Onu Sam ei muuda välispoliitikakurssi

Enn Soosaar

Võimuiha ja vägivald on endiselt meie liigikaaslaste ühe osa eneseteostuse vahendiks Kui sina väidad, et USA presidendi valimised võidab 2. novembril George Bush, ja tema väidab, et John Kerry, siis üks teist kahest tabab naelapead. Aga mina ei tea ei nädalapäevad varem seda lugu kirjutades ega reedel, kui ilmub Sirp, kas õigus on sinul või temal. Tänavugi ennustatakse üle noatera tulemust, kusjuures kaalukeele kallutajaks võib saada mõnikümmend tuhat viimasel hetkel otsustajat pooles tosinas sellises osariigis, kus mõlemal kandidaadil on kindlaid poolehoidjaid enam-vähem võrdselt.

Ameerika Ühendriikide president ja ? vahest veel rohkem ? see ministrite ning nõunike ring, kelle ta enda ümber kogub, mõjutavad olulisel määral kogu maailma käekäiku. Kui tuleval teisipäeval oleks valikuõigus kõigi demokraatlike maade kodanikel, võidaks valimised selge eduga John Kerry. Paljusid on Euroopas, nagu ka Austraalias, Kanadas, Jaapanis, ärritanud Bushi isemeelsus ? mina otsustan, mis on õige ja vajalik! Seda seisukohta on ta viimastel nädalatel korduvalt rõhutanud. Kui ameeriklasi ähvardab väljast tulev oht, siis ei ole määrav, mida arvatakse ookeani(de) taga, vaid USA president otsustab ülemjuhatajana ise, missuguseid defensiivseid, preventiivseid või ofensiivseid abinõusid rakendada. See-eest on Kerry ilmutanud märgatavat paindlikkust ja lubanud kaalukate otsuste langetamisel arvestada tingimata ka liitlaste arvamusega. Võib-olla õnnestub John Kerryl järgmise presidendina ? uus mees, uued ideed ? salvida Euroopa ja Ameerika suhetes neid haavu, mida on kahepoolses põikpäisuses löönud Uue ja Vana Maailma praegused juhid. Nii usub suur osa eurooplasi.

Siiski eksiksime, kui oletaksime, et demokraatide võit 2004. või 2008. aasta novembris tooks kaasa põhimõttelise kursimuutuse Washingtoni välispoliitikas. Mõned hoiakud ning rõhuasetused teiseneksid, muu hulgas tõuseks transatlantiliste konsultatsioonide osakaal. Aga juba ammu ei määra onu Sami toimetusi maailmas presidendivalimiste tsükkel. Strateegia on pikemaks ajaks paika pandud ja sõltub suurriigi (mitte selle-teise partei) huvidest. Näiteks ei saaks Kerry USA tagasitõmbumisega (tähendagu see sõna mida tahes) tekitada Lähis-Idas üldse ega Iraagis eriti võimuvaakumit ja niiviisi ohtu seada maailmamajandusele eluliselt vajalikku nafta kättesaadavust.

Ent jätame korraks nafta, diktatuurid, rahvusvahelise terrorismi, islami fundamentalismi jmt. Need ei kao meie maailmast kuhugi ? ükskõik, kas Valges Majas jätkab sama president või tuleb sinna uus mees. Ma puudutaksin üht teist, Eestile vahest olulisematki probleemi, mille meie avalikkus on peaaegu tähelepanuta jätnud.

President Bush teatas augustis kavatsusest tuua Euroopast (täpsemalt Saksamaalt) koju umbes 45 000 ja Aasiast (täpsemalt Lõuna-Koreast ja Jaapanist) umbes 25 000 sõjaväelast. Teatavasti on USA-l tegevteenistuses 1,4 miljonit meest-naist. Neist paikneb 230 000 püsivalt ülemeremaades ja neist omakorda 75 000 mitmes hästi kindlustatud sõjaväebaasis Saksamaal. Sõdureid ja ohvitsere, kes asuvad ?ajutiselt? Afganistanis (17 500) ja Iraagis ning Kuveidis (155 000), plaan ei puuduta.

Kuidas too vähendamine täpsemalt käima hakkab, see jäi hämaraks. Protsess kestvat kuni kümme aastat. Tegemist on kalli ettevõtmisega (mis läheb ühe rehkenduse järgi maksma 7 miljardit dollarit) ega algavat seetõttu enne 2006. eelarveaastat. Saksamaal suletavatest baasidest ei saadeta siiski kõiki üksusi Atlandi taha. Osa paigutatakse ümber sinna, ?kust nad saavad kiiresti söösta ootamatuid ähvardusi ­likvideerima,? nagu selgitas George Bush. Niisiis Ida-Euroopasse ja arvatavasti ka Kesk-Aasiasse. Rohkem on räägitud Poolast, Rumee­niast, Usbekistanist. Teisalt ei ehitata uusi baase kusagil nii permanentseks ja multifunktsionaalseks, kui olid külma sõja ajal rajatud.

Aastaid on kõneldud vajadusest USA sõjaline kohalolek eri paigus maailmas ümber mõtestada ja struktureerida. Kahtlemata ajendas presidendi lubadust (?Ma toon poisid koju tagasi!?) valimiskampaania ja loomulikult järgnes sellele senaator Kerry ja demokraatide äge kriitika. Ronald Asmus, Eestiski hästi tuntud Bill Clintoni kabineti liige, haistis selles sammus ?poliitilist oportunismi?. Ta kirjutas The Washington Postis: ?Selmet luua multilateraalseid struktuure, et mobiliseerida maailma ühiseks võitluseks terrorismiga ja uute Lääne-vastaste ideoloogiate ning liikumistega, valime unilateraalse kursi, mis riisub meilt sõpru.? Mitmel pool Euroopas väljendati pahameelt ja mõned eriti nördinud panid ameeriklaste usaldatavuse kahtluse alla.

President Bushi retoorika ?XXI sajandi väljakutsetest? ja sõjaväe ?väledamaks ning paindlikumaks? muutmisest võib õõnsana kõlada ? iseäranis praegu, kus iga päeva kuuleme, kui saamatud ollakse Iraagis kiirvõidu järel puhkenud kulutule kustutamisel. Aga sellegipoolest on tõsiasi, et Lääne-Euroopat ei ähvarda enam Varssavi pakti tankiarmeed ega keskmaaraketid. Veel enam: NATO vihmavari kummub Euroopa kohal Balti mere idakaldast Musta mere läänekaldani.

Kuuma suursõja süttimise tõenäosus on pärast külma sõja lõppu järsult vähenenud. Samal ajal ei ole maailmast kadunud tapariistad, kaasa arvatud tuumapommid. Ja mis kõige määravam: muutunud ei ole inimene. Endiselt on võimuiha, vägivald ja hullumeelsus meie liigikaaslaste ühe osa eneseteostuse vahend. Julgeolek ja stabiilsus ühiskonnas, riigis või riikide ühenduses nõuavad pidevat hoolitsust ning päratuid kulutusi ? et ei tekiks julgeoleku vaakumit, et ei kaoks vastanduvate jõudude stabiilsust tagav tasakaal, et suudetaks takistada inimkonna järjekordse enesehävitusmaania ehk terrorismi levikut.

Jah, olukord on teine kui kakskümmend aastat tagasi ja muudatused kaitsealases koostöös Ameerika-Euroopa teljel niisiis vältimatud. NATO ittatung on reaalsus. NATO lähenemine Venemaale ja USA militaarkombitsate sirutumine Taga-Kaukaasiasse ning Kesk-Aasiasse on reaalsus. Samas leidub kümneid ja kümneid piirkondi, kuhu on koondunud säärasel hulgal relvi ning paranoiat, et seal võib iga kell puhkeda lokaalsõda. Või mis puhkemisest siin rääkida. Kohalikud relvakonfliktid laigutavad ka täna Emakest Maad nagu mädapaised katkutõbist.

Iga eurooplane peab mõistma, et võitku valimised Bush või Kerry, ikkagi ootab Valge Maja Euroopa riikidelt ? kaasa arvatud Eestilt ? senisest tõhusamat pühendumist ning ressursikulutust julgeoleku tagamisse kodus ning võõrsil. Jäme ots jääb nii või teisiti jänkide kätte. Aga ka Euroopa peab aru saama, mis on ta kohustus ja vastutus maailma käekäigu pärast.

Onu Sam plaanib ümberkorraldusi julgeolekutagaja rollis. Sellest ei maksa järeldada, nagu oleks onu Sam isolatsiooni tõmbumas või kasvava Ameerika-vastasuse ees verest välja löönud. Kui üks riik on oma sõjaliselt ja majanduslikult võimsuselt kõikidest teistest nii vägevalt üle kui USA tänapäeval, siis ei ole tollel üliriigil võimalik jääda kõrvalseisjaks. Ameeriklased ei saa lubada endale luksust mitte sekkuda maailma asjadesse ka tulevikus ja just selle tõiga arvestamisest peab lähtuma Eesti kaitse- ning julgeolekupoliitika.

 

25. X 2004

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming