On?s isadepäeva eel kerge isa olla?

Jürgen Rooste, poeet, isa (25)

tumesinajad taanilinna tänavate turvajadpaluvad nukral kitarrega mehel lahkuda lasma mängin veel ? lapsed tahvad toita kurat seda teab äkki valetab kurinahk a kui ei valeta las pagan mängib veel ? äkki ongi isa siuksed käivad nüüd looduskaitse alla nagu miskid käharad-koonuselised männivormid

Nii kultuur ? eelarvamuste süsteem ? kui juriidika keerdkäigud töötavad praegu kummalisel kombel isade/isaduse vastu. Kas või see pisiasi, et lapsi on automaatselt registreeritud emaga samale aadressile või et lahutamisel üsna harvad mehed lapsi endale nõuavad ning siiski kiputakse otsustama pigem ema kasuks, kui just midagi drastilist mängus pole. Või et ikka veel eeldub kuidagi, et lapsed on rohkem nagu ema omad, ema kohustus.

Isakuju kirjanduses on samuti sageli negatiivne, (enamasti mees)kirjanikud kipuvad vanemaks saades ikka rohkem oma isaga arveid klaarima ? ja freudistlikele uurijatele on see hää kont hambus.

Negatiivse isakuju vastas seisab nõukaaja laste mälestusis ideaalne isakuju ?Mõmmi aabitsast?, tollase/minevikulise ideaalmalli järgi mehelik, rahulik, tark, samas hooliv ja tundlik. Selle pildiga on väga raske konkureerida. Mu lapsepõlve parimal sõbral on säherdune isa, uskumatu küll!

Kui paljudel mu eakaaslastel ja sõpradel, neil, kes seisavad üleminekusillana vene multikate generatsiooni ja MTV-generatsiooni vahel, tulevastel või praegustel isadel on kogemus oma isast isana nii-öelda algusest lõpuni, ilma katkestuste, lahkuminekuteta? Minu tutvusringkonnas mitte eriti paljudel? Aga õpitakse ju ikkagi sotsiaalselt, eeskujudest; loomad ja inimesed jäljendavad ju väga paljus (kahjuks?) oma vanemate käitumist. Aga mis siis, kui pole eriti midagi jäljendada? Siis õpitakse vigadest ? aga ikka ainult enda omadest.

Indigolastele ongi ehk isast tähtsamaks saanud isakujud, mentorid, kes on mingil moel nende respekti võitnud. Näiteks tänavakampades toimib see asi umbes nii: kui noored ei saa oma isa austada ning säält turvatunnet otsida, pakub seda teist laadi, mässuline autoriteet. See võib olla ka mõni mentaalne teejuht, hiljem eluteel kohatud õpetaja, sõber või keegi muu.

Eks isad (see üldistus on ebaõiglane ja pädeb siiski õnneks vaid mingi silmatorkava osa kohta) anna selleks ka ise põhjust. Kui enamus Eestis alla vaesusepiiri elavaid lapsi on ühe vanema (enamasti ema!) kasvatada jäänud ja samas on palju, liiga palju mehi, kes ka kohtutäituri nina all hiilivad alimentide maksmisest nagu mingist karistusest või trahvist kõrvale, lasevad pigem oma palga mustalt välja maksta ? siis pole siin palju respektist rääkida. ?Jah, mu isa armastas mind, aga tal oli lihtsalt rahast kahju??

Ja liiga paljud annavad täna alla. Annavad just isana alla, seda ise märkamatagi. Last vaadates peaks iga kord meenuma: kiirus, konkurents ja edu on meie vaenlased. Too trügimine röövib tasapisi just inimlikke jooni, mis isa olemiseks nii põrguvajalikud; selles trügimises kaotajaks jäämine röövib sageli pea kogu inimlikkuse? Kujutan ette, et sõgedad parempoolsed ja karjääripoliitikud on oma lastele rohkem aega pühendades palju paremad ja tolerantsemad inimesed. Aga kas praeguses ühiskonnas, vastsete mängureeglitega, on hea inimene ja hea isa üldse midagi atraktiivset?

See kõlab triviaalselt, aga isa ei ole ikkagi spermadoonor või pangakaart. Ta peaks olema midagi hoopis muud. Nii et: tervitan kõiki neid isasid, kes pole oma ?ansse maha mänginud; ja ka neid emasid, kes mõnikord on pidanud isaks olema. Mõelge sellele, kui isadepäeva hommikul avaneb uks ja teile kantakse voodisse ühe, kahe, kolme või kaheksa küünlaga õlu? või hoopis midagi muud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht