei leidnud, kuigi ka see tuli kõrvale heita. Juba sellepärast, et ma pole kunagi olnud naine ja ei pääse oma mudeliga asja juurde nagunii. Kuid otsimise (mõtte liikumise) suunda ta ometi näitas. Aga kui see kedagi häirivalt puudutas, siis palun andestust. Minu enda jaoks oli ta kirjutamise (mõtlemise) silmapilgul sama ?tõsine filosoofiline arutelu? nagu kõik ülejäänu ? kui seda üldse tõsiseks võib pidada.

Unenägudest olete rääkinud lõpmatuseni. Ometi palve: kui peaksite eelkooliealisele hästi lihtsalt seletama, millised on need peamised lollused, mida üldiselt unenägude peale vaatamisel tehakse, ja mis on unenägu teie arvates?

Kui teaksin, poleks ma sellest nii palju rääkinud, Tean ainult, et see on miski, millest

t u l e b ärgata (või surra, aga see ?kogemus? mul seni puudub) kas ärkvelolekusesse (mis see on?) või järgmisse unenäkku. Olen aga inimene, kelle olemine on nii tihedalt unenägudega läbi ja kokku õmmeldud, et võin peaaegu ütelda, et elan nendes. (Kunagi mõtlesin omale välja tegevusjuhise: kui kahtled, kas näed und või oled ärkvel, mine ja hüppa lähimast aknast välja. Kui saad sellega hakkama, oled unes, kui ei, võib loota, et oled ärkvel.) Unenägude kirjeldamisel tehakse aga ikka see viga, et räägitakse umbes nii: …siis korraga oli nagu… jne. Midagi ei ole unenäos ?siis korraga nagu?, kõik järgneb ununäoreaalsuses oma loomulikus ja pidevas jadas, midagi ei ole sääl kummalist ega ?ebaloogilist?, loogika on ainult teine ? eeldusel, et me oma ärkvelolus oleme kindlad ja seega ka tema loogikas.

Teil on näitemäng ?Stseene saja-aastasest sõjast? See teema kerkib ka ?Peiarites? ja mujal. Banaalne on tänapäeval öelda, et tegu on sõjavastase kunstitööga. Teie ajate aga ka sõja asja ajades ikka mingit oma asja. Andestage banaalsus, aga milline on teie paatos sõjateema käsitlemisel?

Pole kirjutanud ühtegi sõja kui sellise vastast näidendit. Pole võimalik olla sõjavastane, see oleks sama, kui olla eluvastane. Sõda kuulub inimese juurde loomupäraselt ja Bismarcki tees kehtib nüüd nagu omal ajal ja varem. Veel sügavamalt Herakleitose sõna. Võib olla selle sõja vastane. Mina olen Bushi Iraagi sõja vastane (see tuletab mulle meelde omaaegset Stalini sissemarssi Baltikumi). Võib olla kõikide sõdade vastane, aga ikka ühekaupa, mitte üldiselt. Sõjanäidendite paatos, kui seda nii nimetada, on surma lähedal olevate inimeste ühine olemise paatos.

Mida te sellistel puhkudel tundsite-mõtlesite, kui Maailma Kaubanduskeskust rünnati, Bush läks Iraaki, t?et?eenid võtsid ette enneolematult julmad terroriaktid?

Mõtlesin, kole tegu, aga terroriakt Hiroshimas oli koledam. Kuid üldse on inimesed alati jagatud kastidesse, kuidas neid ka kunagi ei nimetata või kui see ka maha vaikitakse. Ameeriklased on kõrgeima kasti inimesed, nendele haiget teha on suurim mõeldav kuritegu. Araablased on muidugi alamast kastist ja nendega on lubatud seda ja teist ette võtta. Jaapanlasedki pole kõige kõrgemast, meie veel vähem.

Miks tunnete oma maastiku äratundmisele ja amor fati hoiakule vaatamata õudust? Kas ja miks maastikud, sõltumata ajast ja kohast, on alati ja võrdselt õudsed ja kuivõrd on siiski meie võimuses oma olemist neil maastikel minevikule nii- või teistsuguseid küsimusi esitades kujundada, muuta? Miks on õudus konventsionaalses kuristikus eelistatavam lihtsast hulpimisest pealispinnal?

Õudustunne on nagu valu, absoluutselt antud. See tuleb ja sinna ei saa mõistus midagi parata. Tavaliselt pole sel mingit sisu. See on tulnud mulle kallale teatavatel kellaaegadel lapsest saadik, õhtupooliti, kui päike paistab (suvel) kollaselt; mis on selle põhjus, ei tea. Mõnel juhul võib ta siiski konkretiseeruda ? kui leiab põhjuse. Siis on see lihtsalt hirm selle ees. Nägin kunagi unenäo kaevu kukkumisest ? sellest pääle võttis pikka aega õudustunne kaevukukkumise hirmu kuju. Aga ainult neil tundidel, hommikul, olin nagu teine inimene ja kiusasin õhtust mina, käisin meelega kaevuraketel turnimas. Ja õhtupoole oli hirm seda suurem: skisofreeniline seisund. Kõik see ei puuduta metafüüsilisi hoiakuid, või kui puudutab, siis nii, et mina ise seda ei tea.

Hegel on näiteks oma kirjades kaevanud, et ta on ettevaatlik ja tegelikult arg inimene. Seda ta oligi, nagu näitab ta käitumine bur?iliikumise mahasurumise käigus. Kuid kust leiate selle jälgi tema filosoofias? Mina ei ole leidnud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming