Õnn ei ole majanduses

Kaarel Tarand

Kooliõpetajate palgateema kõrval sai lõppeval nädalal ebaproportsionaalselt palju tähelepanu Eesti teater. Eks oma tubli töö viljana, sest ükski teine loomevaldkond ei kogu ega tee kättesaadavaks teatriga võrreldavalt põhjalikku statistikat. Sisu ehk repertuaari ja külastuste statistika kõrval on huvitav jälgida ka raha liikumist viimase seitseaastaku jooksul. Sõltuvalt vaatenurgast on pilt raha osas kas hiilgav või masendav.   

      

Aastal 2010 ei küündinud teatrite riiklik finantseerimine ega ka omavalitsuste rahaline panus isegi 2005. aasta tasemele. Mullu saadi otseselt etendustegevuse jaoks 273+9 miljonit krooni, viis aastat tagasi 281+11 miljonit. Rekordilisel 2008. aastal ulatus avaliku sektori rahaline toetus teatrite etendustegevusele koguni 453 miljonini. Kui neist arvudest nüüd rääkida valitsuses nii armastatud majanduslikus keeles, võib öelda, et teatritel oligi kõvasti  sisemisi reserve ning nad on tublisti efektiivsust ja tootlikkust tõstnud. Külastatavus ja lavastuste hulk pole ju langenud, vaid pigem kasvanudki. Sellest võib eelarvestaja teha järelduse, et rohkem raha olekski patt sinna priiskamiseks anda.       

Teatrid on ellujäämiseks tõesti omalt poolt kõik teinud. See peegeldub hästi omatuludes. Majandustegevusest saadi 2005. aastal 92 miljonit, eelmisel aastal aga 137 miljonit krooni,  mis teeb kasvuks peaaegu poolteist korda. Au ja kiitus … kui mitte küsida, mis selle kasvu hind ka võiks olla. Hind on vaikselt leviv muutus mõtteviisis, mida statistikat kommenteerides selgelt väljendas Vanemuise teatrijuht Paavo Nõgene Postimehes. Muusikalide ja muu nii-öelda rahvalikuma esitamisega kogutud rahaga subsideeritakse „rasket draamat”. Loodetavasti ei saa muusikalidest kõigi teatrite repertuaari põhiosa, kuid karta on, et kord juba  loodud pretsedendile viitamise kiusatus võib rahastajal (riigil ja omavalitsusel) tekkida igal raskel hetkel. Teenige omatulu, teatrit tulebki rahvale teha jne.     

Samm-sammult taandub kunstiline looming selle surve all pelgaks meelelahutuseks, kunstilise mõtte avangardistlik roll kaob. Ikka ja jälle see leib ja tsirkus, ei midagi uut päikese all. Ja kui üht kunstivaldkonda saab nii ülal pidada,  miks siis mitte teisi. Näiteks ER SO-le võib ette kirjutada, et mõne sümfoonia ettekandmine tuleb kõne alla alles pärast kolmepäevast rahvalike lugude kallal higistamist „Õllesummeril”. Õiguse „Avatud Eesti raamatu” sarjas Karl Popperi teoseid kirjastada peab kirjastus välja teenima seltskonnastaaride erakordset elu lahkava viie „menuki” tulusa tootmisega. Ja nii ikka edasi.     

Sõnalavastused kaotasid oma positsioonis teatrite tegevuses märgatavalt. Eriti peegeldub  see külastajate arvus. Aasta varasemaga võrreldes langes sõnalavastusi külastanute hulk 2010. aastal 35 000 vaataja võrra (7%), see on rohkem, kui külastab aastas teatrit NO99. Kui see trend jätkub, on sõnateater kümne aastaga olematuks kahanenud. Rahvuslik teater ei saa aga toetuda muule kui sõnale, eestikeelsele sõnale. Tegemata siin ühtki etteheidet truppidele, kes on võimelised võõrkeeltes etendusi andma, kardan, et pole kaugel päev, kui neidki  (kui „ekspordivõimelisi”) hakatakse teistele „kolklikele” eeskujuks tooma. Ja nõnda saabki eesti teatri väärtuse mõõdupuuks rahvusvaheline läbilöögivõime. Pisut seesama on ju juba toimunud me ülikoolidega, kes on üha leppivamad võõrkeeltes võõramaalaste õpetamise vältimatuse ideega. Muusikateater toidab välismaist publikut hästi ja läheb nõnda kirja teenuste ekspordina, mis kenasti tasakaalustab Eesti väliskaubanduse puudujääki. Ja sellisena  võikski seda ju üldse EASi kaudu rahastada. 

Et asi selge oleks, on kõik eelöeldu kirja pandud kurva irooniaga ja täis vastumeelsust me ühiskonnale aina jõulisemalt peale surutava viisi suhtes rääkida kõigest majanduskeeles. Raamat on majandus, teater on majandus,  muusika on majandus, kõik on majandus. Väike probleem tekib vaid sellega, et kui miski on muutunud majanduseks, siis on see samaaegselt muutunud ka täiesti ennustamatuks ja juhitamatuks. Kui tegu on majandusega, siis ei kehti enam ükski antud lubadus (meenutagem, millist majandust Eestile on viimaste aastate jooksul lubanud poliitiline juhtkond ja milliseks on kujunenud reaalsus). See, mis on majanduseks tituleeritud, võib ühel päeval olla suur ja vägev, teisel aga olematuna põrmu paisatud. Miljonitel investoritel on ju miljardid närvid ja enamasti on need seda rohkem krussis, mida vähem nad oma tegevusala ehk investeerimise alal informatsiooni tarvitavad. Kuidas võiks sellise tõmbleva seltskonna kätte või haardeulatussegi jätta midagi nii olulist nagu kõrgkultuur ja haridus, kunstid ja teadus?       

Rahvuskultuuriliselt olulise puhul peab riski vähendamiseks tegema seetõttu kõik võimaliku, et selle ilmingud ei oleks käsitletavad vaeses majanduskeeles ega allutatavad lihtsale äriloogikale, mille keskmes ahnus. Loojatele on praegu välja pandud mitugi ahvatlevat präänikut koondpealkirja all „loomemajandus”. Kes on nõus oma tegevuse muutma loomemajanduseks, sellele terendavat lisafinantseerimine Euroopa abirahast ja mõnigi muu toetus. Esialgu saavad arvatavasti (ajutise) prääniku filmikunst  ja arhitektuur, kes sellega seoses langevad välja kultuuriministeeriumi tähelepanu keskmest ning seejärel ka eelarvest. Ja siis ühel mitte kaugel päeval lõpeb järgmine finantsperspektiiv ehk välisraha voog. Mis siis saab? Kultuuriministeeriumi eelarvesse kadunud rea tagasitekitamine võib osutuda võimatuks. Keeruga jõuab siit aga ikkagi tagasi küsimuse juurde, et kust siis selle lõbu (kultuur) jaoks raha tuleb, kui pole majandust. Eks ole  iga ühiskonna võimuses ülal pidada täpselt kõik see, mille osas on kokku lepitud. Eesti ühiskonnas kõlas aga sel aastal kõige kõvemini see hääl, mis hüüdis, et raha pole ega tule, ja nõnda selle peale valimistel justkui kokku lepitigi. Õpetajatele peaminister juba andis soovituse iga teine enda hulgast välja praakida. Näis, mil sama doktriin saab ka kultuurielu osaks.     

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming