Ostke! Ostke! Õiglus, hea hinnaga!

Aet Annist

Esmaspäeval algab üleilmne õiglase kaubanduse nädal, mille jooksul reklaamitakse nii vastavaid põhimõtteid kui kaupu. Õiglase kaubanduse idees kombineeruvad tarbijavõim, hoolivus, keskkonnahoid ja paljud muud üllad seisukohad, millele arvatavasti iga vähegi arukas ja hea inimene kahe käega alla kirjutab.

Ostja, kes mõistab, et ta pole lihtsalt raha kassaletile laduja, vaid globaalsel turul ja sageli negatiivsetes protsessides osaleja, on poeleti ees sageli plindris. Milliste toodete halb mõju kaugetel maadel ja otseselt hoomamatutes sotsiaalsetes ja keskkonnaprotsessides on väiksem? Fair Trade’i kaubamärk on justkui garantii, mis lubab, et vähemalt osa tarbimise ränkadest tagajärgedest saab leevendatud. Hooliv ostja on nõus üsna abstraktsete ja temasse isiklikult vähe puutuvate ideaalide nimel maksma tavalise toote, näiteks kohvi eest tunduvalt kõrgemat hinda. Seda tasakaalustamaks maailma majandust, mis laseb rikkal põhjapoolkeral tarbida odavalt lõunapoolkera vaesuse arvel.

Laiemalt võttes kuulub säärane tarbija nähtusesse, mis antropoloogias on tuntud moraalse majanduse nime all. Majandusega seotud teaduses käib juba aastakümneid aiva pinnale kerkiv väitlus selle üle, kas inimene on ratsionaalne või moraalne olend. Kas teeme tootjate või tarbijatena alati kõige ökonoomsemaid ehk antud tingimustes kõige ratsionaalsemaid otsuseid – või on majanduskäitumises veel mingid dimensioonid, mida niimoodi seletada ei saa? Kas meie otsuste taga on kasu maksimeerimise himu – mis omandab sageli ahnuse mõõtmed – või hoopis ligimesearmastus ja valmidus üldise hüve nimel oma osa vähendada? 

Kasu vaid üheks motiveerijaks pidajad osutavad ohtratele näidetele, kuidas mõjutavad uskumused, sugulus ja poliitika majanduskäitumist. Kõige tuntumad on religioossed piirangud: kui valik oleks alati ajendatud ökonoomsusest, ei tohiks nälgiv hindu lehmalihast sugugi kaarega mööda käia. Ibani rahvas Borneol kasutab riisi koristamiseks tunduvalt mugavama ja kiirema sirbi asemel nuge, sest nende arvates võib sirbiga lõigates riisil hing välja minna. Et tegemist ei ole vaid eksootiliste veidrustega, osutavad meie oma arusaamad töötajate õigusest puhkusele, mis hoiavad alal kaks vaba päeva nädalas suuremas osas majandusest ka siis, kui tootlikkuse tõstmise vajadus on täiesti ilmselge. Paarile ajaloolisele näitele tuginevat ebausku, et oktoober on börsil must kuu, ei anna samuti seletada kasumijahiga. Selle mõju investorite käitumisele viib näitajad rahaturul alla igal aastal, nii kui septembrist oktoober saab.

Niisiis, kui meie tegevust majanduses ei mõjuta ainult ratsionaalsed otsused, vaid ka kultuurilised, sealhulgas eetilised ja moraalsed, muutub majanduskäitumise pilt tunduvalt keerukamaks, kui suur osa klassikalisest majandusteooriast lubaks. Tarbija, kelle otsuseid mõjutab soov arvestada teistega, sealhulgas võhivõõraste inimestega kaugeil mail, avab rahakotirauad laiemalt kui ratsionaalselt võttes loogiline.

Ent ärgem heitkem ratsionaalsuse argumenti siiski päris kõrvale. Lõppeks on selliseks teoks vaid soovist vähe: kui ikka vastavat kraami endale rahaliselt lubada ei saa, kuidas ka ei kombineeriks, siis on ratsionaalne oma lapse nälgajätmise asemel osta odavat. Aga ka siin on valikuvõimalusi. Samavõrd õilis ja keskkonnasäästu seisukohast tunduvalt arukam on osta tuttavalt talunikult või käsitöömeistrilt ja nõuda Eesti poekettidelt meie oma õunu või sibulaid. Õilsuse eest ei pea alati hingehinda maksma.

Kui aga himu kohvi, banaani, šokolaadi ja muu kaugema kraavi vastu suur, tasub muidugi Fair Trade’i kaubamärki silmas pidada. Õiglase kaubanduse kinkidega on võimalik isiklik moraalne kingimajandus lülitada globaalsesse heategevusse ja muretseda endale nii indulgents hedonistlikku tarbimiskultuuri panustamise eest (samal ajal tarbimist katkestamata…) kui üllas oreool kingisaajate silmis. Kuigi selline kommentaar võib tunduda nihilistlik, ei ole see nii mõeldud: nendin lihtsalt igati õilsa tegevuse ratsionaalset lisaväärtust. Tegelikult ongi ratsionaalsus ise definitsiooni küsimus: mis on ratsionaalne lühikeses perspektiivis, ei pruugi seda olla pikemas. Eks näita viimase aasta sündmused panganduses, et ahnus ise on kõike muud kui ratsionaalne. Ratsionaalne pole vaid rahalise kasu tagaajamine, vaid ka headuse ja tulevaste põlvede eluvõimaluste maksimeerimine. Ja Fair Trade’i panustades teeme midagi olulist lisaks õilsale teole: osaleme majandusratsionaalsuse ümbermõtestamises.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht