Ordnung macht frei!

Mart Kivastik

Muud ma ei näinud, kui et püssipära lendas äkki minu poole, käis laks, silme ees sähvatas. Pool pead lõi hetkega tuimaks. Ma toetusin käega seina najale. Pilt tuli ette tagasi. Suu oli verd täis. Ma sülitasin selle välja koos kahe hambaga. Valvur vahtis seda tuimalt pealt. Siis lasi püssipäral langeda ja haigutas. „Putsi sa siin verd köhid, värdjas, astu edasi, muidu saad veel ühe litaka ... raisk!” Valvur nühkis pabertaskurätiga püssipäralt vere ära. Valvur nägi noor välja, selline poiss, pisut kalgi ja juhmi pilguga, vist maalt pärit. Ma lonkasin edasi. „Korja need ahelad endale pihku, siis ei kolise nii räigelt.” Ma täitsin käsku. Rohkem ei tahtnud peksa saada. Me jõudsime raudukseni, mille kohal vahtis must kaamerasilm. Kaamera krigises, keeras end minu ja valvuri poole. Maakas vehkis sinna käega. „Lase sisse, ma tõin veel ühe, ikka sama paragrahviga!”

Uks läks lahti. Me astusime pimedasse koridori, läbisime veel mitu erekollast pruunide roosteplekkidega raudust ja jõudsime vastuvõturuumi. Valvur äigas mulle jalaga perse, nii et ma lendasin uksest sisse. Peadpidi peaaegu et otsa valveohvitserile, kes oli kummargil paberivirna kohal.

„Kirjanik?” mühatas valveohvitser.

„Ma ei teadnudki, et neid nii palju on,” pühkis maakas laubalt higi. „Sinna meie raha läheb, raisk. Aga tänaseks on kõik. Homme tuleb uus sats. Ma viskan selle kongi ära ja lähen lasen silma kinni. Noh, mis sa passid, tindinikkuja, aja ürbid selga, siva! Türa, teid nii palju on!”

„Kuradi näitlejad ka veel!” siunas ohvitser.

„Ja need türapead kunstnikud!”

„Ja lavastajad!”

„Pianistid ja bajanistid!”

„Arhi…arhii…”

„…tektid!” lõpetas ohvitser.

„Faking baleriinid!”

„Mis see sõna nüüd oligi …”

„Režissöörid,” aitas ohvitser.

„Ja tsenaristid!”

„Stsenaristid,” parandasin mina.

„Sina ole vait, aja vatid selga,” käratas ohvitser.

„Seljas, ohvitserihärra!” raporteerisin ma kähku, et mitte pasunasse saada. Teekond vanglasse oli mulle paljutki õpetanud. Kõige rohkem muidugi kuulekust. Aga eelkõige alandlikkust. Austa oma ülemust!

„Hakkame siis astuma!” käsutas valvurpoiss.

„Homseni siis,” mühatas ohvitser. Ta pani ühe ninapoole kinni ja nuuskas, tatt lirtsas ninast otse paberitele. Maakas kukkus hirnuma. „Putsi, raisk!” Ohvitser oli maru närvis.

 

Kong oli pime. Seinas oli küll pisike trellitatud aken, aga sealt tuli vaid külma. Kongi nurgas oli sitapott ja kraanikauss. Ma kobisin pimeduses nurka ja kusin verd. Nad olid mind päris korralikult kolkinud. Siis heitsin kõvale roostes voodile ja üritasin uinuda. See oli võimatu, kogu keha valutas. Järsku kostis seinast vaikne koputus. Hetk vaikust, siis kostis krigin. Üks tellis hakkas seinas liikuma ja kadus! Ma ei saanud millestki aru. Kuid hetk hiljem vupsas tekkinud avausse inimsilm. Esialgu tabas mind hirm, siis ehmatus, siis rõõmupuhang, siis kõik tunded läbisegi. Ma hakkasin erutusest värisema?

„Kes sa oled? Kes sa oled, võõras mees?”

„Tssss”, kostis vastuseks, „ma olen režissöör. Mille eest istud, kamraad?”

Miks ta oma nime ei üle? Ehk on koputaja, läksin ma ettevaatlikuks. Aga rääkisin siiski. „Mul oli eelarve kortsus.”

„Mis eelarve?”

„Mitteperioodilise trükise!”

„Raamatu?”

„Hull! Raamat ei tohi öelda! Mitteperioodiline trükis! Selle eelarve ei olnud korrektne, oli kortsus!”

„Sul vedas! Sa pääsed paari aastaga, aga mul on perses!”

„Mis siis sul on?”

„Ma ei esitanud …”

„Ei esitanud?”

„Ei esitanud lennupileteid!”

„Unustasid?”

„Ma kaotasin need ära!” rääkis nutune hääl teisel pool seina.

Vaene mees, vaene mees. Selle eest võib olla ju …

„Aga muidu ikka lendasid?”

„Muidugi, muidugi lendasin. Kõik nägid. Piloot kinnitas, aga see ei loe, pileteid on vaja, sa ju tead küll, lenda palju tahad, kui pileteid ei ole … selle eest … võib olla kõrgem!” nuuksus vang teisel pool seina. Ma tundsin ta häälest, et ta oli oma saatusega leppinud. Viimasel ajal ei olnud kulka selliseid asju enam andestanud. Mahalaskmine oli peaaegu et vältimatu. Kui raamat on ilmunud, aga selle kohta ei ole tõendit ega dokumenti peale raamatu enda, siis toimub mahalaskmine. Ups! Mitteperioodilisest trükisest oli jutt. Mõnda aega lastakse sul nii-öelda veel käärida surmamõistetute kongis, nagu seda vaest tüüpi teisel pool seina. Ma ei osanud teda ka kuidagi lohutada. Proovisin siiski.

„Ehk pööravad eluaegseks, pöördu ometi kultuuriministri poole!”

„Oleks ma koorist, oleks lootust, aga mul … ma ei lähe üldse laulupeole!” nuuksus mees.

„Mis su nimi on?”

„Maimik!” kostus vastuseks. Maimik! Vaene Maimik! See rõõmsameelne režissööripoiss, kes tegi „Uuspõld läheb Tartusse”, ja nüüd noor elu mokas.

„Hea küll, ma pean veel natuke magama, enne surma, homme vist viiakse mahalaskmisele. Ma topin tellise ette,“ ohkas Maimik kogu hingest.

„Head ööd!”

„Head, ööd sullegi! See tuleb minu pikim uni, igavene öö! Aga ühte asja ära unusta!”

„Mida, Maimik?”

„Duširuumis, kui seep maha kukub, ära kummarda, jää mustaks.”

„Miks?” Ma polnud ju enne vangis olnud, tavasid ei tundnud.

„Siin istub üks prillidega onu. Ta on kärme mees. Suskab ära.”

Sa juudas! Und mul enam ei tulnud. Jama ka veel. Või kui ma uinusingi, siis vaid hetkeks, nii et ise ei pannud tähele. Silme ees jooksid mälestuspildid möödunud aegadest – ema, isa, lapsed, naised –, terve elu jooksis mõtteis silmade eest mööda. Kõik algas ju tookord suhteliselt mitte millestki. Need näitlejate reisid! Näitlejate reisid, siis tuli inkassofirma, siis juba politsei. Kunstiinimesed, kes ei tahtnud või ei suutnud korralikult pabereid täita, pandi esilagu raha tagasi maksma, aga siis läks asi tõsisemaks, sest progressiivne kodanikkond ei olnud rahul. Lõpuks tehti otsus, et olgu muusikaga, raamatute, teatri ja filmiga, kuidas on. Aga kui pabereid ei ole, siis pole põhjust ka kunstist rääkida. Pole pabereid, pole filmi! Pole dokumenti, ei ole ka raamatut! Kui puudub tõend kaamera rendi kohta, siis ei olegi seda kuradi filmi! Taktikepp on tähtsam kui muusika!

Algasid vahistamised. Kunstnikud üritasid küll olla usinad ja paberid korras hoida, aga ikka lipsas vigu sisse või kadus midagi ära. Rahvas kaotas kuradi kannatuse. Mis jama see on? Ei suuda nüüd kuludokumente esitada või? Algasid repressioonid, arreteerimised ja kohe lasti hoiatuseks ka mõni mees maha, et asi selge oleks. Kui pole paberit, pole elu! Kui sul ei ole passi, siis pole sind olemas, hoolimata sellest, et sulle võib tunduda, et sa oled. Sulle ainult näib nii. Riigi jaoks oled sa ümmargune null. Nii mälestusi mõlgutades möödus mu esimene öö vanglas. Koidikuni kostis koridorist paberiteta kunstnike oigeid.

Hommikul viidi vangid sööklasse. Me seisime mornide nägudega ühes pikas kurvas hallis järjekorras, ja ootasime oma vanglalobi. Igale meist äsati ports pasavärvi ollust ja klaas morssi, mis oli lõhna järgi nagu uriin. Meid oli seal sadu, või isegi rohkem? Kõige hullem, et ma pidin ju neid kõiki tundma, neid kunstnikke, kirjanikke ja pillimehi, aga ei tundud ära, sest vanglas olime kõik ühesugused, me polnud mitte enda, vaid vangi nägu, numbrid seljal, nagu persekukkunud korvimansa! Ma sattusin ühte lauda koos kolme endasuguse piinatud geeniusega. Kõiki meid oli korralikult pekstud. Mu vastas lürpis oma kausist sööki ju … ah sa mait, see on ju Mait!

„Ka sina, Malmsten!?” Malmsten ei tõstnud kausilt silmi, aga tema pilk oli mornimast mornim. Maidu silma all oli jäle pirakas sinikas. Valvur oli teda korralikult tümitanud.

„Mille eest sina, Mait?” Esialgu Malmsten ei vastanudki. Ta mälus oma „sööki” justkui tahtes süveneda oma vangirolli, nagu oleks ta ikka veel näitleja. Ka siin! See siin oli aga tagurpidi teater – non nonfiction. Kõik toimus tegelikult, kuigi välja nägi nagu õudusfilmis. Lõpuks pööras Malmsten pisarais pilgu minu poole: „Mu rikšapilet on kadunud!”

„Kurat, see on raske keiss!”

„Nojah,” jätkas Mait mõtlikult. „Mäletad seda India reisi, aasta tagasi? Tegin ühe rikšasõidu, aga piletit pole! Sest rikšad pileteid ei müü!”

„Ütle ometi kulkale!”

„Nad ei usu! Ei usu, ei usu! Ütlevad, et jee sa sõitsid rikšaga, kui pole kuludokumenti. Aruanne on lünklik!”

Maidul tuli pisar silma. Ta nühkis selle rusikaga ära. Võttis siis taskust perekonnafoto ja vaatas pikalt: „Iti on naistevanglas!”

„Mis temal on?”

„Üks paber, paber … paber oli tagurpidi!”

Mait ei suutnud nuuksatust tagasi hoida. Samal hetkel kostis vile. Kõik vangid hüppasid kohtadelt nagu nõelatult püsti, kellel kört söömata, üritas veel laualt napsata, aga üldiselt ei julgenud keegi enam istuma jääda. Päevakorras oli vanglaülema hommikune kõne.

„Kallis kunstirahvas!” alustas vanglaülem. „Nagu ma näen, olete te kõik jälle riigi lobi kallal! Nagu vaglad! Kuidas puder maitses?!”

„Puder oli suurepärane,” pomisesime meie vastuseks. „Lõhnas oivaliselt.”

Ülem naeratas. Ta jumaldas valet, kui see tuli südamest. Ta jätkas. „Nagu näete, riik ei ole oma kunstnikke unustanud. Aga millega vastate riigile teie?!” Vanglaülem ajas silmad punni ja kärkis: „Selle asemel, et pileteid alles hoida, kääksutate viiulit! Harjutate heliredeleid! Kuhu me jõudnud oleme? Eelarvete asemel mõeldakse juttudele, aruandluse asemel esitatakse kunsti, teatrit, raamatuid ja filme! Riik on seda kaua pealt vaadanud, üritanud oma kunstnikkonda mõistusele kutsuda ja pillerkaaritamisele lõppu teha, aga ükski vahend pole aidand.”

Vanglaülem pidas generaalpausi, laiutas käsi ja tegi näo, justkui ootaks ta haudvaikselt saalilt vastust. Siis lajatas ise: „Kui präänikud ei aidand, siis aitab piits! Nii et nagu tavaks on saanud, järgneb meie majas hommikusöögile mahalaskmine. Ja pärast seda, armas kunstirahvas, antakse kätte kulka aastaauhinnad.”

Ülem oli lõpetanud. Toimus aplaus. Ülem käis kuus korda lavalt ära, tuli tagasi ja kummardas. Siis vaigistas publiku maha. Ma arvasin, et nüüd järgneb mingi eriline šõu, nagu „Rohelises miilis”, et kutsutakse sugulased ja kultuuriminister annab Maimikule armu, aga ei midagi seesugust. Maimik toodi kohale. Ta oli magamata ja näost kahvatu. Kuid ta oli oma saatusega leppinud. Finito, basta! Lips on läbi. Valvur tõmbas talle koti pähe. Maimik rabeles ja häälitses veel korra, justkui tahtes midagi teatada, aga vanglaülem laskis talle kuuli kuklasse. Nagu vanadel headel aegadel.

Sellega oli kõik lõppenud. Maimik lohistati vanglaõuele, tema pea lõigati otsast ja torgati kultuuriministeeriumi õuele kulka sissekäigu ette teiba otsa. Nagu Cicerol. Et kõik aruandevõlglased teaksid.

Järgnes autasustamine. Vanglaülem liputas käes võiduümbrikke: „Näete, kui te siit ükskord pääsete ja muusika ning juttude asemel mitteperioodilise trükise kuluaruandeid loote, võite teiegi auhinna saada. Maimik muidugi magas oma šansi maha!”

Vanglaülem koukis välja kulka aastaauhindade listi. Sättis prillid ninale ja luges võitjad ette. Kõigepealt väiksed auhinnad, parimatele piletite ettenäitajale. Siis parim mitteperioodilise trükise eelarve kirjutaja. Ja siis ka kulka eripreemia kirjanikule parima käekirja eest.

„Ning lõpuks,” ütles vanglaülem pidulikult, on meil üle anda ka elutööpreemia kunstiinimesele, kes pole elus munnigi teinud peale aruannete koostamise ja sõidupiletite esitamise. Palju õnne!”

Sellega oli kõik lõppenud. Järgnes saun.

Kui meid nagu loomakarja pesuruumi poole aeti, vasardasid mul peas vaese Maimiku viimased sõnad. Hoidsin oma seebist kõvasti kinni. Et ta jumalapärast ei kukuks!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming