Orientatsioonidest. Tuumikutest. Võib-olla ka tarkusest

Vahur Made

Eesti välispoliitikat on ikka tõmmanud tuumikute poole. Mure on pigem tuumiku defineerimise pärast. Iga kord, kui tuumik leitud ja piiritletud, jääb hingele kripeldama kahtlus, kas tegelik tuumik pole mitte hoopis kusagil mujal. 1920.-1930. aastate Eesti välispoliitikale tagasi vaadates on ajaloolased täheldanud Briti, Prantsuse, Skandinaavia, Soome, Balti, Poola ja Saksa orientatsiooni. Oli tol ajal ka neid, kes orienteerusid NSV Liidule. Seejuures valitses maailmasõdadevahelise Eesti välispoliitika kujundajate hulgas üsna ühene arusaam, et USA ei vääri Eesti suuremat tähelepanu, isegi mitte diplomaatilist esindatust. Saatkond Washingtonis suleti aastal 1926, otsustati uuesti avada 1940, kuid tegelikult avati alles 1991. aastal. Külma sõja aastatel distantseerus Eesti välispoliitiline mõtlemine, mida paljuski väljendasid meie eksiili jäänud välisesindajad, väga kiiresti Euroopast. Saabus USA-orientatsiooni kõrgaeg, mil Euroopat nähti tühise ja jõuetuna, Euroopa integratsiooni arusaamatu ja loogikavastase Saksa-Prantsuse pusimisena. Kui otsida kunagise Eesti välispoliitilise eliidi hulgast tõsiusklikke euroskeptikuid, siis kindlasti leidub neid nende tublide meeste hulgas, kes hoidsid külma sõja karmidel aastatel Eesti välisesinduse nime üleval New Yorgis, Londonis, Stockholmis, Saksamaal jm. Külma sõja aastaisse langeb muuhulgas ka Eesti Balti-orientatsiooni kõrgaeg. Ei kunagi varem ega hiljem ole Läti ja Leeduga samastumine Eestile poliitiliselt nii palju tähendanud. Täna oleme vist üsna üksmeelsed, arvates, et „Balti koostöö” on ehk midagi, millest lätlased oma nõrkusehetkedel turgutust otsivad, aga ei rohkemat.

Kuid kas orientatsiooniküsimuse püstitus erineb praegu kuidagi põhimõtteliselt senisest praktikast? Eesti välispoliitilise orientatsiooni post-1991 à la carte ei jää kuidagi alla maailmasõdadevahelisele. USA, Euroopa, „uue Euroopa”, transatlantiline, NATO, EL, Briti, Saksamaa, Põhjamaade, Soome jm orientatsioon on vist saanud juba klassikaks. Uudsetena on viimase aasta jooksul lisandunud eurotsoon, „kiiremini integreeruv ELi tuumik” ja „Weimari kolmnurk” (Saksamaa, Prantsusmaa, Poola). Ikka on ka neid, kes orienteeruvad Venemaale.

Kas riik, väikene riik nagu Eesti, peab kindlasti kuuluma tuumikusse? Ei pea. Aga ülimalt julge peab olema see välispoliitiline otsustaja, kes viimast väidab. Tuumikusse püüdlemine on välispoliitilise retoorika kindel ja turvaline sõnum. Kuulumine tuumikusse on hea psühholoogilise auraga. Jääb mulje, et riikide hierarhiaredelil tõustakse, et ollakse rohkem nähtav ja stabiilsema imagoga. Turvatunnet lisab ka mõte, et tuumikus on väikesel riigil võimalik vastutus delegeerida tuumiku juhtriikidele. Eesti, kes aastatel 2004–2010 nägi tuumikuna monoliitset ELi ning eitas igal võimalusel „mitmekiiruselise Euroopa” ideed, on eurotsoonis olles muutunud Euroopa integratsiooni eri kiiruse ja tasandite suhtes palju tolerantsemaks. Loomulikult lootuses kuuluda tippkiirusel integreerujate ja kõrgeimalt tasandilt maailma vaatlejate hulka.

Kas „Weimari kolmnurk” kannab Euroopa tuumiku raskuse välja? Poliitiliselt ebakorrektsele silmale paistab kiuslikult silma konstruktsiooni ebaloomulikkus. Poola ei ole ilmselgelt võrdväärne partner Saksa-Prantsuse laua taga. Seda hoolimata 2011. aasta teises pooles aset leidnud ELi eesistumisele, mida saatis kohati suurustav propaganda. Juba fakt, et Poola ei ole euroala riik ega oma selget perspektiivi selleks saamisel, ei võimalda tal istuda laua taga, kus arutletakse eurotsooni, Saksamaa ja Prantsusmaa suure projekti, tuleviku üle.

Ka on Saksa-Prantsuse koostöö sellist laadi erisuhe, mille juurde teisi ei oodata. David Cameron on juba seda mõistnud. Donald Tuskile on seda kindlasti kusagil koridoris öeldud. Kui Angela Merkeli laual on valik sakslase jõukama elu ning suure Saksamaa vahel, siis on ta paraku sunnitud langetama valiku esimese variandi kasuks. Prantsusmaad vajab Merkel oma valiku legitimeerimiseks.

Mida tuumik endast õigupoolest kujutaks? Näib, et siin eelistatakse kasutada Euroopa integratsioonist tuttavaks saanud mudeleid. Tuumik oleks nagu väikene EL, nagu viil, mis on õunast välja lõigatud. Pole küll päris kogu õun, aga siiski kindlate piiridega konkreetne tükk, mis lõhnab ja maitseb nagu õun. Tuumikus nähakse taas mingisugust institutsionaalset integratsiooni, unustades samas, et sellise ettevõtmise elluviimine on ikka ja alati seotud suurte kuludega. Kui sakslase heaolu satub tõsiselt ohtu, hakkab Saksamaa pigem senistest integratsioonivormidest eemalduma. Ühise eelarve, maksupoliitika ja veelgi rangema eelarvedistsipliini plaanid võivad olla suunatudki nõrgemate kohutamisele ja eemaletõrjumisele ning Saksamaa kohustuste vähendamisele, mitte uute integratsioonivormide loomisele.

Lähiaastate Euroopa saab olema praegusest palju heterogeensem. Kindlasti ei saa olema ühte tuumikut, vaid mitu. Saab olema tuumikute ja perifeeria vahel asuvaid tsoone ning päris perifeeriat. See ongi majanduslikult kehvade aegade mitmekiiruseline Euroopa. See võib olla ehk praeguse aja mõistlik lahendus, mis majandusolude paranedes taas populaarsuse minetab.

Aga kui tuumik ei paiknegi Euroopas? Ja kui tuumiku sisuks pole mitte positiivne integratsiooniprotsess, vaid hoopis konflikt? Näiteks USA ja Hiina huvide konfliktne põrkumine? Nii nagu osutame kolmekümnendaid meenutavaile nähtusile praeguses Euroopa poliitikas, võime täpselt sama teha ka Ida-Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna osas.

Geniaalsus pidi peituma lihtsuses. Kas ka tarkus? Ka suurte riikide välispoliitilistel otsustajatel pole väga sageli otsustamise hetkel piisavalt aega ega informatsiooni. Rääkimata Eesti välispoliitika suunajatest, kes eriti informatsiooni osas peavad enamasti tuginema teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahendatule. Ehk on välispoliitika analüüsimisel tark hoida retoorika tasand ja tegelike sammude tasand teineteisest eristatavalt lahus. Retoorika on lühiajalise väärtusega ja tõstab hetkeolukorra tähenduse ja au lausa müstilistesse kõrgustesse. Kuid ajalooraamatuis jääb kõlama üksnes reaalsuseks saanud arengusuundade ja tegelikult astutud sammude kaja.

Vt samal teemal Ahto Lobjakase lugu 23. XII Sirbis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming